Niitvälja Sügis 2019

Vahepeal on juhtunud igasugu asju, millest ma olen mõelnud kirjutada aga siis on aeg kuhugi käest kadunud, värske emotsioon  möödas ja nii ongi kirjutamata jäänud. Nüüd on aga küll aeg vahepealne kokku võtta ja siis jõuda ka eilse päevani, ehk niidu 3V-ni.

Aga esmalt siis kiire kokkuvõte vahepealsest.
Paar päeva peale Ecut hakkas Aca lonkama. Oli asi võistluses või esimeses trennnis peale võistluste puhkekat, mine sa tea. Igatahes oli ta rivist väljas 2+2 nädalat. 2 nädalat sai rohtusid ja siis 2 nädalat käisime ainult sammu. Siis hakkasin teda tasapisi töösse tagasi tooma. Kõik plaanid see suvi mõnuga krossi võistelda olid korstnas. Õnneks olen ma juba niipalju vana, et mingeid ajaga eest ära jooksvaid tähtaegu ei ole, seega ma väga meelt ei heitnud. Mõtlesin, et vb peaks õne teise oma hobustest natukeseks luubi alla võtma ja harrastajate meistrikateks proovima klappi leida. Natukese nikerdasin ühe ja teisega, aga kuidagi ei olnud seda head tunnet.

Õnneks tuli Aca oma puhkuselt tagasi tasa aga targu ja iga trenniga üha kindlamalt. Ühel hetkel hakkasime uuesti hüppama ja kuna jalg pidas sellele vastu, siis proovisime ka krossile trenni minna. Käisime Niidus. Trenn olii äge ja õpetlik. Sain päris palju teada, millisel hetkel ta mind paremale ära võib tassida ja mis tunne on vahetult enne seda, kui tal see jõnks läbi käib. Päris mitu korda pidin selle reha otsa astuma enne kui ära tabasin, mida ma pean kas pöördel või sirgel tegema selleks, et ta jala taha ei saaks vajuda ja sealt siis tõkke ees või mõnes muus suvalises kohas omale sobivasse suunda kepsutada. Aga ma sain sellele tundele jaole ja see on väga hea asi :)

Siis sain lõpuks tehtud ka põllul ühe korralikuma galopitamise. Oi kui palju sellest kasu on olnud :) Peab selle regulaarseks saama ja käima, kuniks on, kus käia. Hetkel on vili võetud ja traktori jälgedes näeb kaugele ette ning seega saab sõita. Niisama on põld liiga kivine.

Peale põllul galopitamist oli ka krossitrennis hoopis teine tunne. Videote pealt Aca liikumist vaadates on ikka maru naljakas, sest no ei ole tal seda suurt galoppi, aga vähemalt seljast on nüüd tunne, et ta ikkagi läheb edasi ka :D
Käisime enne eilset korra niidus ja korra kosel. Niidus jõudis Aca mulle veel paar korda vimpka visata, siis kosel juba vaid korra ja seda trenni alguses. Sain sellest endal pea selgeks, et ei saa võõrale tõkkele lohakalt peale sõita ja vaja ikka viimase hetkeni ise oma tegutsemises kindlam olla.

Kosel oli väga palju uusi tõkkeid ehitatud võrreldes kevadega, kui me seal käisime. See oli väga hea, sest sai proovida, mis Aca uutest asjadest arvab. Sai mugavaid hüppeid ja mõned võitlused oli ka vaja maha pidada.

Krossitamiste vahele on olnud palju ratsastamist ja mõned tavalised hüppetrennid. Mõlemas olin ma viimased paar nädalat kuidagi liimist lahti. Ei saa istakut paika ja ei saa tunnet kätte. Kuidagi ligadi-logadi oli see värk. Õnneks sain viimases ratsastuses skeemi päris okeilt sõidetud ja kontakti ka mõnusaks seega väga hõreda tundega ei pidanud niidule vastu minema.

Aga nüüd siis põhisündmus. Niitvälja sügis 2019. CCN80 avatud klass.
Kokku oli 37 võistluspaari rajal.

4:30- äratus. Kola kokku ja talli. Inz aitas mul õhtul veel välivoodi ja magamiskoti otsida, et oleks päeval võimalik puhata.
5:20 jõusdin talli. Andsin Acale ja teistele võistlevatele hobustele heina ette. Puhastasin Aca ära. Siis Acale söök ette ja patse punuma.
6:00 minu abilised jõudsid. Hakkasid varustust puhastama ja autot pakkima.
6:30 hakkasime laadima. korjasime viimased asjad autosse ja minek.

Kohapeal oli mega udu. Igal pool oli udu :D 
Õde jõudis ka õige pea peale meid niitu. Võtsime Aca maha ja lapsed jalutasid teda. meie läksime stardikaid maksma ja parkuuri õppima.  Ma ei mõelnud üldse selle peale, et muru võiks märg olla ja seega mul kummikuid ei olnud. Esimese 10 meetriga olid tossud märjad. Parkuuri käimise lõpuks jalad lirtsusid.
Tagasi jõudes tegime Acale koplikese ja ma hakkasin riideid vahetama. Aca sai ka "riidesse" ja väiksed krihvid alla. G jõudis ka ja läksime soojendama. Olin 7. stardis. Soojenduses oli Aca päris tore aga liikumisest ikka veidi kinni. Ei ole tal seda suurt liikumist või head mootorit. Skeem läks päris okeilt. G tegi enne starti nalja ja nii ma sõitsin esimese sisesõidu kriips kõrvuni :D Arenguruumi on veel omajagu. Eksimused siin-seal, enda plähmerdused. Põhiline koht aga traavi suuremaks saamine.
Tänapäeval on selline hea asi nagu Equipe online, kuhu tulemused jooksvalt sisse kantakse ja seega sai tulemusi piiluda. või no niipalju kui neid sisse oli kantud. Sain skeemis 71% ehk -29p. Väga palju kõvem tulemus, kui ma oleks arvanud. Olin selle tulemusega 2. kohal. Paljude hinded polnud aga veel sisse kantud ja seega ei pruukinud see püsima jääda.

Peale skeemi tagasi oma pessa, sadula vahetus ja parkuuri sõitma. Esimesed hüpped olid jube rabedad. Siis aga läks päris mõnusaks. Aca sai kuidagi uue hingamise. Parkuuris tegin ise 2 viga, aga õnneks parandas Aca minu jama ära. Kohe esimesele tõkkele sõitsin jube põhja. Aca ronis üle. Edasi oli täitsa hea. Ma sain isegi aru kuhu ma sõidan ja puha. Viimasele aga läks jälle põhja. Õnneks ronis Aca ka sealt puhtalt üle. Teine ala 0ga.

Kui 80cm sõidud olid lõppenud ja kõik tulemused sees selgus, et skeemis juhtinud poni oli parkuuris 8 miinust juurde saanud ja seega läksin juhtima. Õnneks ei pidanud ma endale väga suurt ajupesu tegema, et emotsioon üle ei keeks. Ecus olin ma ka enne krosse väga heal kohal aga krossil on meil eksimused kerged tulema. Puhkasime viivu ja läksime krossi käima. G ütles ka, et oi sul nii hea koht. Arutasime temaga ka, et ma ei pea seda hetkel veel millekski, sest meie jaoks kõige raskem osa on alles ees. Meie tänane põhieesmärk on puhas kross. Esialgne edu on väga väga tore ja annab julgust, et hea tulemus on võimalik, aga eesmärk, millele ma keskendun, on minu enda tööv
ime säilime krossil- valvsus igal tõkkel, kindel juhtimine, tähelepanu kellale ja vastavalt sellele kiiruse ja trajektoori valik.

Käisin esimene kord rada ja rääkisin G-le, et mis mu plaan on. Kus lõikan, et aega säästa, kus ei tohi lõigata, sest pööre tõkkele muidu liiga riskantne. Ta kiitis mu lähenemise heaks. Rada oli mul juba enne netist pähe õpitud. Teine kord käisin õega koos ja laulsin talle ette iga liigutuse. Siin poolistak ja pehme põlv-edasi, siin põlved peale ja kokku.. parem külg kontrolli alla, poolpeatus, suunurgad kontrollida.. siin kuulan kella ja kui piiksub siis teen nii või naa. Plaan oli paigas. Detailideni.

Siis tuli tükk maad passimist, mille käigus magasin pool tundi ja sõin u tund enne krossi. Kui aeg käes sai Aca suuremad krihvid alla, varustuse külge ja läksime soojendama.

Ainuke paha asi on see, et soojendusplatsile ei kuule seda, kui sinu stardiaega öeldakse. Jäin starti hiljaks. Mitte palju, aga just nii, et pidin galopid boksist läbi kadjama. Kui 10t alla loeti hüüdis G, et pane kell. Panin. Kaotasin stardis 3-4 sekki. surusin Acac boksist läbi ja läksime.

KROSS
1. Esimene oli punane kast. Hoog oli sees, istusin sadulasse ja surusin kogu jalaga tangi peale. Kontakt eest tugevaks ja tagant kannus vastu. Julgustasin veel häälega ka ja hüpe tuli täitsa hea. Aca natukese vaatas, aga ei võbelenud. Parkuuriplatsil olid tõkked alles ja seega lõigata ei saanud. Kirusin omaette, et krdi tõkete kola siin ees.
2. "diivan". Pöördes suunurdad korda ja tang peale. Siis ta nägi tõket- korra vaatas. Istusin sisse ja sõitsin kindla käe ja väga väga konkreetse jalaga peale- hüppas hästi. Kiitsin kõva häälega ja vajutasin gaasi põhja.
3. Kollane maja mille eest saepurust riba. Olin valmis selleks, et ta passib. Enne tõket piiksus kell 1. minuti. Krt... olen ajast maas. Hoogu maha ei võtnud. Kontrollisin suunurgad ja panin põlved kõvemini kinni ning alt kannuse vastu. Õnneks on mul imelikud liigesed ja ma tegelt ka saan neid kahet asja korraga teha :D Hüppas ilusti. Maandumisel kohe põlv pehmeks ja täie hooga edasi.
4. Veest läbi ja palgike. Plaan oli enne vett tagasi võtta aga kuna olin ajast maas, siis see plaan ei tundunud enam hea. Otsstasin, et ise ma ei võta tagasi. Kui ta vett näeb, pidurdab nagunii ja olen siis valvel. Nii ka oli. Nägi vett, pidurdas- mul oli jalg peal ja ta tuli kokku. kannusega lükkasin ta vette ja kohe otse tõkkele peale. Väike sips õla pihta stekiga. Peale tõket kiitisn ja patsutasin ise samal ajal jalaga hoogu andes.
5. Angaar vasakule pöördest. Plaan oli teha suur pööre, sest õlaga paremale ära vedamine on Aca trikk ja tahtsin endale jätta aega sellega maadelda. Aga polnud mahti. Lõikasin kurvi nii palju kui sai ühe teise tõkke ümbert. Panin varakult paremalt põlve, kannuse ja ratsmega võimaluse trikitada kinni. keerasin kanusega ja pöördes näppisin suunurki. 2 fuleed enne olime otse ja Aca hüppas seda tõket kõhklemata. Kohe pööre vasakule.
6. Vanker söödakottidega. Juba kaugelt tuli Acal kukal ülesse ja silm punni. Võbeles. Võtsin eest tugevama kontakti ja liigutasin suunurki. Kannuse surusin peale. Läks. Kiitsin kõva häälega ja endsin minna.
7. Süsteem üleshüpetest. Siin võtsin enne kokku. Rahustasin häälega ja surusin keha taha. Tõkke ees jalg toetas ja ta kalpsas sealt üles. peale tõket mäest alla minnes korraks traavisammud ja allpool galopp. Tasasel maal kohe gaas põhja.
8. Laev. Lõikasin pealesõitu nii palju kui oli loogiline. Suunurkade kontroll ja põlv peale. Hüppas mõnuga. Peale maanudmist piiksus teine minut. Ikka ajast maas. Andsin agu.
9. väike majakene tallide suunas ümber parkuuriaia nurga. Plaan oli teha suurem pööre, et hobune näeks tõket natukene varem kui 2 fuleed. Uus plaan- lõika nurka nii palju kui saad ja pane vasakult ratse ja kanus peale- tehtud. Sellele tõkkele ma isegi ei kontrollinud suud ega midagi. Gaas põhja- niipalju kui seda võimalik vajutada oli :D
10. Sinise-valgega palklaud. Seda ma ise põdesin. Kontrollisin suunurgad, panin tangi peale ja kannuse vastu- ei vajutanud. Tõkkeni minnes katsusin pidevalt suunurkasid ja sõitsin iga fuleed kindla jalaga. Aca keskendus, kuulas ja paugutas.
11. Ringaias vette ja palgike veest välja. kaotasin natuke hoogu lähenemisel aga vette läks täitsa hästi ning tõkke võtsime galopi pealt :) tagasipöördel jäi hoog kinni. G karjus mulle, et edasi-edasi. Andsin kõigi vahenditega hobusele hoogu. Heelga, säärega ja patsutasin stekiga kergelt õla pihta. Aca võttis elu sisse ja lippa nii  kiiresti kui ta ilmselt sel hetkel võimeline oli. Rohkem poleks sealt välja pigistanud.
12. Herdel. Enne pööret suunurgad, tangid. Säär ja hüpe. Kell piiksus 3nda minuti. Close.. deem close. Peaaegu ajas- maha jäämina 20m kanti.
13. Allahüpe väiksest pöördest peale herdlit. Künkale sõidul lubasin Acal pidurdada aga hoidsin jala peal. ta hüppas alla nii nii hästi. Maandumisel andsin gaasi. Veel oli vaja aega tagasi sõita. Kuidagi kaotasin jalused. Kena.. Sõita peale kraavile ilma jaluseta ja võimalik, et kuni lõpuni, sest mul ei ole mahti teda tagasi võtta, et seda otsida. No ei ole.... Kuidagi leidsin jaluse üles, tänasin jumalat ja vajutasin gaasi põhja.
14. Kraav- Hooga üle. jahmerdasin jalusega ja seega oli põlv nagunii juba rohkem kinni. Acal oli siht silme ees ja mul ei olnud vaja rohkem teha. Peale kraavi tuli pikk sirge. Sõisin edasi. Aca jooksis nii palju kui ta suutis. Meile jalutas vastu Jaagup Kallas muhe muie näol. Ma ei tea miks, aga see andis mulle kuidagi jõudu juurde. Julgustasin hobust häälega edasi ja otsustasin, et lõikan kõiki pöördeid nii palju kui see võimalik on, aga ma pean aega jõudma. Pean.
15. Palkidest kolmik- 90 kraadine pööre vasakule pealesõidul. lasin hooga üle oma esialgse kokku võtmise märgise. enne pööret näppisin suunurki ja surusin parema kannuse vastu hobust. Aca pööras kohe ümber teise tõkke nurga, kui see võimalus oli. Kohe panin ka sisemise, vasaku jala peale ja katsusin veelkord suunurgad ära- Aca oli eest pehme ja tähelepanelik vastas kohe ja haaras tõkkele. Maandumisel kohe suund paremale.
16. Pikk sinine palgike. Hea lai tõke. Lõikasin kurvi ja sain vaevu enne tõket otseks. Hoog veits pidurdus, aga polnud hullu. Peale seda oli vaja teha aas paremale ja võtta kitsas kolmnurk.
17. Kitsale kolmnurgale oli plaan teha väiksem pööre. Ühe tõkke eest aga mingi põõsakogumi ümbert. Lõikasin aga ka põõsa eest ja traavile ka ei võtnud. Hoidsin kindla jala ja veidi tugevama käe ning üle ta kalpas. Ees ootas 4nda minuti kontroll koht. Lükkasin jalaga Acat edasi ja koputasin stekiga õlale ka. Aca lidus kuis jaksas. Sadulast tundus korralik hoog. Kell piiksus 4. minuti. Ma olin graafikus! Mitte ees, aga vähemalt graafikus!
18. Kollaste külgväravatega must toru. Lähenemine tagasipöördest vasakule. Ei mingit ilusat tagasipööret. Suunurgad käes ja parem kannus vastas keerasin varem kui plaanisin ja hüppasime veidi viltu. Aca vastas igale märguandele ideaalselt ja ei mingit pabinat. Kiitsin ja kadjasime mäe poole.
19. Mäe peal palk mille all saepuru riba. Ise pabistasin. Enne mäge poolpeatus ja nina üles. Jalg peale. Palgi ees julgustasin häälega. Tõukas ja kuna maandumine oli mäest alla surusin keha kohe jaluse peale ja tahapoole.
20. Sinine toru kõrvalt valge ja musta ringiga. Seda Aca vaatas. ja võbeles. Pigistasin ta tangide vahele ja võtsin tugevama kontakti. Hoog tundus kaduvat ja see oli ainuke tõke kuhu ta alla paterdas. Kuulsin G häält, et sõidaaaaaa.. ja ma sõitsin.
21. Lohukese kohal palk ja ees ka palk. Kuusekesed all. Sinna peale sõitsin lihtsalt hooga. Enne katsusin suunurki ja Aca kuulas. Saatsin jalaga edasi ja ta läks ja hüppas. Kriiskasin rõõmust.

Tegin veidikese traavikest. patsutasin hästi palju Acat ja ronisin alla. Abilised võtsid ta ja sörkisid edasi käekõrval. Mina viskasin käpuli maha ja püüdsin kuidagi oma hingamist taltsutada. Õekene kallistas ja korrutas, kui tubli ma ikka olin. G kiitis ka. Ma olin pisarateni õnnelik. PUHAS KROSS!!! Ja nagu pärast selgus.. isegi aega sõitsin :D

Tulemuseks saime me oma esimese sini-must-valge roseti. Ma ei ole tükki aega ühtegi võistlust võitnud. See on tore tunne :) Aga kordades kordades parem on see tunne, et ma suutsin täita oma eesmärgi. Ma suutsin viimase hetkeni keskenduda ja teha oma töö ära. Ma ei lasknud ennast hetkekski lõdvaks ja hoidsin viimase hüppeni pea selge. ka viimase tõkke ees jaksasin ma veel mõelda, et on vaja suunurgad kontrollida ja ei saa lihtsalt peale uhada. Ma kuulsin kella piiksumist ja suutsin rajal vstavalt sellele oma plaani kohendada.
Ja no ACA... mu kullakallis ACA.... Ta oli lihtsalt imeline. Kuulas, usaldas ja pingutas kogu hingest. Tal ei ole suurt ja lahtist galoppi.. ta pidi ilmselt palju palju rohkem pingutama, joostes oma võimete piiril, kui mõni teien hobune, kellel on see suur galopp olemas... Aga ta pingutas :)

Edasi saime veel 2 tundi autasustamist oodata. Tüdrukud poputasid Acat ja pakkisid kola kokku. Saime oma tutiku ja sponsornänni kätte nign tulime koju. Kell oli öös ja kõik olime vässud. Minu hinges aga oli suur suur rõõm ja rahulolu. Seda tunnet ma püüan hoida ja mäletada kaua :)