Kuidas unustada maailma..

Ma olen vist ekstra hajameelne inimene või siis olen leidnud omale just selle õige "juhtme seinast välja tõmbamise" meetodi, aga minuga juhtub üsna sageli seda, et kogu muu ümbritsev maailm kaob nagu musta auku, pea on muudest mõtetest täiesti tühi ja kogu tähelepanu on ainult käesolevas hetkes. MInu jaoks on selleks restardi tegemise kohaks trenn. Üha sagedamini kingib Aca mulle sellist koostööd ja keskendumist trennis, et haarab mind koos saba ja sarvedega ning kõik muu ununeb. See on mega hea vaimse rahu ja tasakaalu taastamiseks, akude laadimiseks ja positiivse emotsiooni saamiseks. Ainuke miinus, vahel ununevad mõned asjad sellepärast tegemata :D

Möödunud nädalal võtsin ma trennidega natukese rahulikumalt. Kuna Koordi 3V jäi ära, siis polnud vaja väga rapsida ja Aca oli ka ühe leboma nädala täiesti ära teeninud.
E ta puhkas. T tegin õues hästi kerge lõdvestava trenni. K ja N käis Kertu teda liigutamas ja R oli mul jälle plaan teha hästi kerge venituste ja lõdvestamise trenn. Sõita ette-alla ja küsida küljele paineid. Natuke õlga sisse ja natuke pepsi jala eest ära. Natuke sääre eest ära. See oli plaan.

Kui sõitma hakkasin oli Aca kohe mõnusalt energiline kuid samal ajal päris hea keskendumisega. Sammus kõndisime jupp aega. Traav oli kohe mõnus. Natuke traavis soojaks, küljed venima ja selg tööle ja lõdvestama ja siis galoppi ka. Galopis on hetkel põhirõhk sellel, et tagumist otsa aktiivsemaks ja rohkem enda alla saada. G andis meile nn "koduse ülesande" galopis sääre eest ära astumise kallal pusida. Traavis teeb Aca külgliikumisi oma jämeda ja pontsaka kere kohta üsna eduliselt, seega on julgust ka galopis küsida.
Kuna paremale poole on meil mõlemal lihtsam, siis alustasin sellest. Vasak kontakt on hästi hea ja kindel ja sealt see toekam tunne tuleb. Kohe esimese küsimise peale liikus ta väga mõnusalt küljele. Kiitsin ja tegime veel mõned korrad ja siis tuli mul kiusatus peale katsetada ka nö õigele poole, ehk galopis küljendust. Esialgu sattus Aca korraks segadusse ja ei saanud aru, et kuhu või kuidas siis nüüd minema peaks, aga peale paari fuleed otse ta haaras küljele ka. Kiitsin ja puhkasime hetke. Uuesti proovides astus ta juba julgemalt küljele. Painutusest ei jäänud suurt midagi järele aga kõige toredam oli see, et ta ei läinud grammigi pingesse. Jah, kukal tuli ülesse ja natukese võttis ka nina ettepoole, aga ei hakanud mind vedama ega läinud eest kuidagi vastikuks. Ka külg jäi pehmeks ja mõnusaks.  Ei tea kas ma olin või sees omadega :D

Vasakule pusisime ka. Kuna ma ise olen vasakult poolt palju nõrgem ja see pole ka Aca tugevam külg, siis on kõik asjad meile vasakule raskemad. Sääre eest ära tuli võrreldes eelmiste proovimistega oluliselt paremini. Sain sellest julgust ka küljenduse moodi asja katsetada ja ta isegi astus :) Mitte nii hästi, kui paremale, aga siiski.

Kogu selle pusimise suur hea kaasmõju oli see, et meie parema ratsme kontakt läks iga katsega järjest paremaks ja stabiilsemaks. Küljele minnes sai Aca ka välimisest ratsmest tuge ja mina sain teda toetada ja küljele aidata. Oiii ma olin rahul. Minu väike paks vorstike pusis töötada ja oli sealjuures ise nii keskendudnud ja tubli.
Trenni kestel sain päris mitu korda hea traavi ka. Ta ei ole sünnipäraselt heade liikumistega ja siis me teeme selles osas tööd. Täiega vahva on see, et üha tihemini tuleb traavis seda head liikumist ette :)

Jalutasin käekõrval. Mulle meeldib peale trenni maast jalutada. Hobune on niigi tubli olnud ja mind ringi tassinud. Lõpu jalutamise ajal ei pea ma paljuks omal jalal käia.
Kogu see trenn oli nii hea ja positiivsust täis, et pühkis mu peast kõik mõtted. Unus ka see, miks ma tegelikult talli pidin minema :D Õnneks sain järgmisel päeval paluda, et M ja K ussirohud kogu kambale ära annaks ja seega ei juhtunud sellest minu unustamisest väga suurt hullu.