Inimese psühholoogia on ikka üks hämmastav fenomen.... Need peened keerdkäigud, kuidas mineviku varjud olevikus ja tulevikus rolli mängivad, on aeg-ajalt lihtsalt hämmastav ja samal ajal hämmastavalt jabur. Eriti veidraks kisub asi siis, kui ühelt poolt olla oma teekonnaga nii kaugel, et saad külmalt kalkuleerides aru, miks oled ebakindel ja kust need kõhklused ja kahtlused su sisse on tee leidnud... samas aga ei suuda neid ka eemale peksta, et sisemine enesekindlus saaks tulla ja olla. Et saaks hingerahuga otsuseid teha... päris frustreeriv peaks mainima... pääääääris frustreeriv...
Aga et siis milles asi...
Nimelt on minu elus hetkel aeg, mil vabatahtlikult-sunniviisiliselt on vaja tegeleda elu üle järele mõtlemise ja uute suundade seadmisega. Jaanuari algusest olen koondatud ja nüüd tuleb 36 aastasena välja mõelda, et mida ma edasi teen. Päris keeruline on.. Ausalt kohe.
Ma olen treener olnud juba pea 20 aastat. Nendest ca 13 kvalifikatsiooniga. See on täitsa pikk aeg. Mul ei ole selle aja kohta ette näidata hunnikus edukaid sportlasi või tulemusi edetabelites, aga mul on midagi muud.
Mul on hunnikutes mälestusi eduelamustest, mis on õnnestunud lastele luua.. Need ei ole võidud edetabelis, aga need on võidud väikestes hingedes.... need on minu väärtus.
Mul on oma ratsakool. Ma ei tea kas see on suur asi või väike, aga see on midagi mis mina olen loonud. Ma alustasin üksi ja ajaga olen enda ümber leidnud inimesed, kes seda asja koos minuga teevad. Mul on oma väike meeskond ja see on midagi.... Vahel on mul tunne, et ma alahindan seda saavutust. Miks... ma ei teagi. Kui mõtlen kellegi teise loodud ratsaklubi v kooli peale, siis ma ei arva, et see oleks väike asi. Pigem vaatan teatava hulga austusega, sest see on suur töö ja mõneti ka üllas. lastele ja noortele tegevuse ja vaba aja veetmise võimaluste loomine on natuke teise väärtusega kui lihtsalt ettevõte, mis toodab või teenindab ning sellega omanikule raha sisse toob. Aga miks ma siis oma asja nii hinnata ei oska... mine sa võta kinni.
Võibolla on asi selles, et kõik ei ole veel valmis. Ei ole veel ilus ja korras ega toimi laitmatult. Tall on vana ja tahab megakogustes tööd ja toimetamist. Koplid on nikatsid ja hobused jooksevad ikka ja jälle läbi aedade. Palju palju on sellist, mille ma vaimusilmas olen teistsuguseks teinud aga millega ei jõua tegeleda. Pole kas endal oskusi või ei ole hetkel jaksu. Või siis pole raha, et kedagi palgata.
Hunnikus ilusaid plaane on ainult :)
Ja siis on see töö teema..
Ma tunnen et veel tublid 10+ aastat võiksin ma tööl käia ja panustada. Aga kuhu.. ja millega? Lihtsalt tööl käimise pärast ka nagu enam ei tahaks ennast hommikul voodist välja vedada. Tahaks midagi ägedat ja mõttega asja. Tahaks endast mingi märgi maha jätta.. Midagi korda saata.. Midagi, millel oleks väärtust rohke kui numbrid kellegi pangakontol.
Ja nüüd on see koht, kus ma tahaks loota, et paljud ütlevad mulle, et aga kuule... su oma ratsakool ju ongi see midagi.. miks sa ei panusta sinna ja ehita seda... Ja siis on nüüd siin ka seesama koht, kus miski minus ei luba seda piisavalt väärtustada. Suht nõme, ma tean. Aga üks hea põhjus on mul tegelikult ka. See ettevõtmine on pisike ja põlve otsas ja seda kasvatada nii suureks, et see tooks mulle leiva lauale... Siis peaks ma hakkama hoopis teisiti otsuseid tegema ja valima. Siiamaani olen kõik otsused ja valikud teinud nii, et hobused ja nende heaolu on alati esikohal. Olgu selleks siis hea varustus või arsti kutsumine esimese käiguvahe korral. Ma olen saanud rahus kulutada hobustele, sest see ei ole kuidagi mõjutanud minu pere eelarvet ja see on olnud väga väga mõnus. Minu pere eelarve ja talli eelarve ei ole kuidagi olnud omavahel seotud ega konkureerivad ega sõltuvad. See annab mõnusa vabadus talliga toimetada :)
Ja siis on viimasel ajal juhtunud asju, mis on torganud hirmus täpselt ühte suunda. On elamusi ja kogemusi, mida on olnud ka varem ja mis natukese utsitavad mind, et ehk peaks hoopiski kooli minema. Õppima eriala, mida ma peale gümnat korra ka proovisin, aga kuhu ma tol ajal sisse ei saanud.
No comments:
Post a Comment