2019 hooaja lõpp

Selle aata viimane 3V oli Kosel toimunud harrastajate meistrikad. Sellest on tänaseks juba väääga pikk aeg mööda läinud aga see nädalavahetus oli siiski niipalju väärtuslik kogemus, et parem on ta kirja panna meeletu hilinemisega, kui et üldse mitte.

Ettevalmistus võistluseks oli heitlik. Ratsastus tundus järjest stabiilsem ja kindlam. Viimaseks planeeritud krossitrenn läks omajagu aiataha. Käisime kosel. Soojendusel jooksis Aca väga hästi. Galopp oli väga väga mõnus. Ta püsis ise mõnusalt jala ees ja liikus väga mõnusalt. Ja siis jõudsime hüppamisega "diivani"ni. Tehniliselt vägalihtne tõke, aga ma ei tea mis teema Acal sellega on igatahes u kümmekond meetrit enne tõket tegi ta hoo pealt korraliku bloki ning kargas järsult vasakule. Vasakule pole ta varasemalt ära hüpanud ja kombos blokki pidurdamisega lõi ta mind sadulast lahti ja tasakaalust välja ka. Tulemuseks oli mats ja maaühendus. Parem jalg jäi mul jalusesse kinni ja seega ei saanud ma lihtsalt niisama alla kukkuda. Rippusin seal külje peal natukese aega ja nikerdasin oma jalga lahti. Vasak kand sai esimese paugu ja siis lohisesin veidikene selle peal hobusele järgi enne kui ma oma parema jala jalusest kätte sain. Jalad vabad, lasin ma ka hobusest kätega lahti ja prantsatasin vastu maad. Paugu sai ka põlv.
Aca kepsutas teiste hobuste poole ja mina sisisesin valust. Tunne oli, et vasakus kannas on midagi täitsa katki. Saabast ma ära võtta ei julenud. Esimene valuaisting möödas, hakkasin hobuse poole liipama. G jooksis mu poole ja uuris, kas olen kombes. Tema silma läbi olin ma seal korralikus spagaadis rippunud ja ta arvas, et nüüd on raudselt mu vasak puus omadega õhtal. Üllatavalt polnud puusas midagi häda. Kand aga tegi väga haiget. Otsustasin enda jaoks, et kui ma hobuseni jõudes ikk aveel kanna peale toetada ei saa, siis ma edasi ei hüppa. Kui aga kannatab natukenegi, siis üritan ikka selga ronida. Ühel hetkel tundsin, kuidas jalg läks surinaga soojaks ja hakkas paremini liikuma. Valu andis järele ja sain üha paremini käia. Hobuseni jõudes surusin hambad kokku ja ronisin selga. Jalusele toetamine ei olnudki probleem, küll aga vasaku jala kasutamine, sest jala sisekülg oli kuradima kibe.
Aga pusisime edasi. Tõrkeid vasakule tuli ette terve pinu, aga enamik neist olidki põhjustatud sellest, et vasak jalg oli väga väga palju nõrgem, kui parem. Ometigi hüppasime ära enamiku platsil olnud tõkkeid. Hüppamata jäid suuremad peletised. Ma üllatasin ennast väga sellega, et ma peale kukkumist julgesin edasi hüpata. Ilmselt oli asi selles, et kukkumine ei olnud kuidagi ühegi tõkkega seotud, vaid lahkarvamused tekkisid meil vaata et keset põldu sileda maa peal.

Sellest kukkumisest tingituna otsustasime enne võistlusi veel niitu ka harjutama minna. Seal saime ka korralikult pusida. Proovisime paari uut tõket ka nendega isegi ei olnud hullu. Passimist ja kõhklusi oli varasemalt juba mitmeid kordi hüpatud tõketega. Sisetunne oli, et Aca ei tunne end just tippvormis ja ma ise ka ei olnud just parimas vormis. Üldiselt oli aga taaskord õpetlik trenn. Koju tulles libises Aca auto rambil simese otsaga poolpikali ja rapsides kukkus vasakule küljele maha. Alla kolistades õnnestus tal mulle parema jala peale nii astuda, et riivis rauaga mööda säärekonti ja pannes põhiraskuse hüppeliigesele. Nüüd olid mõlemad hüppeliigese piirkonnad võrdselt valusad. Fun!

Kokkuvõtlikult läksin ma kosele üsna ebakindlalt. Võistlus oli 2 päevane. terve nv sadas vahelduva eduga. Skeemi soojendusel oli Aca ülihea. Tõesti... super. Jaaaa siis me läksime valgesse aeda :s Aca tõmbas kangeks ja viimati oli nii kehva skeem meil niidus, kui esimest korda üldse seemitasime.
Krigistasin hambaid aga mis teha.
Parkuurini oli väga palju aega seega sain oma emotsioonidega tegeleda ja olukorraga leppida. Pinge oli igatahes maas. Parkuur oli pandud päris korralik. Liivaplats oli üsna plädine. Soojendus oli murul ja Aca hüppas ettevaatlikult. Sellist ettevaatlikkust ma ei olnud temas vist varasemalt tundnudki. Liivaplatsile minnes muutus hobune hetkega ja parkuuri nautisime mõlemad. Päris ilusat sõitu minu poolt ei olnud, aga Aca mees päästis kõik minu vead ja päev lõppes heade emotsioonidega.

Pühapäeval sadas. Muruväljakud olid libedad. Äge. Soojendusel oli Aca väga närviline ja ei keskendunud üldse. Mina pabistasin. Soojenduses väga head klappi ei saanud. Olin moraalselt valmis raskeks võitluseks.

Rajale minnes Aca küll passis, aga kuulas ja usaldas. 2., 3. ja 4. tõke pidin ikka päris palju teda veenma. 5 ja 6 olid juba mõnusad. 7s või 8s oli keset põldu palkidest tõusev ja selle ette tegi Aca tõrke. Võitlesin küll, aga ei olnud seda enesekindlust, et teda märjal murul jõuga hakata tõkkesse küllama. Oleks see kinnine kast v angaar olnud, siis veel, aga see palkidest tõusev... no ei. Pärast paneb jala sinna kuhugi vahele ja kellele seda jama siis veel vaja. Katse kaks oli edukas. Nüüd oli igasugune pinge maas. Ainuke eesmärk oli sõita hea liikumise ja tempoga, et võimalikult väha aja eest karistada saada. Selle krossi kõige suurem edu oli Aca väga hea liikumine. See oli kõige parema tempoga liikumine kogu hooaja jooksul. Lõpuks sain aja eest vaid mõne punkti miinuseid.

Tulemuseks oli äkki 8s koht. Kuskil keskel. Seega polnud hullu :)

Peale võistlusi on olnud puhkamine. Ca 3 nädalalt oli täielik puhkus. Peale seda on väga kerge trennitamine. Hetkel on endal eraeluliselt 107 asja teha ja Aca tiksub vahel trennis ja võimalusel sõidab temaga G.

See oli esimene hooaeg, kus ma 3v karussellis kaasa tiirlesin ja võin öelda, et see oli väga äge. Ma olen väga väga palju enda kohta õppinud ja leidnud ratsutmises hoopi suue ja põnevama suuna. Saan ratsastada ja hüpata tõkkeid, mis ei ole liiga kõrged ja samal ajal ennast proovile panna krossil. Ja Aca.. oi mu kallis kallis Aca.. Ta on üks superäge hobune :)