Oii ma olen võlgu... (ja hooaja avapauk ehk Niidu CCN80)

Suure hunniku postitusi :D

Pole ammu-ammu jõudnud siia kirjutama ja nüüd avastasin oma õuduseks, et viimane postitus on sellest ajast, kui sellest talvemasendusest välja murdsime ja trennid vaikselt jälle ülesmäge minema hakkasid. Vahepeal on aga nii palju juhtunud. Koroonakriis lõi terve maailma elu sassi ja keeras võistlushooaja alguse pea peale. Tööl toimus 107 asja. Lapsed jäid kõik terves Eestis koduõppele ja mina ratsutasin palju-palju, et mitte kodus hulluks minna :D
Siis aga jõudis ka võistushooaeg alata a nüüd ma siis kirutangi ägedamatest hetkedest. Et mitte teha mammutpostitust, siis kirjutan igast võistlusest ja selleks valmistumisest omaette postituse.

Esimene võistlus 2020- Niitvälja 3V, CCN80 klass mulle.

Kuna hooaja avavõistlus oli sel aastal ikka väga hilja, siis ettevalmistus sai täitsa korralik. Käisime mitu korda nii Niidus kui ka Kosel harjutamas. Hõpatud sai nii väiksemaid kui ka natuke suuremaid (no tegelt mitte suuri, aga minu jaoks suuremaid) tõkkeid. Igas trennis oli ka mingi probleem, mille kallal pusida. Niidus kukkusin ühe korra veel enne hüppama hakkamist alla, sest vöö oli liiga lõdvalt ja Aca tegi haagi vasakule ning olingi vupsti sadulaga kõhu all. Ei tea kas oli piinilik. Kohutav. Heiki püüdis mu hullukese kinni ja ma sain ta uuesti sadulasse panna. Seekord siis vöö 1 auk peale ja saime trenniga alustada. Teine trenn kukkusin aga alla, sest ta tegi jupp maad enne tõket haagi ja no oi see gravitatsioon on ikka karm... kohe mitte ei andesta. See kukkumine oli minu jaoks ka natuke eriline, kui nii võib öelda. Ma ei mäleta sellest trennist väga palju.. Ainult viimase raja hüppamist. Vahepealne on selline teiste jutu põhjal. Haiget ma ei saanud, aga küllap siis ikka mingi vopsu vastu kuppu sain.

Kui Niidu trennidest on meeles, et Aca üldjoontes hüppas vapralt, siis Kosel tekkis mingi ebakindlus kraavide ja alla hüpetega. Püsisime tasakesi siis selle kraavikese ja alla astumise kallal. Mulle endale jäi aga ikka natuke hirmu hinge, et nüüd ta neid elemente pabistab.

Vahepeal oli ka Kose derby, mille ma välja tõrkusin künka peal olnud hobuseraua ette. Oiiii kui kuri ma enda peale olin, et polnud seda hobuserauda taibanud trennis mõlemalt poolt hüpata. Oma lollus noh. Samas sai kinnitust fakt, et Aca ei tunne ennast kohe üldse enesekindlalt, küngaste otsas olevate asjade ületamisel. Miks, mine sa tea. Vb sellepärast, et ta ei näe tõkke taga pinnast.... mine sa tea.

Aga siis jõudis kätte hooaja esimene 3V päev. Niitväljale minnes on mul alati tunne, nagu läheks koju. Lapsepõlve värk :)
Ärevus oli korralik. Skeemi soojendusel oli Aca super ja skeem õnnestus ka päris hästi. Liikumise kallal on vaja veel hunnikus tööd teha, aga muus osas oli väga mõnus skeem. Parkuuri osa on Aca tugevus ja see oli puhas. Enne krossi olin II kohal. Ma üldiselt püüan mitte analüüsida teiste tulemusi või hindeid skeemis. Seekord aga jäi mulle paar asja silma ja paar asja kripeldama. Surusin emotsiooni maha ja meenusid ühe teise harrastaja kuldsed sõnad, mis tema treener oli talle öelnud: ".. sõida siis paremini..". Seekord mul ei õnnestunud paremini, aga küll minu päev ka tuleb, lubasin endale.
Krossile läksin täies valmiduses võidelda ja hõpata meie mõlemi eest, kui vaja.  Kohe stardis tahtis Aca kodupoole plagama pista, aga sain ikka nina õigesse suunda lõpuks ja hoo sisse. Esimene oli väga meeldiv kaldus laud, aga nagu niimõnigi teine, hakkas ka Aca keksima ja oli vaja teda omajagu säärega pressida ja häälega edasi ergutada. Teine oli "diivan" ja sellele pidin ka ikka korraliku tangiga sõitma. Edasi oli hüppamine täitsa okei ja suuremaid lahkarvamusi ei olnud. Aeg aga tiksus halastamatult ja gaasipedaal oli enamuse ajast põhjas. Enne kraavi võtsin aga hästi kokku, et kui ta peaks hakkama jobutama, siis mul on rohkem aega reageerida. Kiiruse pealt on Aca võimeline vabalt blokki tegema ja kõrvale hüppama, mina lihtsalt evakueerun selle peale :D Nii ma siis krookisin ta kokku ja lähenesin kraavile ettevaatlikumalt. Üle me sellest saime ja edasi sujus ka juba päris mõnusalt. Tulemuseks puhas kross ja II koht. Oma soorituste ja tulemustega olin ma väga rahul. Aca üle megauhke. Selle teise koha ma võitsin, ma ei jäänud teiseks ;)

Kuna Niidus läks oodatust paremini, siis sai paika plaan minna ka olustverre 90t proovima. Juba see mõte pani tol hetkel südame kiiremini põksuma, aga sellest seiklusest kirjutan uue postituse :)