Esimene isadepäev ilma isata

Üks kord on ikka esimene kord... igaks asjaks. See aasta on käes aeg, et oleks esimene isadepäev ilma isata. Paps suri 12.10.2019.

Paps oli pikalt väga raskelt haige, seega tema minek oli aja küsimus. Viimased kuu aega oli ta haiglas ja seega oli küsimus kas homme või ülehomme, mitte kas kuu v kahe pärast. Ma ei olnud temaga ka teab mis lähedane, seega ka emotsionaalselt ei olnud see minu jaoks isiklikult suur pauk. Pigem ma leian, et ta pidi niigi päris pikalt kannatama. Vahest ehk liigagi kaua. Ometigi toob inimese surm kaasa hunniku tegevusi ja toimetusi, mille peale ei oska enne mõeldagi, kui see asi käes. Eriti veel siis, kui see on esimene kord, mil endal on vaja kõigega tegeleda.

Tänaseks on matus peetud ja kõik sellega seonduv tehtud. Sai nii hästi kui sai. Andsin endast parima. Ometigi sellega asjad ei lõppe. Ma ütleks, et keerulisem osa tuli minu jaoks pärast seda ja osa on veel ees kah. Kui lahkunu lähedased on päriselt ka lähedased, siis ma eeldaks, et kogu asjaajamine ja otsused tehakse koos või läbi arutades ja kohustused jagatakse omavahel kuidagi ära. Kui aga omaksed omavahel läbi ei saa, vaat siis on alles keeruline.

Minu vanemad lahutasid kui mina olin alles väike, 4 v midagi sellist.. Ma ausalt ei teagi täpset aega. Pärast seda on papsil olnud igasugu pruute ja elukaaslasi. Viimased 14?? aastat oli tal üks kindel naiska, kellega siis mingil ajahetkel meie (tütarde) eest salaja abielluti. Ja vot see proua on mulle sellisel hulgal peavalu valmistanud, et kohati tundub see juba koomiline. Valed, vassimised ja kokkulepete murdmised. Asja kulminatsiooniks tassis ta minu korterist, kus mu isa enne temaga kohtumist elas ja kus nad siis ka vahelduva eduga resideerusid, asju minema. Kaasa võttis ka renditud digiboksi ja ruuteri. Muidugi, mu oma viga, et kohe lukke ära ei vahetanud, aga no krt kes oleks uskunud, et üle 10ne aasta inimesega koos elanud ja abielllunud naine on pärast mehe surma nii sõge, et hakkab korterist asju varastama. Keldrist müüs küttepuud ka maha ja lasi minema tassida. Pärast politsei asjasse kaasamist sain temalt vähemalt niipaljukese kohta sõnumi, et rendiseadmed viis ta ettevõttesse tagasi. Asi seegi. Aga asja iroonia on see, et ta käis seal korteris, tassis sealt asju minema, aga oma riided, vanad kosmeetika potsiku-totsikud ja kuhjades muud paska jättis sinna. Ja kui ma siis pärast meeletut üritamist ühendust saada, sain õnnetu sõnumi, et ta need laenujubinad tagasi viis vastasin, et mis ma su kolaga teen arvas ta, et ma peaks neid sealhoidma, et ta saaks omale sobival ajal järele tulla. Päriselt ka või??

Reaalsus oli see, et me koristasime seal emaga 2 pikka päeva ja õhtuti käis mu mees ka veel abis. Tassisime kottide viisi prügi ära ja pakkisime kokku hunnikus asju heategevusse viimiseks. Vahetasime lukud ja koristasime palju jõudsime. Pean veel leidma aja sinna minna ja kõik heategevuseks viidavad asjas autosse panna ja ära viia ning pesta ja kasida ning pildid teha, et korter üürile anda.

See on üks etapp, mille lõppemist ma tõesti ootan. Ma pean ise pingutama, et see lõppeks ja ma tõesti püüan. Kõike korraga aga ei jõua. Pere ja lapsed ja töö ja ettevõttekesekene vajavad ka tähelepanu. Ja kui ma oma korteri teemaga ühele poole saan, siis pärimise jant on veel vaja läbi teha. Õhhhhhh ma ütlen.. veel üks "peab" asi, millest ma mitte midagi teada ei tahaks, aga paraku meie seadused ei lase pärandist kellegi konkreetse kasuks loobuda. Seega ma pean sellega tegelema.

Aga mis sa teed. Ükskord on ikka esimene kord ja eks ma siis õpin, kuidas asi käib. Ema lubas selle tralli peale testamendi teha, et lihtsam oleks ja veel parem, kogu nodi enne surma laiali jagada, et poleks pärast mida jagama peaks :D Must huumor, ärge pahaks pange ;)

Isale panin hingedepäeval küünla põlema ja mõtlesin, et oleks muld talle kerge. Ja ehkki ma ei olnud oma isaga lähedane ega suhelnud vahel mitmed kuud, siis on ikkagi kuidagi imelik, et ma olen juba matnud ühe vanema. Kas ma tõesti olen juba niivana, et see aeg ongi käes....