Olustvere 3V

Eelmisel aastal ma ei julenud Olustvere peale mõeldagi. 90cm kross tundus suur ja kole ja meile liiga liiga raske. Sel aastal aga otsustasin, et kuna 80ga oleme viimased katsed hästi hakkama saanud ja trennis ei ole ka küsimus tõkke kõrguses vaid rohkem minu julguses ja suutlikuses Aca tehnilistest kohtadest läbi aidata, siis oles vast aeg ennast kokku võtta ja proovida. 

Teisipäeval enne võistlust hüppasime. Vaja oli teha tagasipööre paremale. Vaatasin üle õla ja seljas käis naks. Mõnus. Natsa liigutasin ja venitasin, ei olnud hullu ja sõitsin trenni lõpuni. Seekord ootas mind kohe ka teine hobune, kes oli juba valmis pandud. Andsin Aca jalutada ja tegin kohe teise hüppeka otsa. Kõik oli ok, kuniks alla ronisin. Siis enam sirgeks ei saanud. Vahva.
Õnneks sain kolmapäevaks kiro aja. Ragistas paika, teipis kinni ja määris geeliga sisse kah veel. K õhtul oli mul ka ratsastus treeneriga kokku lepitud. Helistasin talle ja rääkisin mure ära ja leppisime kokku, et püüan selga ronida ja kui saan, siis trennitame. No ma sain. Mitte hästi, aga sain. Täisistakut ei teinud ja hoidsin sega, aga asjad saime tehtud. N nokitsesin ise ratsastada ja ravisin selga. Väljavaated nädalavahetuseks ei tundunud just kuigi vahvad.

Sõit Olustverre algas reedel peale tööd. Transa ja majutusega oli hunnik sebimist, sest alguses pidime K-ga koos minema, aga siis ta ikka ei tulnud ja siis muutus ka see, kus ma hobusega ööbin. Kildu keskuse omanik andis mulle nii boksikoha, kui ka toanurga, kuhu sain oma välivoodi lahti pakkida. Enne Kildusse minekut aga peatusime Olustveres ja tegime kiire trenni. Järvel ma sõita ei jõudnud ja nii me siis ööratsutasime. Olusvere ja Kildu vahel sõidutasin ühe neiu hobust ka.
Peale trennitamist panime hobused autosse ja läksime krossi käima. Mu süda vajus saapasäärde. Ma päriselt mõtlesin, et sõidan kohe koju tagasi, sest need tõkked tundusid nii suured ja nii uued, et ma olin päris kindel, et tõrgun välja. Käisin raja läbi ja ahastasin. Helistasin treenerile, kes mind natukese verbaalselt tuuseldas, et ei mingit halamist. Hommikul tundub parem.

Hommik algas skeemiga. Ütleme nii, et ma olin megaüllatunud, kui mõnus Aca oli. ta oli kohe nii mõnus, et unustasin ühe väikese pisiasja :D Unustasin steki kätte... kui tobu saab olla, eksole. Sain oma mittekumulatiivse vea kohe naksti kätte. Aga pole lugu, õige asja eest sain. Võibolla jääb nüüd eluks ajaks meelde enne aia ümber minemist kontrollida, et kõik üleliigne oleks ära pandud. Avastasin ma selle õnnetu steki sissesõidul, kui silmanurgast B tähte piilusin ja siis peos läikivat steki pead nägin. Mäletan seda tunnet, et mis asi see on??? issand, kas mul on stekk käes... F.... nüüd saan disklaffi kah veel, krt ma siia ikka ronisin.. Lasin stekil kukkuda ja Aca ehmatas ennast seisma. Tervitasin ja jätkasin. Kella ei antud, sõitsin skeemi lõpuni. Endalegi üllatuslikult kannatas isegi täisistakus istuda. Vasakul e keeramised olid kõik sellised, et surusin hambad risti ja kõik kerelihased tegid tööd, et ma sealt alla ei potsaks. Meeldiv ei olnud, aga hakkama sain. Aca kompenseeris vapralt minu puudujäägid.

Peale skeemi pidi olema kross. Üle Eesti aga möllas torm. Olustvere mõisa park jäi sel pealelõunal ilma nii mõnestki puust. Vaevalt jõuti üks puu ära saagida ja koristada, kui kukkus uus. Kross lükkus mitu tundi edasi. Vahepeal ma magasin autos tunnikese ja kell 17 hakkasid lõpuks krossid. Ma käisin veel päeval A-ga koos seda krossi läbi ja ta rääkis nii mõnusa muigega, kuidas ikka nii äge rada ja nii mõnusad tõkked, et hakka või uskuma.. Käisin veel üksi ka vist 2 korda ja kasutasin ära kõik psühholoogia nipid, mida ma tead. Kujutasin ette, kuidas Aca on vapper ja me ikka igalt poolt üle ronime jne jne. Korralik meditatsioon ikka kogu raha eest :D

Krossi soojendusel oli Aca päris okei. Natukese närviline, aga ilusti jala ees ja hüppas hästi. Krossil kohe esimene tõke oli minu jaoks suur ja kõrge. Tehniliselt tegelikut üldse mitte raske- kaldus laua moodi asi, aga no ikka 90 triiki ja herdel ka veel peal ja maandumisel kõrgem ka. 2* sõitjad hüppasid sama tõket :D Mul oli plaan minna rahulikult esimesele, et oleks aega kakelda, kui Aca peaks kõhklema hakkama. Plaan oli hea, aga ei tominud. Aca läks ilusti kuni eelviimase fuleeni ja siis tegi korraliku haagi vasakule ja ehkki ma andsin endast kõik, siis kohapealt ta seda kasti hüppata ei kavatsenud. Surusin ta ninapidi sinna vastu ja lasin nuusutada. Nüüd ei olnud enam vahet, kui palju me aja eest saame. Peamine oli teisel katsel üle saada. Kast ära nuustuatud tegin väikese hoovõtu ja lõvimöirge saatel ning korraliku jala toel üle ta läks.
Edasi sõitsin üli ettevaatlikult. Tõkete vahel olid megapikad sõidusirged ja siis ma sõitsin ikka edasi ka niipalju kui läks (A muidugi ütles, et uimerdasin) aga hea varuga enne tõket krooskisin ta hästi kokku, et olek aega ja võimaust ikka üle saada. 5s tõke oli süsteem ja selle ees vajas Aca omajagu veenmist. Ülejäänud, isegi kraavi (mis oli laiem kui Kosel ja päris vesi sees) hüppas ta väga ilusti. Ka kitsekese kujulise kitsama tõkke ja allahüppe.
Lisaks juhtus üks väga äge seik. Peale 10. tõket, milleks oli "voodi" (ehk voodi moodi laud), oli pikk sirge mööda alleed. Umbes sirge teise kolmandiku lõpus jäi poole tee osa peale diagonaalselt  2* raja herdel. Tee peal oli väga laialt ruumi, et sellest paremalt mööda minna. Minu üllatuseks aga võttis Aca selge suuna tõkkele. Ma olin täiesti hämminugus. See tunne oli täpselt seesama, mida ta teeb hüppetrennis, kui ta sihiku tõkkele lukku paneb ja mind nö tõkkele viib. Mu emotsioon oli laes!! Juhtisin ta sealt mööda aga mõttes kiitsin teda taevani. Kas tõesti on ikka lootust, et ühel päeval ta ka meie oma raja tõkkeid mööda põldu võiks otsima hakata....

Krossi lõpetasime ühe tõrke ja peotäie miinustega aja eest. A noomis, et liiga aeglaselt sõitsin ja liiga vara võtsin tagasi. Oleks pidanud julgem olema. Ilmselt oli tal õigus, aga seekord ei olnud minus seda kindlust, et gaas päris põhja vajutada.

Pühapäeval oli parkuur. Pinnas oli raske. Vesine ja libe ja võttis kinni korralikult. Otsustasin kohe, et ei hakka Acat kuhugi lükkma, lasen tal endal valida. 95cm ei ole talle väga raske hüpata ja ma püüan teda seejuures võimalikult vähe segada. Aca läks enamustele tõketest põhja ja siis volksas üle. Puhta parkuuriga me miinuseid juurde ei kogunud ja tulemusena jäime kuhugi keskele.

Koju sõites olin ma tegelikult väga rahul. Üks ütlemata õpetlik käik oli. Sain juurde hunnikus kogemusi ja väga palju usku oma hobusesse. Kui see ebakindluse koll ainult nii kergesti mulle hinge ei poeks :)

E peale krossi käisin Acat jalutamas ja poputamas ja T oli plaanis kerge trennike teha. Koplist sain aga lonkava hobuse. Ta oli koplikaaslase käest jalaga saanud (nähti pealt) ja pisike 3cm pikkune haavake randme kohal oli piisav, et valu teha. 2 päeva pärast läks aga jalg megapaiste- põletik läks sisse. Tulemuseks 5 päevane AB süstide kuur. Vaene Aca, ta vihkab süstimist, aga no mis sa teed, kui on vaja. Kuniks poja katki oli, tekkis mõte ja võimalus ühte teist hobust natuke testida. See on aga jutt juba uue postituse jaoks ;)