Päris mitu korda on olnud plaanis minna kuhugi harjutama ja viimeks me siis ka jõudsime kohale. Küll mitte esialgu plaanis olnud koosseisuga, aga kohale me jõudsime. Käisime Koordis. Mina olin Acaga ja üks meie talli ponitüdrukutest oli ka oma poniga. G oli kaasas moraalseks toeks ja juhendajaks.
Laadimise osas on meil Acaga suured edusammud. Ise ta veel peale ei jaluta, aga vähemalt järgi tuleb ilusti ja ei rammi kohe välja tagasi. See on juba suur edu, sest isegi kui ma üksi peaksin kuhugi minema, siis küll mõni inimene ikka leidub, kes tagant puu kinni paneb. Vähemalt ei pea kordedega peale vedama teda.
Ilmaga meil ka vedas. ei olnud ülemäära soe ega külm.
Aca oli täitsa mõnus sõita ja Kosel olnud madinat soojenduse alguses ei olnud. Võib vist öelda, et esimesest sammust oli ta võimeline keskenduma mulle ka ja tööts kaasa. Korra küll ehmatas jumal teab mille peale, aga tuli väga kähku endasse tagasi ja sellega oligi kogu ärevus tehtud.
hakkasin talle pianissimot söötma ja tundub, et se vist aitab. Selliseid meeldivaid trenne, kus on vähem stressi ja mõnus rahulik keskendumine, on järjest rohkem.
Soojaks hüppamise osa oli väga mõus. Okseri moodi asioli küll rohkem nagu kolmik, aga Aca ei kõhelnud hetkegi ja mängis isegi peale hüppeid. Sundima ma ei pidanud, ainult näitasin suuna kätte ja ülejäänud aja sain niisama kaasas olla :)
Kui edasi juba natuke raskemate asjade kallale asusime, siis esimene raskus oli kraaviga. Kraavike oli väike ja palgike oli nii ees kui ka kohal, seega iseenesest ei oleks tohtinud rakse olla aga esimee katsega laksatas Aca megahüppe ja ma olin nagu märg kalts seal seljas. uuesti tulles ta enam nii entusiastlikult peale ei läinud ja kuna mina ka passima jäin, sest kartsin taaskord suurt pauku, siis jäi ta hoopis seisma.
Mental note nr 1: jalaga on ikka vaja toeks olla ka siis, kui hobune hea meelega hüppab. üksi ei tohi jätta ja eriti veel siis, kui eelmine hüpe on natukese raskem olnud.
Tulin uuesti ja siis juba olin ise rohkem julgustamas ja saime sellest ilusti üle. Mõned korrad veel enesekindluseks ja siis juba oli tunne hea. Hiljem ka suuremat kraavi tulles ei olnud Acal mingit võbinat sees. See on nii lahe kuidas ma seljast tunnen tema enda tahet ja julgst tõkkele peale minna ja hüpata. See on nii hästi tunda,kuita saab aru, mida ta mingis olukorras tegema peab ja kuidas oma keha kasutama.
Platsi esimeses osas oli ka koht, kus vist peaks veelombike olema. Vett seal ei olnud, aga üleminek murult liivale ja tagsi oli siiski ja selle ümber ka tõkked. Pinnas eerinevus oli olemas ja tegime ka seal paar kõksu. Kombos üle kitsa palgi "vette" ja siis kaarega üle kitsa palgi "veest" välja tegin ise vea, sest jalus kadus ära ja julgust ilma selleta hüpata ei olnud. Tulin uuesti ja siis kõik toimis. Ainuke asi, millega ma ei osanud arvestada oli maapinna allapoole kalle peale välja hüpet ja seega saime Acaga mõlemad korraliku õhulennu ja ootamatult raske maandumise, sest ta hüppas seda palgikest suure pauguga. Endalegi üllatuslikult kogusime mõlemad endid üsna ruttu ja galopp peale tõket sai kiirelt korda. Uuel katselolin ise taregm ja hobune ka. Läksime rahulikult peale ja Aca libistas end rahulikult sellest siledast palgikesest üle. Mina hoidsin maandused keha ka rohkem tahaoole ja siis oli kontroll väga hea. Tunne oli selline, et vabalt oleks võinud seal taga suht ruttu veel mõni tõke olla ja oleksime hakkama saanud. hea tunne oli :)
Mental note nr2: rada käies kontrolli alati maandumisel kallakut ja kui ei tea, mida maapind teeb, siis jumala eest ÄRA RONI KÕRVADE VAHELE!
Siis pusisime alla ja üleshüpetega pisikeste astetel. Tore oli näha, et meie kodusest künkaronimisest on kasu olnud, sest mingeid probleeme pisikeste banketikestega ei olnud. Minu enda suur hirm-palgike künka otsas, sai küll komistuskiviks. Kohe esimesl korrak Aca kõhkles ja see lõi mind ennast ka verest välja. Esmalt pidin alla hüppama ja see oli minu enda jaoks raske. Paari katsega saime aga hakkama ja tunne oli täitsa hea. Üles hüpates ei olnudki vist probleemi... vähemalt ma ei mäleta, et oleks olnud.
Seaninast me ei saanudki jagu. See oli ka päris suur tõke ja hästi lai, seega ei hakanud me ka ülemäära suruma. Otsustasin, et teen kodutööd sellega, et hüpata kitaid aga laiu tõkkeid, et Aca saaks rahulikult aimu, misasi see 2seanina" on ja kuidas ta sellega toime tulema peab.
Ühe angaariga maadlesime ka. See oli allahüppena ja Aca passis seda millegipärast. Ma ise kahtlustan materjali, sest see oli nagu pikupidi pooleks saetud ümaratsest aiapostidest ja ka eelmisel aastal oli selliste tõketega raske. Esimene kord jäi ette seisma. Teine kord hakkas juba kaugelt G peale küljele keksima. Kolmas kord tulin ise hästi otsustavalt, et mööda ma teda enam ei luba. kasvõi ronime üle. Suht ronimine see oligi, sest ta jäi peaaegu seisma, siis vaatas üle tõkke ja ikka otsustas jalad üle tõsta. Tulin siis uuesti ja hüppas nagu oleks sellist asja 100 korda hüpanud. Ei mingit kõhklust ega muret. Korra mõtlesin ka sileda maa peal olevat samasugust aga kõrgemat angaari tulla, aga mõtteks see jäigi. Miks, ma isegi ei tea. See polnud tegelikult liiga kõrge.. oleks võinud.
Siis hüppasime suure põllu peal laiali olevaid tõkkeid vist 4 v 5 jutti. Idee oli teisest eemale minna. Tõkked ise olid pisikesed. Acale see osa väga ei meeldinud ja ponist eemale sõites tahtis mind ikka kogu hingest nende juurde tagasi tassida kuniks sain ta ikka tõkke suunda surutud. Siis nägi takistust ja sai vist aru, milleks me eemale läksime ja enam ei jobutanud. Võttis suuna ja paugutas. Selle "põlluringi" sees oli ka üks aiapulkadest pingi moodi asi ja taaskord oli Acal silm punnis, aga kun see oli tõesti pisike, siis surusin ta sealt peaaegu sammust üle. Selle tulime korra veel ja siis ta enam ei kõhelnud.
Viimane 4st tõkkest koosnev rajakene oli põllu tagaotsas. Seal saime jälle teisest eemale minna, siis tagasi tulla ja natuke suuremasse künkasse ronida, seal hüpata ja siis kohe alla tagasi. Sedakorda sain ma tõesti ainult suuna näitaja olla. Aca jooksis super hästi ja oli väga kindel. Näita ainult kätte ja ta läks.
Kokkuvõttes oli VÄGA õpetlik trenn. Leidsin taaskord ühe teema, millega vaja tasakesi tegeleda. Eelnev kodutöö sai hea tagasiside. Kraavid on teine teema, millega vaja enesekindlust koguda. Selleks on vaja aga kraavi, mida harjutada :)
Kahekesi on hea sellist trenni teha. Tahes tahtmata venib see päris pikaks ning siis on hea kordamööda asjade kallal pusida ning puhata. Trenni lõpuks oli Aca vaid sadula alt natuke märg. Kael oli kuiv.
Mina ise sain oma selja aga valusaks. Viimasel tiirul alustades tundsin, et kange on. Püsisin poolistakus terve harjutuse ja sain ilusti sõidetud, aga peale viimast hüpet traavi kergendades tundsin, et asi on hapu. Ütlesin G-le ka, et meie trenn on nüüd lõppenud. Tal oli nagunii plaan see viimaseks komboks jätta ja seega pidasin just ja just lõpuni vastu :D
Jalutasime tagasi ja poole maa peal ronisin alla, et viimane lõpp käekõrval käia. Oii sunnik see oli valus. aga mida rohkem kõndisin, seda paremaks läks. Aca oli õnneks väga kaastundlik ja käis rahulikult tibusammudega minu tempos.
Pakkisime kola kokku ja tulime koju. Poja sai hunniku porksi ja koplipuhkuse järgmiseks päevaks. Peale puhkekat tegin hästi kerge ratsastuse. Venitasime külgi ja ette alla, lõdvestasime. Aca oli super! peale natukest galoppi oli nii mõnus traav, et sõitsin paar ringi ja diagonaali ja oligi kõik.
Mul on nii hea meel, et mul on eesmärk ja tahe pusida ja õppida. Täiega mõnus on nii trenni teha! Kiiret meil ei ole. Saame tasakesi omas tempos asju õppida ja koos enesekindlamateks saada :)
No comments:
Post a Comment