Kuidas unustada maailma..

Ma olen vist ekstra hajameelne inimene või siis olen leidnud omale just selle õige "juhtme seinast välja tõmbamise" meetodi, aga minuga juhtub üsna sageli seda, et kogu muu ümbritsev maailm kaob nagu musta auku, pea on muudest mõtetest täiesti tühi ja kogu tähelepanu on ainult käesolevas hetkes. MInu jaoks on selleks restardi tegemise kohaks trenn. Üha sagedamini kingib Aca mulle sellist koostööd ja keskendumist trennis, et haarab mind koos saba ja sarvedega ning kõik muu ununeb. See on mega hea vaimse rahu ja tasakaalu taastamiseks, akude laadimiseks ja positiivse emotsiooni saamiseks. Ainuke miinus, vahel ununevad mõned asjad sellepärast tegemata :D

Möödunud nädalal võtsin ma trennidega natukese rahulikumalt. Kuna Koordi 3V jäi ära, siis polnud vaja väga rapsida ja Aca oli ka ühe leboma nädala täiesti ära teeninud.
E ta puhkas. T tegin õues hästi kerge lõdvestava trenni. K ja N käis Kertu teda liigutamas ja R oli mul jälle plaan teha hästi kerge venituste ja lõdvestamise trenn. Sõita ette-alla ja küsida küljele paineid. Natuke õlga sisse ja natuke pepsi jala eest ära. Natuke sääre eest ära. See oli plaan.

Kui sõitma hakkasin oli Aca kohe mõnusalt energiline kuid samal ajal päris hea keskendumisega. Sammus kõndisime jupp aega. Traav oli kohe mõnus. Natuke traavis soojaks, küljed venima ja selg tööle ja lõdvestama ja siis galoppi ka. Galopis on hetkel põhirõhk sellel, et tagumist otsa aktiivsemaks ja rohkem enda alla saada. G andis meile nn "koduse ülesande" galopis sääre eest ära astumise kallal pusida. Traavis teeb Aca külgliikumisi oma jämeda ja pontsaka kere kohta üsna eduliselt, seega on julgust ka galopis küsida.
Kuna paremale poole on meil mõlemal lihtsam, siis alustasin sellest. Vasak kontakt on hästi hea ja kindel ja sealt see toekam tunne tuleb. Kohe esimese küsimise peale liikus ta väga mõnusalt küljele. Kiitsin ja tegime veel mõned korrad ja siis tuli mul kiusatus peale katsetada ka nö õigele poole, ehk galopis küljendust. Esialgu sattus Aca korraks segadusse ja ei saanud aru, et kuhu või kuidas siis nüüd minema peaks, aga peale paari fuleed otse ta haaras küljele ka. Kiitsin ja puhkasime hetke. Uuesti proovides astus ta juba julgemalt küljele. Painutusest ei jäänud suurt midagi järele aga kõige toredam oli see, et ta ei läinud grammigi pingesse. Jah, kukal tuli ülesse ja natukese võttis ka nina ettepoole, aga ei hakanud mind vedama ega läinud eest kuidagi vastikuks. Ka külg jäi pehmeks ja mõnusaks.  Ei tea kas ma olin või sees omadega :D

Vasakule pusisime ka. Kuna ma ise olen vasakult poolt palju nõrgem ja see pole ka Aca tugevam külg, siis on kõik asjad meile vasakule raskemad. Sääre eest ära tuli võrreldes eelmiste proovimistega oluliselt paremini. Sain sellest julgust ka küljenduse moodi asja katsetada ja ta isegi astus :) Mitte nii hästi, kui paremale, aga siiski.

Kogu selle pusimise suur hea kaasmõju oli see, et meie parema ratsme kontakt läks iga katsega järjest paremaks ja stabiilsemaks. Küljele minnes sai Aca ka välimisest ratsmest tuge ja mina sain teda toetada ja küljele aidata. Oiii ma olin rahul. Minu väike paks vorstike pusis töötada ja oli sealjuures ise nii keskendudnud ja tubli.
Trenni kestel sain päris mitu korda hea traavi ka. Ta ei ole sünnipäraselt heade liikumistega ja siis me teeme selles osas tööd. Täiega vahva on see, et üha tihemini tuleb traavis seda head liikumist ette :)

Jalutasin käekõrval. Mulle meeldib peale trenni maast jalutada. Hobune on niigi tubli olnud ja mind ringi tassinud. Lõpu jalutamise ajal ei pea ma paljuks omal jalal käia.
Kogu see trenn oli nii hea ja positiivsust täis, et pühkis mu peast kõik mõtted. Unus ka see, miks ma tegelikult talli pidin minema :D Õnneks sain järgmisel päeval paluda, et M ja K ussirohud kogu kambale ära annaks ja seega ei juhtunud sellest minu unustamisest väga suurt hullu.

Krossitrenn vol2

Päris mitu korda on olnud plaanis minna kuhugi harjutama ja viimeks me siis ka jõudsime kohale. Küll mitte esialgu plaanis olnud koosseisuga, aga kohale me jõudsime. Käisime Koordis. Mina olin Acaga ja üks meie talli ponitüdrukutest oli ka oma poniga. G oli kaasas moraalseks toeks ja juhendajaks.

Laadimise osas on meil Acaga suured edusammud. Ise ta veel peale ei jaluta, aga vähemalt järgi tuleb ilusti ja ei rammi kohe välja tagasi. See on juba suur edu, sest isegi kui ma üksi peaksin kuhugi minema, siis küll mõni inimene ikka leidub, kes tagant puu kinni paneb. Vähemalt ei pea kordedega peale vedama teda.

Ilmaga meil ka vedas. ei olnud ülemäära soe ega külm.
Aca oli täitsa mõnus sõita ja Kosel olnud madinat soojenduse alguses ei olnud. Võib vist öelda, et esimesest sammust oli ta võimeline keskenduma mulle ka ja tööts kaasa. Korra küll ehmatas jumal teab mille peale, aga tuli väga kähku endasse tagasi ja sellega oligi kogu ärevus tehtud.
hakkasin talle pianissimot söötma ja tundub, et se vist aitab. Selliseid meeldivaid trenne, kus on vähem stressi ja mõnus rahulik keskendumine, on järjest rohkem.

Soojaks hüppamise osa oli väga mõus. Okseri moodi asioli küll rohkem nagu kolmik, aga Aca ei kõhelnud hetkegi ja mängis isegi peale hüppeid. Sundima ma ei pidanud, ainult näitasin suuna kätte ja ülejäänud aja sain niisama kaasas olla :)

Kui edasi juba natuke raskemate asjade kallale asusime, siis esimene raskus oli kraaviga. Kraavike oli väike ja palgike oli nii ees kui ka kohal, seega iseenesest ei oleks tohtinud rakse olla aga esimee katsega laksatas Aca megahüppe ja ma olin nagu märg kalts seal seljas. uuesti tulles ta enam nii entusiastlikult peale ei läinud ja kuna mina ka passima jäin, sest kartsin taaskord suurt pauku, siis jäi ta hoopis seisma.
           Mental note nr 1: jalaga on ikka vaja toeks olla ka siis, kui hobune hea meelega hüppab. üksi               ei tohi jätta ja eriti veel siis, kui eelmine hüpe on natukese raskem olnud.
Tulin uuesti ja siis juba olin ise rohkem julgustamas ja saime sellest ilusti üle. Mõned korrad veel enesekindluseks ja siis juba oli tunne hea. Hiljem ka suuremat kraavi tulles ei olnud Acal mingit võbinat sees. See on nii lahe kuidas ma seljast tunnen tema enda tahet ja julgst tõkkele peale minna ja hüpata. See on nii hästi tunda,kuita saab aru, mida ta mingis olukorras tegema peab ja kuidas oma keha kasutama.

Platsi esimeses osas oli ka koht, kus vist peaks veelombike olema. Vett seal ei olnud, aga üleminek murult liivale ja tagsi oli siiski ja selle ümber ka tõkked. Pinnas eerinevus oli olemas ja tegime ka seal paar kõksu. Kombos üle kitsa palgi "vette" ja siis kaarega üle kitsa palgi "veest" välja tegin ise vea, sest jalus kadus ära ja julgust ilma selleta hüpata ei olnud. Tulin uuesti ja siis kõik toimis. Ainuke asi, millega ma ei osanud arvestada oli maapinna allapoole kalle peale välja hüpet ja seega saime Acaga mõlemad korraliku õhulennu ja ootamatult raske maandumise, sest ta hüppas seda palgikest suure pauguga. Endalegi üllatuslikult kogusime mõlemad endid üsna ruttu ja galopp peale tõket sai kiirelt korda. Uuel katselolin ise taregm ja hobune ka. Läksime rahulikult peale ja Aca libistas end rahulikult sellest siledast palgikesest üle. Mina hoidsin maandused keha ka rohkem tahaoole ja siis oli kontroll väga hea. Tunne oli selline, et vabalt oleks võinud seal taga suht ruttu veel mõni tõke olla ja oleksime hakkama saanud. hea tunne oli :)
          Mental note nr2: rada käies kontrolli alati maandumisel kallakut ja kui ei tea, mida maapind teeb, siis jumala eest ÄRA RONI KÕRVADE VAHELE!

Siis pusisime alla ja üleshüpetega pisikeste astetel. Tore oli näha, et meie kodusest künkaronimisest on kasu olnud, sest mingeid probleeme pisikeste banketikestega ei olnud. Minu enda suur hirm-palgike künka otsas, sai küll komistuskiviks. Kohe esimesl korrak Aca kõhkles ja see lõi mind ennast ka verest välja. Esmalt pidin alla hüppama ja see oli minu enda jaoks raske. Paari katsega saime aga hakkama ja tunne oli täitsa hea. Üles hüpates ei olnudki vist probleemi... vähemalt ma ei mäleta, et oleks olnud.

Seaninast me ei saanudki jagu. See oli ka päris suur tõke ja hästi lai, seega ei hakanud me ka ülemäära suruma. Otsustasin, et teen kodutööd sellega, et hüpata kitaid aga laiu tõkkeid, et Aca saaks rahulikult aimu, misasi see 2seanina" on ja kuidas ta sellega toime tulema peab.

Ühe angaariga maadlesime ka. See oli allahüppena ja Aca passis seda millegipärast. Ma ise kahtlustan materjali, sest see oli nagu pikupidi pooleks saetud ümaratsest aiapostidest ja ka eelmisel aastal oli selliste tõketega raske. Esimene kord jäi ette seisma. Teine kord hakkas juba kaugelt G peale küljele keksima. Kolmas kord tulin ise hästi otsustavalt, et mööda ma teda enam ei luba. kasvõi ronime üle. Suht ronimine see oligi, sest ta jäi peaaegu seisma, siis vaatas üle tõkke ja ikka otsustas jalad üle tõsta.  Tulin siis uuesti ja hüppas nagu oleks sellist asja 100 korda hüpanud. Ei mingit kõhklust ega muret. Korra mõtlesin ka sileda maa peal olevat samasugust aga kõrgemat angaari tulla, aga mõtteks see jäigi. Miks, ma isegi ei tea. See polnud tegelikult liiga kõrge.. oleks võinud.

Siis hüppasime suure põllu peal laiali olevaid tõkkeid vist 4 v 5 jutti. Idee oli teisest eemale minna. Tõkked ise olid pisikesed. Acale see osa väga ei meeldinud ja ponist eemale sõites tahtis mind ikka kogu hingest nende juurde tagasi tassida kuniks sain ta ikka tõkke suunda surutud. Siis nägi takistust ja sai vist aru, milleks me eemale läksime ja enam ei jobutanud. Võttis suuna ja paugutas. Selle "põlluringi" sees oli ka üks aiapulkadest pingi moodi asi ja taaskord oli Acal silm punnis, aga kun see oli tõesti pisike, siis surusin ta sealt peaaegu sammust üle. Selle tulime korra veel ja siis ta enam ei kõhelnud.

Viimane 4st tõkkest koosnev rajakene oli põllu tagaotsas. Seal saime jälle teisest eemale minna, siis tagasi tulla ja natuke suuremasse künkasse ronida, seal hüpata ja siis kohe alla tagasi. Sedakorda sain ma tõesti ainult suuna näitaja olla. Aca jooksis super hästi ja oli väga kindel. Näita ainult kätte ja ta läks.

Kokkuvõttes oli VÄGA õpetlik trenn. Leidsin taaskord ühe teema, millega vaja tasakesi tegeleda. Eelnev kodutöö sai hea tagasiside. Kraavid on teine teema, millega vaja enesekindlust koguda. Selleks on vaja aga kraavi, mida harjutada :)
Kahekesi on hea sellist trenni teha. Tahes tahtmata venib see päris pikaks ning siis on hea kordamööda asjade kallal pusida ning puhata. Trenni lõpuks oli Aca vaid sadula alt natuke märg. Kael oli kuiv.
Mina ise sain oma selja aga valusaks. Viimasel tiirul alustades tundsin, et kange on. Püsisin poolistakus terve harjutuse ja sain ilusti sõidetud, aga peale viimast hüpet traavi kergendades tundsin, et asi on hapu. Ütlesin G-le ka, et meie trenn on nüüd lõppenud. Tal oli nagunii plaan see viimaseks komboks jätta ja seega pidasin just ja just lõpuni vastu :D
Jalutasime tagasi ja poole maa peal ronisin alla, et viimane lõpp käekõrval käia. Oii sunnik see oli valus. aga mida rohkem kõndisin, seda paremaks läks. Aca oli õnneks väga kaastundlik ja käis rahulikult tibusammudega minu tempos.

Pakkisime kola kokku ja tulime koju. Poja sai hunniku porksi ja koplipuhkuse järgmiseks päevaks. Peale puhkekat tegin hästi kerge ratsastuse. Venitasime külgi ja ette alla, lõdvestasime. Aca oli super! peale natukest galoppi oli nii mõnus traav, et sõitsin paar ringi ja diagonaali ja oligi kõik.

Mul on nii hea meel, et mul on eesmärk ja tahe pusida ja õppida. Täiega mõnus on nii trenni teha! Kiiret meil ei ole. Saame tasakesi omas tempos asju õppida ja koos enesekindlamateks saada :)

Järve karikasari vol 2

Ükspäev käisin Auto 100 kontoris auhindade järel. Kes mind teab, see teab, et mina juba naljalt vait olla ei oska... aga vot see võttis küll sõnatuks. Ausõna.

Esmaspäeva pealelõunal sain kõne, et nad on seal usinalt pakkunud ja komplekteerinud ja valmis on KÕIK auhinnad kõikidele etappidele ja finaali. Et kas ma saaks järele minna. Aga et neid asju on palju ja ma peaks ikka mingi suurema autoga tulema, kui see minu oma väige wolkar.
Võtsin siis mehe suurema auto ja vurasin järgmisel hommikul kohale. Ohh sa püha püss :D mu auto sai otsast otsani nänni täis. Istmed lasin alla ja esiiste oli ka kotte täis. Metsik.

Mina oma emotsionaalsuses tänasin ette ja taha ja käsi ikka veits värises. Pärast kodus neid auhindu ära paigutades imestas mu mees ka, et ohh kurja kus on kingitused. Väiksemad asjad on nokamütsid, pusled ja värvipliiatsid. Edasi on erineva disainiga kergeid seljakotte, termostasse, joogitopse. Finaalidesse jäävad kõige magusamad palad nagu kõrvaklapid ja akupangad. Tegin omale nimekirja ja võttis ikka hinge värisema küll. See on mulle esmakordne kogemus sellist sarja korraldada ja leida sponsoreid võistlusi toetama. Ühekordse võistlusega on kuidagi lihtsam. Mahud on väiksemad. Kogu seda kuhja kodus imetledes olin lihtsalt kogu hingest tänulik ja õnnelik, et asjad on nii, nagu nad on :)

Täna sai siis peetud juba III etapp ja sedakorda jälle skeemitasime. See organiseerimise töö on ikka päris väsitav. Kuniks teed ja toimetad, siis ei tundugi nagu midagi, aga kõik need pisikesed asjad mis on vaja enne joonde ajada ja siis võistluspäeval toimetada. Pärast veel koristada ja kraamida, et peale üritust jääks tall ja ümbris korda. Ütleme nii, et kui pärast kodus kahe suurema õpilasega ühe lahkumispidu pidasime (loe- jõime pokaalikese lahjat huvitavat roosat jooki), siis tundsin kuidas iga rakk kehas on väsinud. Vastutusega kaasneb pinge ja pinge väsitab. Päriselt ka.

Lisaks ponnestan ma ise ka karikasarja kaasa sõita. Esinene ks A1 skeem läks üle väga suurte kivide ja kändude. Aca oli pinges ja punnitas silmu. Tänane skeem oli palju parem. Täna aga olid ka paljud asjad teisiti kui varasemalt.
Esmalt olen ma ise viimasel ajal üle keskmise palju trenni jõudnud.
Teiseks hakkasin Acale pianissimot söötma. No ei jõua iga trenni alguses pool tundi tema keskenduma saamisega madistada. Seda stressi pole kellelegi vaja.
Kolmandaks sõitis täna lisaks minule võistelnud laps oma ABC skeemi enne mind, mitte mina ei sõitnud talle ette. See avaldas ma arvan kohe eriti palju mõju. Nii positiivset kui ka negatiivset. Kindlasti oli poiske rahulikum ja plats oli nö ära nuusutatud. Samas venis meie skeemide vahe ikka niipalju pikaks, et ta oli vässu.. kohe päris lödi võiks öelda. See pole esimene kord, kui ma seda tunnen, aga skeemi sõites on see mõju kohe eriti suur. Igas nurgas ja pöördes tunned, kuidas hobusel jalad on liiva sees kinni ja no ei ole seda särtsu ja sära. Aktiivsus oli kohe päris kehvake. Õppimise koht! Aga õppida on hea. Niimõnigi viga täna jäi hinge närima. Oma lohakused. Samas kasvab minu sees üha enam see tahe ja unistus sõita üks skeem selliselt, et endal oleks nii hea tunne sees, et vot enam paremat liikumist ei ole võimalik selle hobuse seest välja võluda. Trennis juba tuleb ette neid hetki, kus ma tunnen et ooooooooo vot nüüd jookseb hästi! Praegu on need hetked veel harvad ja juhtuvad suht koba peale. Töö ja kannatlikkus... küll neid rohkem tuleb ja saame mõlemad pihta, mida kumbki meist tegema peab, et üks suudaks nii liikuda ja teine oskaks seda küsida ja toetada.

Positiivne on see, et % oli parem kui eelmine kord. 2 kuu pärast on uus skeem, siis tahaks ka enesetunde grammike paremaks saada ;)