Võib vist öelda, et nüüd on piisavalt vett silla alt läbi voolanud, et oleks viimane aeg paar rida ka Maiamst kirjutada.
Peale Olustveret sai Aca koplis jalaga ja väikesest kriimust läks tal jalg megapaiste. Kõik see päärdis AB süstide ja ca 10 päevase treeningpausiga. Kuna Aca-poiss vajas poputamist, siis käisin ikka iga päev tallis ja kui ma seal juba olin, noo siis tekkis ka mõte, et võiks ju natuke ratsutada ka. Kuna preili Maiami aka printsess aka väike must mära (btw ta ei ole tegelt must, vaid tumekõrb :D ) aka muti ei ole just kõige lihtsam sõita olnud, siis otsustasin, et ma siis natuke remondin teda.
Kohe esimene trenn oli meil Maikeniga. Ooooohhh oleks ma vaid teadnud mis mind ees ootab, siis ma kas ei oleks seda teekonda üldse alustanudki (mis on kaheldav) või siis oleks alustanud natuke varem, et enne treeneriga trenni minekut end natuke rohkem asjaga kurssi viia ja ette valmistada.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et esimene trenn oli meile mõlemale raske. Maiami on Acast nii nii erinev- kehaehituselt, iseloomult, liikumiselt. No ikka täiesti teistsugune. Ei osanud ma seal ei istuda ega olla. Ja no ega muti väga kaasa ka ei aidanud. Ma olen aga seda tüüpi inimene, et kui keegi (miski) ütleb, et noo sellega sa küll hakkama ei saa, siis minus tekib harart ja no ma kohe pean saama. Ma isegi ei tea mis teema sellega on, aga väljakutsed on kuradima inspireerivad :D Ja mulle meeldib hobustega tööd teha ja nokitseda ja nii siis saigi võetud vastu otsus, et Maiami vajab tööd ja tegemist ning kes seda ikka teeb, kui mitte ma ise. Ja nii see algas.
Kuna Aca oli katki ja ees oli ootamas kose 3V, siis mõtlesin, et no prooviks, kas ma julged/suudan Maiamiga mõnest krossitõkkest ka üle popsata. Läksime siis kosele trenni tegema. Minu suureks üllatuseks oli täitsa tore trenn. Hüppetrennis oli natuke pusimist, et ma aru saaks kuidas ja mis toimib ja mis mitte, aga saime ikka enam-vähem jutule :)
Kosel tegin esimese katse võistelda. Pikemalt kirjutan mõni teine kord, aga niipalju võib öelda, et eesmärk oli mul nagu ikka tulemus kirja saada. Suure pusimise ja ponnestamisega see ka õnnestus, seega võib vist öelda, et läks okeilt :)
Nüüd ma siis rööprähklen ja püüan jõuda 2 hobust sõita. Maiamiga on nagu mingi eesmärgi püüdmine. ma tahan, et ta oleks hea ja mõnus sõita mitte ainult mulle, vaid teistele ka. Mul ei ole eesmärki omale teist võistlushobust teha, sest 2 hobusega startida on ikka päris raske. Samas ma tahan, et temast saaks hea kaaslane koolitrennis ja ka võistlustel.
Eile oli meie teine katse 3v sõita. Kosel oli jälle CCN70. Ettevalmistus oli seekord.... noh.. pikem :D Tulemust me aga seekord kirja ei saanud. Skeemi soojendus oli päris kobe. Ta pole mul vist isegi trennis nii meeldiv olnud. Valge aed aga ajas talle judinad peale ja ta läks pingesse ja hakkas kiirustama. kannatasime skeemi lõpuni ja tulemus oli õige grammi parem kui esimene kord. Parkuuris kukkus 2 latti. sõit eiolnud väga enesekindel, sest muti on saanud maitse suhu, et tõkke ette saab istuda ka. Mul on siinjuures enda üle hea meel, et ma ise enam ei minesta ära, kui hobune istub. Ma muidugi räägin siin pisikestest kõksudest eksole. Nii 70-80cm. Kõrgemate puhul löön ikka ise ka kohe vedelaks, aga varem piisas ka sellest, kui midagi ristikese peal juhtus ja juba mul keps värises. Hea on teada ja tunda, et vähemalt 75cm peal ma enam ise värisema ei hakka :)
Krossirada oli seekord päris äge üles seatud. Kraav oli sa sees ja see saigi meile saatuslikuks. 3 tõrget kraavi ette nagu naksti. Kripeldama jäi ikka, aga ma andsin endast küll kõik mis anda oli. Ega muud olegi järeldada, kui et tuleb harjutada veel ja veel, et muti saaks ka kraavide osas enesekindlamaks. Selle õnnetu kraavikeseni oli aga kross väga mõnus. Hoopis hoopis parem, kui esimene kord. Seega lootust on :)
Ma ei ole kiirteede usku. Või siis ma ilmselgelt ei ole nii kõva mutt, et ma suudaks mingeid asju kiiresti teha :p Aga igatahes on mul nüüd projekt "Maiami" eesmärgiga ratsutatud hobusest saada ratsastatud hobune, kelle üle uhke olla ja kellega oleks tore igaühel sõita ning kelle jaoks trenn oliks nii füüsiliselt kui ka vaimselt jõukohane.
Friday, August 21, 2020
Wednesday, August 5, 2020
Olustvere 3V
Eelmisel aastal ma ei julenud Olustvere peale mõeldagi. 90cm kross tundus suur ja kole ja meile liiga liiga raske. Sel aastal aga otsustasin, et kuna 80ga oleme viimased katsed hästi hakkama saanud ja trennis ei ole ka küsimus tõkke kõrguses vaid rohkem minu julguses ja suutlikuses Aca tehnilistest kohtadest läbi aidata, siis oles vast aeg ennast kokku võtta ja proovida.
Teisipäeval enne võistlust hüppasime. Vaja oli teha tagasipööre paremale. Vaatasin üle õla ja seljas käis naks. Mõnus. Natsa liigutasin ja venitasin, ei olnud hullu ja sõitsin trenni lõpuni. Seekord ootas mind kohe ka teine hobune, kes oli juba valmis pandud. Andsin Aca jalutada ja tegin kohe teise hüppeka otsa. Kõik oli ok, kuniks alla ronisin. Siis enam sirgeks ei saanud. Vahva.
Õnneks sain kolmapäevaks kiro aja. Ragistas paika, teipis kinni ja määris geeliga sisse kah veel. K õhtul oli mul ka ratsastus treeneriga kokku lepitud. Helistasin talle ja rääkisin mure ära ja leppisime kokku, et püüan selga ronida ja kui saan, siis trennitame. No ma sain. Mitte hästi, aga sain. Täisistakut ei teinud ja hoidsin sega, aga asjad saime tehtud. N nokitsesin ise ratsastada ja ravisin selga. Väljavaated nädalavahetuseks ei tundunud just kuigi vahvad.
Sõit Olustverre algas reedel peale tööd. Transa ja majutusega oli hunnik sebimist, sest alguses pidime K-ga koos minema, aga siis ta ikka ei tulnud ja siis muutus ka see, kus ma hobusega ööbin. Kildu keskuse omanik andis mulle nii boksikoha, kui ka toanurga, kuhu sain oma välivoodi lahti pakkida. Enne Kildusse minekut aga peatusime Olustveres ja tegime kiire trenni. Järvel ma sõita ei jõudnud ja nii me siis ööratsutasime. Olusvere ja Kildu vahel sõidutasin ühe neiu hobust ka.
Peale trennitamist panime hobused autosse ja läksime krossi käima. Mu süda vajus saapasäärde. Ma päriselt mõtlesin, et sõidan kohe koju tagasi, sest need tõkked tundusid nii suured ja nii uued, et ma olin päris kindel, et tõrgun välja. Käisin raja läbi ja ahastasin. Helistasin treenerile, kes mind natukese verbaalselt tuuseldas, et ei mingit halamist. Hommikul tundub parem.
Hommik algas skeemiga. Ütleme nii, et ma olin megaüllatunud, kui mõnus Aca oli. ta oli kohe nii mõnus, et unustasin ühe väikese pisiasja :D Unustasin steki kätte... kui tobu saab olla, eksole. Sain oma mittekumulatiivse vea kohe naksti kätte. Aga pole lugu, õige asja eest sain. Võibolla jääb nüüd eluks ajaks meelde enne aia ümber minemist kontrollida, et kõik üleliigne oleks ära pandud. Avastasin ma selle õnnetu steki sissesõidul, kui silmanurgast B tähte piilusin ja siis peos läikivat steki pead nägin. Mäletan seda tunnet, et mis asi see on??? issand, kas mul on stekk käes... F.... nüüd saan disklaffi kah veel, krt ma siia ikka ronisin.. Lasin stekil kukkuda ja Aca ehmatas ennast seisma. Tervitasin ja jätkasin. Kella ei antud, sõitsin skeemi lõpuni. Endalegi üllatuslikult kannatas isegi täisistakus istuda. Vasakul e keeramised olid kõik sellised, et surusin hambad risti ja kõik kerelihased tegid tööd, et ma sealt alla ei potsaks. Meeldiv ei olnud, aga hakkama sain. Aca kompenseeris vapralt minu puudujäägid.
Peale skeemi pidi olema kross. Üle Eesti aga möllas torm. Olustvere mõisa park jäi sel pealelõunal ilma nii mõnestki puust. Vaevalt jõuti üks puu ära saagida ja koristada, kui kukkus uus. Kross lükkus mitu tundi edasi. Vahepeal ma magasin autos tunnikese ja kell 17 hakkasid lõpuks krossid. Ma käisin veel päeval A-ga koos seda krossi läbi ja ta rääkis nii mõnusa muigega, kuidas ikka nii äge rada ja nii mõnusad tõkked, et hakka või uskuma.. Käisin veel üksi ka vist 2 korda ja kasutasin ära kõik psühholoogia nipid, mida ma tead. Kujutasin ette, kuidas Aca on vapper ja me ikka igalt poolt üle ronime jne jne. Korralik meditatsioon ikka kogu raha eest :D
Krossi soojendusel oli Aca päris okei. Natukese närviline, aga ilusti jala ees ja hüppas hästi. Krossil kohe esimene tõke oli minu jaoks suur ja kõrge. Tehniliselt tegelikut üldse mitte raske- kaldus laua moodi asi, aga no ikka 90 triiki ja herdel ka veel peal ja maandumisel kõrgem ka. 2* sõitjad hüppasid sama tõket :D Mul oli plaan minna rahulikult esimesele, et oleks aega kakelda, kui Aca peaks kõhklema hakkama. Plaan oli hea, aga ei tominud. Aca läks ilusti kuni eelviimase fuleeni ja siis tegi korraliku haagi vasakule ja ehkki ma andsin endast kõik, siis kohapealt ta seda kasti hüppata ei kavatsenud. Surusin ta ninapidi sinna vastu ja lasin nuusutada. Nüüd ei olnud enam vahet, kui palju me aja eest saame. Peamine oli teisel katsel üle saada. Kast ära nuustuatud tegin väikese hoovõtu ja lõvimöirge saatel ning korraliku jala toel üle ta läks.
Edasi sõitsin üli ettevaatlikult. Tõkete vahel olid megapikad sõidusirged ja siis ma sõitsin ikka edasi ka niipalju kui läks (A muidugi ütles, et uimerdasin) aga hea varuga enne tõket krooskisin ta hästi kokku, et olek aega ja võimaust ikka üle saada. 5s tõke oli süsteem ja selle ees vajas Aca omajagu veenmist. Ülejäänud, isegi kraavi (mis oli laiem kui Kosel ja päris vesi sees) hüppas ta väga ilusti. Ka kitsekese kujulise kitsama tõkke ja allahüppe.
Lisaks juhtus üks väga äge seik. Peale 10. tõket, milleks oli "voodi" (ehk voodi moodi laud), oli pikk sirge mööda alleed. Umbes sirge teise kolmandiku lõpus jäi poole tee osa peale diagonaalselt 2* raja herdel. Tee peal oli väga laialt ruumi, et sellest paremalt mööda minna. Minu üllatuseks aga võttis Aca selge suuna tõkkele. Ma olin täiesti hämminugus. See tunne oli täpselt seesama, mida ta teeb hüppetrennis, kui ta sihiku tõkkele lukku paneb ja mind nö tõkkele viib. Mu emotsioon oli laes!! Juhtisin ta sealt mööda aga mõttes kiitsin teda taevani. Kas tõesti on ikka lootust, et ühel päeval ta ka meie oma raja tõkkeid mööda põldu võiks otsima hakata....
Krossi lõpetasime ühe tõrke ja peotäie miinustega aja eest. A noomis, et liiga aeglaselt sõitsin ja liiga vara võtsin tagasi. Oleks pidanud julgem olema. Ilmselt oli tal õigus, aga seekord ei olnud minus seda kindlust, et gaas päris põhja vajutada.
Pühapäeval oli parkuur. Pinnas oli raske. Vesine ja libe ja võttis kinni korralikult. Otsustasin kohe, et ei hakka Acat kuhugi lükkma, lasen tal endal valida. 95cm ei ole talle väga raske hüpata ja ma püüan teda seejuures võimalikult vähe segada. Aca läks enamustele tõketest põhja ja siis volksas üle. Puhta parkuuriga me miinuseid juurde ei kogunud ja tulemusena jäime kuhugi keskele.
Koju sõites olin ma tegelikult väga rahul. Üks ütlemata õpetlik käik oli. Sain juurde hunnikus kogemusi ja väga palju usku oma hobusesse. Kui see ebakindluse koll ainult nii kergesti mulle hinge ei poeks :)
E peale krossi käisin Acat jalutamas ja poputamas ja T oli plaanis kerge trennike teha. Koplist sain aga lonkava hobuse. Ta oli koplikaaslase käest jalaga saanud (nähti pealt) ja pisike 3cm pikkune haavake randme kohal oli piisav, et valu teha. 2 päeva pärast läks aga jalg megapaiste- põletik läks sisse. Tulemuseks 5 päevane AB süstide kuur. Vaene Aca, ta vihkab süstimist, aga no mis sa teed, kui on vaja. Kuniks poja katki oli, tekkis mõte ja võimalus ühte teist hobust natuke testida. See on aga jutt juba uue postituse jaoks ;)
Teisipäeval enne võistlust hüppasime. Vaja oli teha tagasipööre paremale. Vaatasin üle õla ja seljas käis naks. Mõnus. Natsa liigutasin ja venitasin, ei olnud hullu ja sõitsin trenni lõpuni. Seekord ootas mind kohe ka teine hobune, kes oli juba valmis pandud. Andsin Aca jalutada ja tegin kohe teise hüppeka otsa. Kõik oli ok, kuniks alla ronisin. Siis enam sirgeks ei saanud. Vahva.
Õnneks sain kolmapäevaks kiro aja. Ragistas paika, teipis kinni ja määris geeliga sisse kah veel. K õhtul oli mul ka ratsastus treeneriga kokku lepitud. Helistasin talle ja rääkisin mure ära ja leppisime kokku, et püüan selga ronida ja kui saan, siis trennitame. No ma sain. Mitte hästi, aga sain. Täisistakut ei teinud ja hoidsin sega, aga asjad saime tehtud. N nokitsesin ise ratsastada ja ravisin selga. Väljavaated nädalavahetuseks ei tundunud just kuigi vahvad.
Sõit Olustverre algas reedel peale tööd. Transa ja majutusega oli hunnik sebimist, sest alguses pidime K-ga koos minema, aga siis ta ikka ei tulnud ja siis muutus ka see, kus ma hobusega ööbin. Kildu keskuse omanik andis mulle nii boksikoha, kui ka toanurga, kuhu sain oma välivoodi lahti pakkida. Enne Kildusse minekut aga peatusime Olustveres ja tegime kiire trenni. Järvel ma sõita ei jõudnud ja nii me siis ööratsutasime. Olusvere ja Kildu vahel sõidutasin ühe neiu hobust ka.
Peale trennitamist panime hobused autosse ja läksime krossi käima. Mu süda vajus saapasäärde. Ma päriselt mõtlesin, et sõidan kohe koju tagasi, sest need tõkked tundusid nii suured ja nii uued, et ma olin päris kindel, et tõrgun välja. Käisin raja läbi ja ahastasin. Helistasin treenerile, kes mind natukese verbaalselt tuuseldas, et ei mingit halamist. Hommikul tundub parem.
Hommik algas skeemiga. Ütleme nii, et ma olin megaüllatunud, kui mõnus Aca oli. ta oli kohe nii mõnus, et unustasin ühe väikese pisiasja :D Unustasin steki kätte... kui tobu saab olla, eksole. Sain oma mittekumulatiivse vea kohe naksti kätte. Aga pole lugu, õige asja eest sain. Võibolla jääb nüüd eluks ajaks meelde enne aia ümber minemist kontrollida, et kõik üleliigne oleks ära pandud. Avastasin ma selle õnnetu steki sissesõidul, kui silmanurgast B tähte piilusin ja siis peos läikivat steki pead nägin. Mäletan seda tunnet, et mis asi see on??? issand, kas mul on stekk käes... F.... nüüd saan disklaffi kah veel, krt ma siia ikka ronisin.. Lasin stekil kukkuda ja Aca ehmatas ennast seisma. Tervitasin ja jätkasin. Kella ei antud, sõitsin skeemi lõpuni. Endalegi üllatuslikult kannatas isegi täisistakus istuda. Vasakul e keeramised olid kõik sellised, et surusin hambad risti ja kõik kerelihased tegid tööd, et ma sealt alla ei potsaks. Meeldiv ei olnud, aga hakkama sain. Aca kompenseeris vapralt minu puudujäägid.
Peale skeemi pidi olema kross. Üle Eesti aga möllas torm. Olustvere mõisa park jäi sel pealelõunal ilma nii mõnestki puust. Vaevalt jõuti üks puu ära saagida ja koristada, kui kukkus uus. Kross lükkus mitu tundi edasi. Vahepeal ma magasin autos tunnikese ja kell 17 hakkasid lõpuks krossid. Ma käisin veel päeval A-ga koos seda krossi läbi ja ta rääkis nii mõnusa muigega, kuidas ikka nii äge rada ja nii mõnusad tõkked, et hakka või uskuma.. Käisin veel üksi ka vist 2 korda ja kasutasin ära kõik psühholoogia nipid, mida ma tead. Kujutasin ette, kuidas Aca on vapper ja me ikka igalt poolt üle ronime jne jne. Korralik meditatsioon ikka kogu raha eest :D
Krossi soojendusel oli Aca päris okei. Natukese närviline, aga ilusti jala ees ja hüppas hästi. Krossil kohe esimene tõke oli minu jaoks suur ja kõrge. Tehniliselt tegelikut üldse mitte raske- kaldus laua moodi asi, aga no ikka 90 triiki ja herdel ka veel peal ja maandumisel kõrgem ka. 2* sõitjad hüppasid sama tõket :D Mul oli plaan minna rahulikult esimesele, et oleks aega kakelda, kui Aca peaks kõhklema hakkama. Plaan oli hea, aga ei tominud. Aca läks ilusti kuni eelviimase fuleeni ja siis tegi korraliku haagi vasakule ja ehkki ma andsin endast kõik, siis kohapealt ta seda kasti hüppata ei kavatsenud. Surusin ta ninapidi sinna vastu ja lasin nuusutada. Nüüd ei olnud enam vahet, kui palju me aja eest saame. Peamine oli teisel katsel üle saada. Kast ära nuustuatud tegin väikese hoovõtu ja lõvimöirge saatel ning korraliku jala toel üle ta läks.
Edasi sõitsin üli ettevaatlikult. Tõkete vahel olid megapikad sõidusirged ja siis ma sõitsin ikka edasi ka niipalju kui läks (A muidugi ütles, et uimerdasin) aga hea varuga enne tõket krooskisin ta hästi kokku, et olek aega ja võimaust ikka üle saada. 5s tõke oli süsteem ja selle ees vajas Aca omajagu veenmist. Ülejäänud, isegi kraavi (mis oli laiem kui Kosel ja päris vesi sees) hüppas ta väga ilusti. Ka kitsekese kujulise kitsama tõkke ja allahüppe.
Lisaks juhtus üks väga äge seik. Peale 10. tõket, milleks oli "voodi" (ehk voodi moodi laud), oli pikk sirge mööda alleed. Umbes sirge teise kolmandiku lõpus jäi poole tee osa peale diagonaalselt 2* raja herdel. Tee peal oli väga laialt ruumi, et sellest paremalt mööda minna. Minu üllatuseks aga võttis Aca selge suuna tõkkele. Ma olin täiesti hämminugus. See tunne oli täpselt seesama, mida ta teeb hüppetrennis, kui ta sihiku tõkkele lukku paneb ja mind nö tõkkele viib. Mu emotsioon oli laes!! Juhtisin ta sealt mööda aga mõttes kiitsin teda taevani. Kas tõesti on ikka lootust, et ühel päeval ta ka meie oma raja tõkkeid mööda põldu võiks otsima hakata....
Krossi lõpetasime ühe tõrke ja peotäie miinustega aja eest. A noomis, et liiga aeglaselt sõitsin ja liiga vara võtsin tagasi. Oleks pidanud julgem olema. Ilmselt oli tal õigus, aga seekord ei olnud minus seda kindlust, et gaas päris põhja vajutada.
Pühapäeval oli parkuur. Pinnas oli raske. Vesine ja libe ja võttis kinni korralikult. Otsustasin kohe, et ei hakka Acat kuhugi lükkma, lasen tal endal valida. 95cm ei ole talle väga raske hüpata ja ma püüan teda seejuures võimalikult vähe segada. Aca läks enamustele tõketest põhja ja siis volksas üle. Puhta parkuuriga me miinuseid juurde ei kogunud ja tulemusena jäime kuhugi keskele.
Koju sõites olin ma tegelikult väga rahul. Üks ütlemata õpetlik käik oli. Sain juurde hunnikus kogemusi ja väga palju usku oma hobusesse. Kui see ebakindluse koll ainult nii kergesti mulle hinge ei poeks :)
E peale krossi käisin Acat jalutamas ja poputamas ja T oli plaanis kerge trennike teha. Koplist sain aga lonkava hobuse. Ta oli koplikaaslase käest jalaga saanud (nähti pealt) ja pisike 3cm pikkune haavake randme kohal oli piisav, et valu teha. 2 päeva pärast läks aga jalg megapaiste- põletik läks sisse. Tulemuseks 5 päevane AB süstide kuur. Vaene Aca, ta vihkab süstimist, aga no mis sa teed, kui on vaja. Kuniks poja katki oli, tekkis mõte ja võimalus ühte teist hobust natuke testida. See on aga jutt juba uue postituse jaoks ;)
Oii ma olen võlgu... (ja hooaja avapauk ehk Niidu CCN80)
Suure hunniku postitusi :D
Pole ammu-ammu jõudnud siia kirjutama ja nüüd avastasin oma õuduseks, et viimane postitus on sellest ajast, kui sellest talvemasendusest välja murdsime ja trennid vaikselt jälle ülesmäge minema hakkasid. Vahepeal on aga nii palju juhtunud. Koroonakriis lõi terve maailma elu sassi ja keeras võistlushooaja alguse pea peale. Tööl toimus 107 asja. Lapsed jäid kõik terves Eestis koduõppele ja mina ratsutasin palju-palju, et mitte kodus hulluks minna :D
Siis aga jõudis ka võistushooaeg alata a nüüd ma siis kirutangi ägedamatest hetkedest. Et mitte teha mammutpostitust, siis kirjutan igast võistlusest ja selleks valmistumisest omaette postituse.
Esimene võistlus 2020- Niitvälja 3V, CCN80 klass mulle.
Kuna hooaja avavõistlus oli sel aastal ikka väga hilja, siis ettevalmistus sai täitsa korralik. Käisime mitu korda nii Niidus kui ka Kosel harjutamas. Hõpatud sai nii väiksemaid kui ka natuke suuremaid (no tegelt mitte suuri, aga minu jaoks suuremaid) tõkkeid. Igas trennis oli ka mingi probleem, mille kallal pusida. Niidus kukkusin ühe korra veel enne hüppama hakkamist alla, sest vöö oli liiga lõdvalt ja Aca tegi haagi vasakule ning olingi vupsti sadulaga kõhu all. Ei tea kas oli piinilik. Kohutav. Heiki püüdis mu hullukese kinni ja ma sain ta uuesti sadulasse panna. Seekord siis vöö 1 auk peale ja saime trenniga alustada. Teine trenn kukkusin aga alla, sest ta tegi jupp maad enne tõket haagi ja no oi see gravitatsioon on ikka karm... kohe mitte ei andesta. See kukkumine oli minu jaoks ka natuke eriline, kui nii võib öelda. Ma ei mäleta sellest trennist väga palju.. Ainult viimase raja hüppamist. Vahepealne on selline teiste jutu põhjal. Haiget ma ei saanud, aga küllap siis ikka mingi vopsu vastu kuppu sain.
Kui Niidu trennidest on meeles, et Aca üldjoontes hüppas vapralt, siis Kosel tekkis mingi ebakindlus kraavide ja alla hüpetega. Püsisime tasakesi siis selle kraavikese ja alla astumise kallal. Mulle endale jäi aga ikka natuke hirmu hinge, et nüüd ta neid elemente pabistab.
Vahepeal oli ka Kose derby, mille ma välja tõrkusin künka peal olnud hobuseraua ette. Oiiii kui kuri ma enda peale olin, et polnud seda hobuserauda taibanud trennis mõlemalt poolt hüpata. Oma lollus noh. Samas sai kinnitust fakt, et Aca ei tunne ennast kohe üldse enesekindlalt, küngaste otsas olevate asjade ületamisel. Miks, mine sa tea. Vb sellepärast, et ta ei näe tõkke taga pinnast.... mine sa tea.
Aga siis jõudis kätte hooaja esimene 3V päev. Niitväljale minnes on mul alati tunne, nagu läheks koju. Lapsepõlve värk :)
Ärevus oli korralik. Skeemi soojendusel oli Aca super ja skeem õnnestus ka päris hästi. Liikumise kallal on vaja veel hunnikus tööd teha, aga muus osas oli väga mõnus skeem. Parkuuri osa on Aca tugevus ja see oli puhas. Enne krossi olin II kohal. Ma üldiselt püüan mitte analüüsida teiste tulemusi või hindeid skeemis. Seekord aga jäi mulle paar asja silma ja paar asja kripeldama. Surusin emotsiooni maha ja meenusid ühe teise harrastaja kuldsed sõnad, mis tema treener oli talle öelnud: ".. sõida siis paremini..". Seekord mul ei õnnestunud paremini, aga küll minu päev ka tuleb, lubasin endale.
Krossile läksin täies valmiduses võidelda ja hõpata meie mõlemi eest, kui vaja. Kohe stardis tahtis Aca kodupoole plagama pista, aga sain ikka nina õigesse suunda lõpuks ja hoo sisse. Esimene oli väga meeldiv kaldus laud, aga nagu niimõnigi teine, hakkas ka Aca keksima ja oli vaja teda omajagu säärega pressida ja häälega edasi ergutada. Teine oli "diivan" ja sellele pidin ka ikka korraliku tangiga sõitma. Edasi oli hüppamine täitsa okei ja suuremaid lahkarvamusi ei olnud. Aeg aga tiksus halastamatult ja gaasipedaal oli enamuse ajast põhjas. Enne kraavi võtsin aga hästi kokku, et kui ta peaks hakkama jobutama, siis mul on rohkem aega reageerida. Kiiruse pealt on Aca võimeline vabalt blokki tegema ja kõrvale hüppama, mina lihtsalt evakueerun selle peale :D Nii ma siis krookisin ta kokku ja lähenesin kraavile ettevaatlikumalt. Üle me sellest saime ja edasi sujus ka juba päris mõnusalt. Tulemuseks puhas kross ja II koht. Oma soorituste ja tulemustega olin ma väga rahul. Aca üle megauhke. Selle teise koha ma võitsin, ma ei jäänud teiseks ;)
Kuna Niidus läks oodatust paremini, siis sai paika plaan minna ka olustverre 90t proovima. Juba see mõte pani tol hetkel südame kiiremini põksuma, aga sellest seiklusest kirjutan uue postituse :)
Pole ammu-ammu jõudnud siia kirjutama ja nüüd avastasin oma õuduseks, et viimane postitus on sellest ajast, kui sellest talvemasendusest välja murdsime ja trennid vaikselt jälle ülesmäge minema hakkasid. Vahepeal on aga nii palju juhtunud. Koroonakriis lõi terve maailma elu sassi ja keeras võistlushooaja alguse pea peale. Tööl toimus 107 asja. Lapsed jäid kõik terves Eestis koduõppele ja mina ratsutasin palju-palju, et mitte kodus hulluks minna :D
Siis aga jõudis ka võistushooaeg alata a nüüd ma siis kirutangi ägedamatest hetkedest. Et mitte teha mammutpostitust, siis kirjutan igast võistlusest ja selleks valmistumisest omaette postituse.
Esimene võistlus 2020- Niitvälja 3V, CCN80 klass mulle.
Kuna hooaja avavõistlus oli sel aastal ikka väga hilja, siis ettevalmistus sai täitsa korralik. Käisime mitu korda nii Niidus kui ka Kosel harjutamas. Hõpatud sai nii väiksemaid kui ka natuke suuremaid (no tegelt mitte suuri, aga minu jaoks suuremaid) tõkkeid. Igas trennis oli ka mingi probleem, mille kallal pusida. Niidus kukkusin ühe korra veel enne hüppama hakkamist alla, sest vöö oli liiga lõdvalt ja Aca tegi haagi vasakule ning olingi vupsti sadulaga kõhu all. Ei tea kas oli piinilik. Kohutav. Heiki püüdis mu hullukese kinni ja ma sain ta uuesti sadulasse panna. Seekord siis vöö 1 auk peale ja saime trenniga alustada. Teine trenn kukkusin aga alla, sest ta tegi jupp maad enne tõket haagi ja no oi see gravitatsioon on ikka karm... kohe mitte ei andesta. See kukkumine oli minu jaoks ka natuke eriline, kui nii võib öelda. Ma ei mäleta sellest trennist väga palju.. Ainult viimase raja hüppamist. Vahepealne on selline teiste jutu põhjal. Haiget ma ei saanud, aga küllap siis ikka mingi vopsu vastu kuppu sain.
Kui Niidu trennidest on meeles, et Aca üldjoontes hüppas vapralt, siis Kosel tekkis mingi ebakindlus kraavide ja alla hüpetega. Püsisime tasakesi siis selle kraavikese ja alla astumise kallal. Mulle endale jäi aga ikka natuke hirmu hinge, et nüüd ta neid elemente pabistab.
Vahepeal oli ka Kose derby, mille ma välja tõrkusin künka peal olnud hobuseraua ette. Oiiii kui kuri ma enda peale olin, et polnud seda hobuserauda taibanud trennis mõlemalt poolt hüpata. Oma lollus noh. Samas sai kinnitust fakt, et Aca ei tunne ennast kohe üldse enesekindlalt, küngaste otsas olevate asjade ületamisel. Miks, mine sa tea. Vb sellepärast, et ta ei näe tõkke taga pinnast.... mine sa tea.
Aga siis jõudis kätte hooaja esimene 3V päev. Niitväljale minnes on mul alati tunne, nagu läheks koju. Lapsepõlve värk :)
Ärevus oli korralik. Skeemi soojendusel oli Aca super ja skeem õnnestus ka päris hästi. Liikumise kallal on vaja veel hunnikus tööd teha, aga muus osas oli väga mõnus skeem. Parkuuri osa on Aca tugevus ja see oli puhas. Enne krossi olin II kohal. Ma üldiselt püüan mitte analüüsida teiste tulemusi või hindeid skeemis. Seekord aga jäi mulle paar asja silma ja paar asja kripeldama. Surusin emotsiooni maha ja meenusid ühe teise harrastaja kuldsed sõnad, mis tema treener oli talle öelnud: ".. sõida siis paremini..". Seekord mul ei õnnestunud paremini, aga küll minu päev ka tuleb, lubasin endale.
Krossile läksin täies valmiduses võidelda ja hõpata meie mõlemi eest, kui vaja. Kohe stardis tahtis Aca kodupoole plagama pista, aga sain ikka nina õigesse suunda lõpuks ja hoo sisse. Esimene oli väga meeldiv kaldus laud, aga nagu niimõnigi teine, hakkas ka Aca keksima ja oli vaja teda omajagu säärega pressida ja häälega edasi ergutada. Teine oli "diivan" ja sellele pidin ka ikka korraliku tangiga sõitma. Edasi oli hüppamine täitsa okei ja suuremaid lahkarvamusi ei olnud. Aeg aga tiksus halastamatult ja gaasipedaal oli enamuse ajast põhjas. Enne kraavi võtsin aga hästi kokku, et kui ta peaks hakkama jobutama, siis mul on rohkem aega reageerida. Kiiruse pealt on Aca võimeline vabalt blokki tegema ja kõrvale hüppama, mina lihtsalt evakueerun selle peale :D Nii ma siis krookisin ta kokku ja lähenesin kraavile ettevaatlikumalt. Üle me sellest saime ja edasi sujus ka juba päris mõnusalt. Tulemuseks puhas kross ja II koht. Oma soorituste ja tulemustega olin ma väga rahul. Aca üle megauhke. Selle teise koha ma võitsin, ma ei jäänud teiseks ;)
Kuna Niidus läks oodatust paremini, siis sai paika plaan minna ka olustverre 90t proovima. Juba see mõte pani tol hetkel südame kiiremini põksuma, aga sellest seiklusest kirjutan uue postituse :)
Subscribe to:
Posts (Atom)