Eesmärgid ja motivatsioon

Mulle on alati meeldinud eesmärke seada ja siis neid püüda. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte, aga teekond on alati olnud elamuste rohke. Mida aeg edasi, seda parmini olen õppinud eesmärke valima ja seda magusamad on olnud need hetked, kui olen oma "mäetipu" kätte saanud :) Eriti siis, kui midagi lisaks ka potsatab ;)

Spordipsühholoogia kursustel (jap, ma olen mitu korda osalenud, sest see teema on lihtsalt väga põnev ja kasulik) on alati rõhutatud, et tähelepanu ja keskendumine on piiratud ressurss ja seega on väga oluline õppida oma tähelepanu suunama. Õppida keskenduma ja hoidma oma fookust õigetel asjadel. Kerge öelda, raske teha. Olen korduvalt näinud, kuidas näiteks võistlustel pinge murrab ja närv ei pea vastu ning sooritus kannatab selle all. Üldjuhul on aga asi selles, et mingi mõte kas saavutusest või soorituse tulemusest võtab nii suure osa tähelepanust ära, et enam ei jää midagi üle, millega oma hetke tegevust just õigeks tuunida ja nii need kehvad sõidud tulevad. 

Mäletan esimest kolmevõistlust, mis oli ühtlasi kohe ka selle aasta harrastajate MV. Olin peale parkuuri vist isegi 3 kohal, kui mitte paremal positsioonil ja mäletan seda hetke kui vahetulemusi vaadates mõtlesin, et issand kui äge oleks puhas kross sõita... Hetkeks lasin meelest tõsiasja, et see oli meie esimene katsetus, esimene kross ja argliku ning ebakindla hobusega oodata puhast tulemust on natuke liiga suur unistus. Kohe esimesel tõkkel aga hakkas Aca pabistama ja tahtis mind ära koju tassida ning mulle sai väga selgeks, et mu esialgne eesmärk- rada lõpuni sõita, on palju adekvaatsem ja kättesaadavam. See kross on mul veel tänagi väga elavalt meeles ja see võitlus ja pingutus, millega oli vaja Acat esimesed 6 tõket veenda, et peaks ikka hüppama neid asju. Aga lõpuni me saime ja see elamus saavutatud eesmärgi üle oli mega hea! Ma olin viimane, kes tulemuse kirja sai, seega pelgalt pingerida vaadates võiks öelda, et suht sitasti läks... viimaseks jäin. Aga tegelikult läks hästi, sest ma saavutasin OMA eesmärgi. 

Sel hooalaj on mul olnud 2 sellist võistlust, kus olen oma eesmärgi pea 100% täidetud saanud. Esimene 100 ja siis nüüd meistrikad. 100 puhul olin taaskord viimane, kes tulemuse kirja sai aga oooo kui rahul ma olin. Üsna rahul endaga aga veelgi rohkem rahul hobusega. Hooaeg sai lõpetatud ka ilusa võistlusega. Eesmärk oli ise korralik töö teha ja seda ma ka suutsin. Ehkki hobune oli liimist lahti, siis õnnestus tehtud plaani järgida ja see osutus ka edukaks. Ma tahtsin sõita hooaja lõppu hea krossi ja see kross oli hea. Mõnusa tundega ja ehkki oli ka raskeid hetki, siis vigu ei tulnud. See oli olukord, kus olin lõpetades megarahul ja pärast sain veel lisaboonusena hooaja esimese ja ainukese võidu ka :)

But what goes up, must come down...
Ma ei tea kas teistel on ka nii, aga minul on see nii iga kord. Kui eesmärgid on saavutatud ja kohe uusi ees ootamas ei ole, siis tuleb pingelangus. Ja kui juba siis juba, mis tähendab, et jään tavaliselt haigeks ning tekib täielik motivatsioonipuudus. Hetkel on mul mõlemad asjad taaskord korraga.
peale MV andsin Acale puhkuse ja endale ka. Oli vaja ka eksamiks õppida, mis oli hea asi, et end joonel hoida, kuid trenni ma ka ei teinud. Nüüd aga sai eksam tehtud, aga trennimotti ikka ei ole. Ja see on päris masendav. Hetkel muidugi olen ma duumanohus ja see teeb olemise omajagu vastikuks, seega trenni ma nagunii teha ei jaksaks, kui hingatagi väga hästi ei saa. Aga ikkagi ma tunnen, kuidas mul on vaja leida uus eesmärk. Uus mägi, mille otsa ronima hakata. Teekonda on vaja ja sihti, mille poole esimest sammu teha. Niisama tatsata ma kuidagi ei viitsi ja paigal seistes hangun ära ning tahan ainult laiselda ja magada :D
See olukord on mulle nii tuttav. See on nagu lõputu ring, mis ikka ja jälle ja jälle kordub. Ja lõppeks pole sellest ka midagi halba, sest puhata on vaja ja mingi regulaarsusega on tegelikult hea kett maha lasta ja päriselt puhata. Jama ainult kui seda duumanohuga peab tegema. See pole kuigi nauditav puhkamine :D

Seega kokkuvõtteks.
Tuleb püstitada targad eesmärgid. Tuleb nautida teekonda. Ja lõpetuseks tuleb osata hinnata ka seda mõõna, mis tõusule alati järgneb, sest see on hea aeg teha kokkuvõtteid, analüüsi ning uueks teekonnaks jõudu koguda :)

Lõpp hea- kõik hea ehk Harrastajate meistrikad ja hooaja lõpp.

 18-19.sept sai 2021 kolmevõistlushooaeg joone alla. Läksin sellele nädalavahetusele vastu ühe ootusega- teha hea sooritus kõigil kolmel alal. Teha hooaja lõppu üks hea start ka, viisaka skeemi, viisaka parkuuri ja puhta krossiga. Sõita nii, et ei jääks midagi närima.
Stardinimekirjas oli seltskond väike aga kirju ja sealhulgas ka nimesid, kes olid üllatus. Mul on oma arvamus selle kohta, et kes peaks saama harrastajate meistrikatel startida ja kes mitte, aga noh jah, see on minu arvamus. Ja see pole isegi nimeline arvamus vaid näiteks see, et kui sa ikka pole terve hooaeg 3V sõitnud, siis mis mõttes sa tuled medalit püüdma... Ma vaatan seda asja nii, et ala harrastajad ja võistlejad toovad ju raha selle ala juurde- makstes treeneritele, makstes krossi platsi omanikule, tuues panuse võistluse eelarvesse... Kui aga harrastaja X võistleb terve hooaja kas TS või KS, siis viib ta raha nende alade võistluste korraldajatele, mitte 3V korraldajale. Ja see on tahes tahtmata see raha, mille eest ka platse tehakse, tõkkeid ehitatakse jne jne. Seega mina laseks meistrikatel starti need, kes on min 2x aastas sellel alal startinud. Kui KS ja TS on meistrivõistlustele peale saamiseks kvalifikatsiooninorm vaja täita, siis nõue teha 2 starti, pole ju palju palutud. Või no minu meelest mitte..

Aga see selleks. Räägime parem minu võistlusest. Teiste tegemisi nagunii kontrollida ei saa.

Ettevalmistus:
Kuna koordi võistlus läks kergelt öeldes keeruliselt, siis tahtsin kindlasti enne koset veel jõuda krossitrenni. Eesmärk oli harjutada kraave ja alla hüppeid, sest nendel oli Aca kõige ebakindlam. 
Trenni esimeses pooles oli Aca nagu kurjast vaimust vaevatud. Vahtis igasuguseid asju, tegi haake ja püüdis iga hinna eest Mässu juurde kapata. Hüppama hakates oli esimene pool rabe ja ebakindel. Ta küll hüppas, aga oli kuidagi punnis ja ettevaatlik. Siis ühel hetkel vabanes nagu mingi nuka tagant ja suhtumine muutus. Harjutasime samu tõkkeid mitu korda ja ühel hetkel ta vist leidis oma enesekindluse jälle üles. Ma ei oska seda seletada, aga kogu tema olek kuidagi muutus. Pingest sai toonus ja ta vaatas ise ka tõket ning mõtles kaasa. Vana hea Aca oli tagasi :) Viimase kahe hüppe vahel oli omajagu maad kapata ja ta jooksis kohe mõnuga... 
TS pool jäi üsna unarusse, kuid lootsin, et ehk pole see 95cm nii kõrge, et me sellega toime ei tuleks. Enda jaoks ei ole see enam selline kõrgus, kus käsi väga värisema hakkaks, seega jäi lootus, et saame hakkama.
KS osaga nägin rohkem vaeva. Põhiline töö sai tehtud selle kallal, et püüda rütmi heaks ja samme avaramaks saada. Üsna keeruline lugu, aga ehk natuke ikka aitas :)

Võistlus:
Laupäev algas skeemiga A3. Soojendus oli isegi päris hea. Plaan oli teha sammupaus veidi varem ja enne ks aeda minekut ikkagi sõita ja liikuda nii, et ei tekiks pausi vahele. Lootus oli, et ehk siis ei ole tal suurt põhjust krampi minna. Tegin oma ringi ära, sain kella ja läksin sama voolavusega ka kohe starti. Skeemis tulid mõned vead, mida me tavaliselt ei tee. Esimese peatuse kohal ta hakkas juba ennetama ning vajus liiga vara ära- peatus tuli läbi sammu. Samuti tuli traav-samm üleminek liiga vara, sest ta vastas üle ja kukkus sammu. Endale siit tähelepanek, et tuleb need viimased traavisammud ise samm-haaval ikka sõita. Üks galopp-traav üleminek tuli aga hilja, sest ta ei taht traavile tulla :D koondas ja koondas, aga traavile tulla ei tahtnud. Hoolimata nendest näpukatest oli see selle hooaja kõige mõnusam skeem. Sammude venitamised on meil olematud, nagu ikka, aga no ega ma elevandist gaselli välja ei võlu, seega las ta jääda :D Kokku 71, midagi % Not bad ma ütleks. Not bad at all.

Parkuuri soojendus oli veider. Ta kippus jala taha ja ei olnud kuidagi head tunnet. Ja parkuur ise oli kah keeruline. Korraliku ettevalmistuse puudumine andis kõvasti tunda. Ta on niigi viimasel ajal võistlustel parkuuris ebakindel olnud ja seekord kohe eriti. Vahtis igat tõket ja pidin kõvasti sebima. Väga tihti sikutasin ta ise alla, sest edasi mineku asemel läks ta laiali ja sealt on väga lihtne latt kaasa võtta. Suure punnimisega saime ikka puhtalt hüpatud, kuni viimase tõkkeni. Selle taga oli 1* krossitõke ja ta vahtis seda silmad punnis peas ega keskendunud üldse tõkkele. Ta ei tahtnud üldse sinna poole joosta ja ajas täiega sõrgu vastu. Tõkke ees oli ta seljast üli pinges ja tagurpidi nagu banaan ja nii see lattaed maha tuli. Muidugi olin pettunud aga samas ei muutnud see sel hetkel midagi. Ma olin ehk endas pettunud, et ei suutnud ilusamat sõitu teha, aga no ei olnud head klappi seekord ja ma lihtsalt võitlesin, et ta ikka pukkide vahelt läbi saada.
Parkuur oli teistele ka raske ja seega olin esimese päeva lõpus kolmandal kohal. Pinge oli selles suhtes maas, et unistus võidutekist sai maha maetud. Minust eespool oli 2 sõitjat, kes naljalt krossil vigu ei tee, seega oli minu jaoks see rong läinud. Kodus veel õhtul kommenteerisin mehele, et tahaks ka ükskord seda võidutekki saada. No kasvõi üks kordi.

Pühap sõitsime kosele üksi. Mässukas kaasa ei tulnud ja see tegi Aca kohe närvilisemaks. Ta on nii harjunud kaaslasega. Eelmine aasta käisime kogu aeg üksi ja nüüd on ta nagu väike suhtesõltlane :D
Kohapeal tõin numbrid ära ja läksin veelkord rada üle vaatama ja viimaseid meditatsioone tegema. Vaatasin kõik meie jaoks rasked kohad ja tehnilisemad kohad üle ja panin enda jaoks plaani paika. Olgu kuidas on, minu eesmärk oli sõita hea puhas kross. Selle aasta viimane võimalus ikkagi mingi hingerahu selles osas saada.
Soojenduses oli isegi okei, ehkki esimesele hüppele minnes ta ikka vaatas korralikult ja tõmbas küljed kõvaks. Hetkel ma isegi ei mäleta kusjuures, kas ta tõrkus ka või saime ikka kuidagi kohe esimese korraga üle. Kitsa tõkke ees oli ka natuke pusimist, aga ses suhtes oli hea, et sain selle tunde kätte, mis ma tegema pean, kui ta vibama hakkab :)

Krossi stardiks oli mul kindel plaan- enne starti tuleb ta üles kütta ja kohe alguses korralikult minema saada. Tegin enne üleminekuid ja kruttisin teda ärevamaks. Stardikastist me lausa lendasime välja. Sellise entusiasmiga ei olegi meil seni õnnestunud startida. Esimene tõke oli lilledega kaunistatud palk-okser. Sihtisin keskele, väike julgustav sips stekiga vastu õlga ja selline jalg, nagu meil oleks kari näljaseid lõvisid kannul. Starteegia töötas ja ma julgen öelda, et see oli kõige sujuvamalt ja kõige väiksema vaatamisega esimene tõke meie krossitamise aja jooksul kokku. Teise tõkkeni oli jupp maad minna ja küsisin teda edasi. Aca läks sellise hooga, et olin kohe täitsa üllatunud, kust see lennukus tuli :D  Ausalt öeldes päris mõnna :D
Teine oli üsna sõbralik kast (laud). paremalt poolt küll kaitsmata aga frondilt piisavalt lai. Võtsin veidike seda suurt hoogu kokku ja pigistasin ta tugevalt koridori vahele. Samm tuli üsna põhja aga Aca hüppas ilusti. Edasi jälle saatsin ja ta läks. Mitte küll nii suure hooga, kui ennist, aga siiski piisavalt, et tundsin kurvis vajadust teda tasakaalustada. Ja see oli päris lauge kurv :D
1. minut oli heinarullide vahel. Kell piiksus aga alles pöördel esimesele ja mul oli aeg pandud 10sek varuga. See on esimene kord, kui meil õnnestub esimese minuti marker ajaliselt ületada ja isegi ajast ette jõuda. Kolmas oli palk, mida ta natuke piidles. Pealesõit oli ümber puude nurga taha ja seal oli ümberringi ka asju, mida vaadata + veel erinevat pinnasematerjali. Tegin natukese häält seal seljas ja surusin jala elueest peale. Samm põhja aga üle läks. Neljas otse ees kergelt mäest üles kast. Samamoodi vaatas natuke ja ronis põhja, aga kuna see kast oli põhjast hüpates üsna väike, siis polnud muret. edasi pikk sõit 5ndale.
Vahepeal kappas Aca väga mõnusalt. 5s oli suurem pruun laud, mis oli sellise koha peal, et pealesõit oli õige kergelt ülesmäge aga kohe peale tõket maapind vajus alla, seega maandumine oli palu kõrgemalt, kui tõuge. Kuna tõke oli ka omajagu lai, siis kaugemalt tulles ei olnud maandumise kohta eriti nähagi. Aca tõmbas selle peale tõsiseks. Ta ei julge musta auku hüpata. Õnneks viimase sammu ajal paistis ka juba muru tõkke tagant ning seisma ta ei jäänud. Tõukas end maast lahti ja üle me saime :)
6s oli nurk enne mida oli üsna vähe ruumi, et teha täisnurkne pööre vasakule. Nurga laiem pool oli vasakul ja kitsam paremal. Igati hea asetus, et oleks lihtne teha viga ja hobusel tõkkest paremale mööda minna. Kuna ma olin trennis varasemalt sarnases olukorras näppu lõiganud, siis võtsin enne pööret hobuse kokku, tegin konkreetse pöörde ja panin ta enne tõket hästi korralikult otseks. Parema poole betoneerisin kinni- säär, ratse ja ka stekk surus talle vastu. Vasakult hoidsin ka hoolega koridori. Aca hüppas ilusti suure hüppega :)
Kiire pööre vasakule ja vette, et peale seda hüpata "õngeritv". 2 minut pidi olema enne 6ndat aga minul piiksus see alles veidi enne vett. Olin mõttes tänulik, et mul on lisaaega, sest ees ootas omajagu pusimist.
8a-b-c oli minu jaoks selle raja väljakutse- herdel-2 sammu-kraav-3sammu-herdel. Koordist oli mul kraavidega halb maitse suus.  Pool maad tõkke suunas hoidsin tempot. Siis hakkasin valmistuma. Istusin sadulasse, korjasin tagumise otsa kokku. Andsin sipsaka vastu õlga meeldetuletuseks, et ole nüüd mees Aca ja palun roni sealt kraavist üle... Enne esimest herdlit surusin kannuse ka peale ja hoidsin seda seal nii kinni kui jaksasin kuniks kraavini jõudsime.... Samm klappis natuke kaugemalt, kui ma arvasin, et ta tahaks tõugata, aga ta läks lendu. Ilma vaatamata, ilma mõtlemata, lihtsalt hüppas... tegi veel 3 sammu ja ka järgmine herdel klappis mugavalt. See minu suur hirm oligi hüpatud. Kiitsin kõva häälega.
9s oli traktor. ma ei tea mis värk mul sellega on, aga see tõke näeb SUUR välja. Aca korraks isegi vaatas, aga siis läks. Keegi tõkke juures hüüdis: "Tubli Aivee"... hea oli seda kuulda, väga hea :) Kiitsin seepeale kohe hobust ka. Üsna järsk pööre paremale ja künka otsas palk. Õnneks tundub, et selle tõkkeliigiga on Aca õppinud ilusti toime tulema. Sätib end tõkkele lähedale ja vupsab võimalikult väikese hüppega üle. Ka seekord ei olnud teisiti. Aca tegi oma töö laitmatult.
11 oli enne vett ja 12 kohe peale vett. 3s minut pidi täis saama poolel teel 11ndale. Olin endiselt püsinud samas tempos ja kell piiksus alles 11nda peal. See oli pigem sõbralik lattaed ja veeni oli ka natuke maad. Võtsin hoo veidi maha, istusin sisse ja pigistasin jala peale. Aca tegi väikese hüppe ja jättis omale enne vett ruumi veel jalgu sättida. Vesi võtab ta alati jube kinni, seega on see veest läbi sõit sellise tundega, nagu me liiguks aegluubis :D Õnneks oli ka peale vett 2 sammu aega, et ta oma jõu jälle leiaks ja tõke peale seda oli väga okei.
13 oli allahüpe. Mingi aeg olid need meile lihtsad ja siis midagi muutus. Mis ma isegi ei tea, aga sel hooajal on nendega pusimist olnud. Sõitsin sinna peale valmidusega võidelda. Õnneks polnud vaja. Võtsin galopi hästi väikeseks aga pressisin jala peale. ta tegi pisikese sammu ja vupsas alla. Ei midagi erilist...
14 oli angaar, millele oli päris muljetavaldav herdel peale sätitud. Aimasin ette, et seda Aca vaatab ja vaatski. Ajas kaugelt silma punni. Stekisips vastu õlga ja kannus ka vastu. Tundsin kuidas ta kehast järjest rohkem punni läheb. Tegin kurja häält selle peale. Kuna ta pressis jalale vastu ja sammud järjest lühenesid, siis jäi tõuke koht ulme kaugeks. Ootasin 1 minisammu veel, aga ta otsustas lendu minna. See oli ka terve krossi kõige ebamugavam hüpe. Esijalad kammisin läbi herdli ja ta maandus kohe peale tõket. 10cm veel ja ta poleks ennast sellest vist üle venitanud. Kiitsin teda ja mõtlesin, et pean järgmiste peal ise rohkem kontrolli võtma selle äratõuke koha osas. 
15 oli kollane paremalt avatud viltune asi.... lähenemine taaskord lühike järsk pööre vasakule. Kordasin nurga pealesõidu tegevusi ja panin parema poole nii kinni kui sain. Aca kuulas väga ilusti ja ei kõhelnud. 16 oli süsteem. Esimene üleshüpe ja edasi kaare pealt kitsas natuke kolmiku moodi tõke. Üleshüpet ma ise põen, aga Aca oli truu partner ja vupsas seallest ilusti üle. Kitsalt juhtisin hoolega ja polnud probleeme. 
Edasi oli natuke maad 17. tõkkeni, mis oli vanker. 4s minut pidi olema platsi nurga juures ja kui kell ei piiksunud, siis vaatasin aega. 3:50... Wauu... ma olen ajast ees. Sain 17ndale teha mõnusama lähenemise ja peale seda oli kaare peal vasakule kohe "hobune", mis olemuselt oli herdliga kast. Seal ei julenud ma veel tempot maha lasta, sest need kastid polnud just väga pisikesed.
Kui need hüpatud vaatasin jälle kella ja aega oli üle. 90s ei tohi kaliiga kiiresti sõita. Aja aken on 20sek. Teadsin, et viimasel tõkkel andis plaan ajaks 4:39. Mul oli ca 10sek lisaaega ka. võtsin tempo rahulikuks ja sõitsin nii suure kaare, kui sai. Vaatasin mitu korda kella ja kui kell oli 4:35 ning viimase tõkkeni veel vaid veidi minna, siis küsisin veidi edasi ja nii see viimane hüpatud saigi. 
Minu eesmärk sõita puhas kross oli täidetud. Ja hooaja parima tundega ka veel :) Ma olin niii nii õnnelik. Lihtsalt megarahul. Suutsin ise kõikides rasketes kohtades oma osa ilusti ära teha ja Aca usaldas ning oli vapper ning hüppas kõik asjad ilusti ära. Temaga ei ole see kross nagu trammiga sõita, aga see sõit oli väga mõnus partnerlus. Me mõlemad pidime pingutama aga ma tundsiin, et saime ka üksteisele loota :)

Kui ma olin natuke traavitanud ja alla roninud, siis hüüdis üks finiži kohtunikke, et ettevaatust hobune tuleb! Et lahtine hobune tuleb. Ma ei saanud esimese hooga aru, et mida ta mõtleb, et kas tõesti peale mind startinud sõitja juba lõpetab... et eriti kiire... ja siis ma nägin ilma ratsanikuta hobust meie poole tuiskamas. Tegin isegi mingi hädise liigutuse teda püüda, aga see oli suhteliselt mõttetu. Jalutasin Acat edasi kui starti lasti meie sõidu liider. Pakkisime Aca teki sisse ja mu abiline jalutas teda. Rääkisin vetarstiga juttu kui kuulsin lällarist, et tõrge 6ndal tõkkel. Peas käis mõte, et kas tõesti on võimalik, et C tegi tõrke... aga rohkem ma sel hetkel mõelda ei jaksanud. Pea oli tühi. 

Kui läksime Acat lahti võtma, siis tuli keegi noormees õnne soovima... Ma olin korraks segaduses ja ta küsis, et kas ma tulemusi ei ole vaadanud? mainisin, et ei ma ei vaata... et telefon vedeleb kusagil autos.. Ta keeras oma telefoni minu poole ja ma olin esimene.... enne juhtinud sõitja tegi tõrke ja kukkus 3ndaks ning 2l kohal olnu kukkus alla.... Mul valgusid silmad vett täis ja see noormees soovis õnne ja kallistas. Teised ümber olijad ka kallistasid ja õnnitlesid. Mina pühkisin pisaraid- piripill nagu ma olen. Aca sai hunniku paisid ja porgandeid. 

Ma sain oma võiduteki... selle ühegi :) Kes teab, võibolla kunagi jälle. Hetkel aga olen südamest rahul, tänulik ja õnnelik. See on olnud vägev teekond ja ma ütlen ausalt, et ehkki meil on olnud hunnikus mõõnasid tõusude vahele, siis on see olnud üks äärmiselt nauditav teekond. Mul on väga vedanud, et see ei ole kaugeltki veel läbi :D

Väike krossitrenn ja Acaga pusimine

 Oleme ikka püüdnud meie õpilasi ka krossi nuusutama viia. Käime kas Kosel või Niitväljal. Viimased 2 korda oleme esimest korda krossi proovivate lastega Kosel käinud. Seal on väga hea valik erinevaid pisikesi tõkkeid, mida esimestel kordadel proovida.

Eelmine kord olid kaasas kaks last, kes polnud varem krossi hüpanud.  Raske oli, vigu tuli, aga mõlemad olid väga tublid. Oli ilusaid hüppeid ja trenn lõppes mõnusa tundega, sest peale natukest pusimist said mõlemad ponid ka kraavikesest üle.
Esialgu olid mõlemad kaasas olnud ponid veendunud, et kraavis elavad krokodillid ja ei ole väga hea plaan sinna lähedale minna. Võtsin siis esmalt ühe poni ilma ratsanikuta käekõrvale, jalutasime minikraavini, ronisin ise sealt üle ja meelitasin. Küsisin ja meelitasin ja lõpuks ta ronis sealt üle. Kordasime protseduuri veel mõned korrad ja siis ronis laps sadulasse tagasi ning hüpati ka nii. Kordasime sama teise poniga ja ka nemad said koos kraavist ilusti üle. Mulle väga meeldib, kui on aega ja võimalust vajadusel niimoodi mängida. Ponid said ilma riiuta üle kraavi, lapsed said vahva eduelamuse. Äge oli :)

Täna käisime jälle 2 õpilasega krossil. Üks käis esimest korda, teine oli kaasas meie noore 4a tegelasega. Ponilaps sai korralikult pusida, sest tavalises hüppetrennis saab nii mõnegi vea kergemini andeks. Krossil aga hobune neid apsakaid ei kingi. Kui ratse ei püsi kontaktis või lased hobuse laiali lähenemisel, siis miks ta peaks hüppama. Ega loom loll ei ole, et asja enda jaoks ka keeruliseks teeb. Kui on eest vabadus suunda valida, siis valitakse ju ikka kergem viis :)
Laps pusis ja proovis ning rõõm on öelda, et ehkki mitte väga ludinal, siis sai ta lõppkokkuvõttes kõikide ülesannetega hakkama :)

Noore hobusega oli aga loodetavasti väike murrang täna. Eelmine kord, kui ta kaasas oli, siis tassis ta seda vaest ratsanikku mööda põldu ringi ja laps oli tõsiselt hädas. Täna algas sama jama. Haakis lõua taha ja läks õlg ees tuisates minema. Tegime siis lihtsalt sammu ja peatusi. Tõkked unustasime ära. Ratsastasime niisama põllul. Jalutamise ajal sai ta tõkkeid ka nuusutada ja uurida. Siis jälle natukene tööd ja puhkus niisama ringi vaatamiseks. Ühel hetkel tundus, et hobune tunneb end päris mõnusalt ja proovisime uuesti ühte pisikest sõbralikku tõket tulla ja see õnnestus ilusti :)
Viimaseks oli väike mõtlemisharjutus, ehk alla hüpe. Või no õige oleks öelda alla astumine :D Selle ajal oli nooreke nii keskendunud ja mõtles ja sättis ennast. Seda oli väga lahe vaadata. Kuulas ratsanikku, mõtles kaasa ja sättis oma jalgu ja keha. Sellisel hetkel trenni lõpetada on väga väga tore. Sai hobust palju kiita ja kogu trennile hea emotsiooniga joone alla tõmmata. 

Vaatasin seda noorukest täna ja selline tahtmine tuli mõnele oma elukale krossi tutvustada. Need esimesed korrad on alati rasked aga samas väga ägedad. On väga äge kogemus teha hobusega midagi talle uut ja teha seda nii, et kogu see asi on ka hobusele põnev ja äge. Mulle väga meeldib, et mul ei ole ühegi hobusega kiire. Mul ei ole ühtegi tähtaega ega terminit, et vot nüüd on vaja seda või teist klassi sõita. Tuleb nagu tuleb. Saan teekonda nautida :)

ACA
Kui nautimisest rääkida...
Eile oli Acaga ratsastustrenn treeneriga. Minu kõhulihased said vatti. Püüame tema traavi natukenegi suuremaks saada. Et ta tõukaks tagant pikemaid samme ja ei liduks eest minema. Eile kohe trenni alguses ta ehmatas kordel trallitava poni peale ja kasvatas korraks lohetiivad selga. A sai sellest inspiratsiooni ja pressis meid edasi pusima :D Täitsa põnev oli seda lohet taltsutada nii, et energiat ära ei kustutaks. Galopp oli ka päris mõnus eile. Ammu ei ole ta eest nii kergelt jooksnud. Täitsa nagu pool-päris :)
Täna peale koselt tagasi tulekut võtsin end kokku ja läksin ratsutama. Esiti ei olnud üldse jaksu aga surusin selja sirgu ronisin sadulasse.
tegin sama tööd, mida eile. Püüdsin teda natukese puhevile saada ja samme pikemaks ja lennukamaks. Kohati nagu tuli, aga samas ei olnud kontakt päris see, mis mulle oleks meeldinud. Ei olnud sellist mõnusat pehmet tõmme eest, nagu mulle meeldib. tegin natuke galopp-traav üleminekuid ja püüdsin teda järjest rohkem käte vahele sõita. Ühel hetkel käis klõps ja ta hakkas päris mõnusat traavi jooksma. Mmmmmm see oli päris mõnus :) Lasin tal lihtsalt mööda rada joosta, tegin mõned poolkaared ja tagasisõidud ja julgustasin teda sellist traavi hoidma ise samal ajal kiites. Kui ma vaid teaks kuidas seda liikumist kiiremini ja kergemini kätte saada... 
Olgugi, et ma olin väsinud ja lödi, kui ma sõitma läksin, siis pingutasin ise kogu hingest ja mu kõhulihased annavad ikka veel tunda :D See on hea tunne. Ja trenn lõppes hästi. Homme Püüan seda tunnet jälle üles leida. Esmast puhkab ja teisipäeval lähme enesekindlust taga otsima :)

CCN100, Koordi 90 ja üldine olemine

 See võistlushooaeg on olnud üle kivide ja kändude. Kohati nagu hea, aga samas hunnikute vigade, ebaõnnestumiste ja prohmakatega. Kõvasti kõvasti õppimist ja seeläbi ka tibusammudel arengut. Seda näitab juba ka see, et julgesin minna esimest 100t proovima.

Ma ise tunnen, et olen omajagu õppinud. Trennides teen vigu aga võistlustel olen ettevaatlikum, võitlen rohkem ja olen õppinud endast järjest rohkem andma. Trennis ma testin natuke vb piire ka, et kui palju ma teda usaldada saan. Kui palju ma saan lasta tal ise vaadata ja mõelda. Millistel hetkedel ta on julge ja millal vedelaks lööb. Mingi seaduspärasus on olemas aga mitte väga kindel. Kitsaste tõketega pole väga suuri muresid olnud. Seda aga just siis, kui ise olen väga hoolas. Lohakaks minnes Aca mu käkke ei kompenseeri. Probleemid on vesi ja kraavid. Ehk siis elemendid maas. Kurb on see, et olen selle pinnase pabistamisega teinud üsna järjepidevat tööd, aga olulist edasiminekut ei ole. Ikka ta passib, pabistab ja väldib. Ja ma ei tea mida ma veel teha saaks, et ta ometi lõpuks veenduks, et erinev pinnas ei tee talle liiga ja pole vaja karta. Ainuke lootus on, et rohkem aega ja rohkem harjutamist toob lõpuks edasimineku.

Aga et siis kose 100.
Skeem Lk1.
Soojenduses sain kaela mõnusa vihma. Skeemi ajaks läks natuke paremaks aga olin juba pesuni märg, seega väga vahet ei olnud. Inimesed liikusid vihmavarjudega ja see ajas Aca natukese endast välja. Ei olnud meie parim skeem. Ei olnud ka halvim. Mõned vead tulid, aga üldiselt arvestades asjaolusid ei saanud nuriseda.
Parkuur 105cm.
Me pole väga ammu nii kõrget rada sõitnud. Ja kuna see oli sama rada junnude meistrikatega, siis oli ikka korralikult ülesse pandud. Okserid olid laiad, read tehnilised. Viimati käisin ma rada nii, et vältisin teadlikult tõkete kõrguse vaatamist niidus, kui sõitsin Acaga esimest korda 105te... Seekord ma ka vaatasin tõkkest läbi, kui rada käisin, sest okserid olid ikka päris suured minu jaoks. Natuke naljakas on tegelikult, et mingi 105cm mul niimoodi kepsu värisema paneb, aga no näe... paneb.
soojenduses oli Aca hea. Kuulas ja kohati lausa liiga hästi :) Muretsesin, et kui ma mõne tõkke ette ise põdema jään, siis ta kuulabki ja jääb kah ootama.
Parkuuri algus oli hea. Esimesed kaks tõket olid isegi päris mõnusad. Kolmandale okserile oli pikk pealesõit ja umbes 4 sammu enne tundis, kuidas ta tõmbas kehast punni jäi vaatama. Andsin väikese sipsu vastu õlga, et cmoon... lähme nüüd... Selle peale ärkas lohe tema sees ja ta haaras sellise jõuga edasi, et distants jäi lühikeseks ning hüpe tuli mega põhjast. Õnneks on ta tugev ja nende põhjast ronimistega osav. 4-5 olid seotud 4 fuleega ja need tulid väga mõnusa tundega. 6 oli lattaed millele sirgel 6fuleed süsteemile, mis oli natuke laiem, kui me muidu oleme harjutanud trennis. Pöördest välja tulles kui sirgele keerasin ja ta seda rida enda ees nägi jäi ta vaatama ja ronis lattaiale alla. Olin kindel, et ta ei kata seda vahet 6ga ära ja ootasin 7 sammu ka. Arvestades, et ta on korduvalt tulnud laiemaid 1-sammu süsteeme sellises olukorras 2ga, siis olin suht kindel, et see on plaan ka seekord. Süsteemi esimesele okserile tuli põhja ja hüpe oli väike. Lattaiani paistis nii palju maad, et 2 oleks pakkinud sinna ilusti, aga oh ei... ta tegi fulee ja sööstis tõkkele. Lehvisin seal nagu märg pesu aga alla ei kukkunud. Õnneks oli järgmise tõkkeni natukese aega ja sain enda korda pandud. 8s oli okser, peale mida seotud kaarel lattaed. Okserile tundus nagu kõik klappivat, kuniks ta 3 sammu enne minema sööstis ja siis 2 sammu pealt lendu läks. Kuidas ta end sealt üle venitas... keegi ei tea. Kuna hoog oli sees, siis 9s klappis ilusti. 10dale pöörasin veidi üle. See oli korralik okser ja mul endal nats jalg värises. Pigistasin tangi peale ja lootsin, et klapib. klappis ja hüpe tuli megamõnus. Puhas parkuur. Kuidas täpselt need 3 tõket (3, 7b ja 8) püsti jäid, seda teab Aca ja ei keegi muu :)

Kross.
Junnude meistrikatele kohaselt oli kross päris korralik. Käisin rada ka enne oma skeemi ja päris paljud tõkked tundusid nii suured, et ma ei olnud päris kindel, kuidas mu väike vankrihobune neist üle peaks ronima. Peale parkuuri hüppamist krossi käies oli natuke kergem tõkkeid vaadata, sest parkuur oli lakke pandud ja siis ei tundunudki kõik krossitõkked enam nii meeletult suured :) 
Sooja tegin üksi. Sähka oli rajal. Stardist ma teda minema ei saanud. Esimene tõke oli üsna lähedal ja 4-5 sammu enne esimest oli juba tunda, et sellest ma teda üle ei pressi. Ta oli nii jala taga, et õudne. Uuel katsel andsin stekisipsu vastu õlga ja sain suurema kaare peal hoo üles. Saime üle. Teine laud, mida oleme varem hüpanud. Olin ise ebakindel, sest kartsin, et ta jälle vaatab ja natuke vaatas ka, aga ladusin kõik letti ja üle me saime. 
Kolmas oli meil ka varem hüpatud tõke, mis oli seekord pandud kaskede vahele nii, et hüpata oli vaja varju sisse. Tõkke ees muutus ka pinnas. Aca võttis juba enne pinnase vahetust ettevaatlikkuse sisse, aga jalg oli peal ja tegin häält ka ja üle ta ronis. 
4 oli "traktor" kergest kaldelt üles. Seda pabistasin ma ise aga teadsin, et pean hoogu hoidma ja ei tohi sinna ette passima jääda. Hoidsin eest kontakti peal ja samal ajal jalaga sõitsin. Üle ronis. 5 oli herdel tagumisest veest välja. Vesi võttis liikumise üli kinni, aga tõke polnud suur ja seega saime hakkama. 6a-b oli metsa ääres süsteem. Palkokser ja herdel otsa. Mäletan esimest korda, kui ma seda okserit hüppama pidin. Jeebus kui suur see tundus.... Aca tõrkus ja panime nina vastu ja teisel katsel sai ta üle. Mulle tundus see hiigelsuur. Nüüd 100 rajal olles oli see üsna sõbralik okser :) Aca hüppas seda väga ilusti ja ehkki herdlile ei klappinud, siis Aca ei kõhelnud ning vupsas üle.
Edasi ootas ees esimene tõeline katsumus. 7- päris pirakas laud, 8 künka otsas palk, mille kohta Sähka ütles, et kui suure hüppe teete, siis maandumine on 135 pealt :D ning siis üsna pea süsteem- puuriit mändide vahel ja kaare peal 6sammuga nurk, millel kuuskedest herdel ka peal. See nurk tundus väga suur.... Lauale peale sõites mõtlesin, et kaugelt ei saa minna, sest ta ei venita üle. Samas ei saa lasta alla ka paterdada, siis ka ei lenda üle. Samm peab klappima... Peab. Aga no ei klappinud. Ikka tegi väiksema valiva ette ja kopsas jalad vastu ka, aga üle ronis. Künkatõkked ei ole Aca lemmikud ja seal ees olin valmis tõsiseks võitluseks. Mäkke üles sõitsin korralikult edasi ja õnneks samm klappis. Aca ei teinud suurt hüpet vaid libistas end tasakesi üle palgi ja seega oli maandumine leebe. Puuriita oleme palju trennides hüpanud, seega seda ma ei pabistanud aga see nurk.... Minu plaan oli teha pigem rohkem samme sinna vahele, aga saada tõkkele hea lähenemine. Tegin suurema kaare ja panin ta ilusti otseks. Eest ratsmega hästi konkreetne liin paika ja tagant tõsine jalg peale. ja ta hüppas. Ilusti, kõhkluseta ja kergelt....
10 oli palkokser keset põldu ja see oli üks neist tõketest, mis enne parkuuri hüppamist tundis suur ja pärast täitsa okei... Peale seda oli tükk tühja maad. Puhkasin. 11 oli august välja lattaed. iseenesest ei olnud see kõrge aga õige äratõuke koht oli lohus ja se etegi tõkke suuremaks. Aca ronis aga põhja ja seega oli hüpe väiksem. Ees ootas süsteem + 2 veetõket. 12A oli üleshüpe, 12B kitsas. Seda viimast ma põdesin, sest see oli üks neist tõketest, mida ma trennis hüpanud ei olnud. Üleshüppele lähenedes hakkas Aca seal lähedal olevaid inimesi passima ja võdisema. karjusin talle, et ei passi inimesi ja pressisin jalaga peale. Hüppas. Kitsale võtsin rohkem kokku ja üle saime. Aga ta vajus täiesti jala taha ja ees oli hüpe vette. tegelikult oli seal taga maandumiseks ka kuiv maapind olemas, aga see ei olnud väga näha ja Aca ajas silmad punni. Sähka karjus veel, et kõva säär peale ja ma sõitsin kannusega ka, aga ei midagi.... teine tõrge. Oli ma olin kurikurb. Lükkasin ta sinna tõkke vastu ja lasin üle tõkke vaadata, et seal on ruumi küll. Teisel katsel ronis ta sealt ettevaatlikult üle, et jumala eest ei peaks vette maanduma.... Edasi oli kaarega veest välja ja palk. Üsna suur palk.... Aga Aca hüppas seda väga mõnusalt :)
Ja siis 15 kraav.... Kraav, mida ta trennis tõrkus ja tõrkus. Selleks tõkkeks pidi mulle vähemalt 1 tõrge jääma, aga enam seda ei olnud. Rohkem vigu polnud lubatud. Rääkisin iseendaga, et hoia nüüd eest kontakt tugevam ja pressi kannus peale. Ei torgi, vaid pigista.... pigista elueest.... ja ma pigistasin jala nii kõvasti peale kui ma veel jaksasin.. ja ta hüppas. Passis küll aga ronis üle. 
Ilmselt tuli siis korraks pingelangus, sest tundsin kuidas ma olin nii nii väsinud... Ees oli pikk tühi maa, kus oli plaan sõita.. aga mul ei olnud enam jaksu teda sõita. Lasin tal lihtsalt joosta nii, nagu talle sobis ja olin kaasas. Hingasin. Lihtsalt püüdsin hingata. 
16 oli päris suur laud. Keerasin metsatuka tagant välja ja kui seda lauda nägin siis mõtlesin, et okei Aca... kui sa seda nüüd tõrgud, siis ma ei ole pahane, sest ma olen nii väsinud, et ma enam ei jaksa sind pressida. Ma enam ei jõua sind sundida. Ma ainult palun. keerasin peale ja hoidsin kinni. Ja ta hüppas.
Kiitsin kõva häälega ja juhtisin ta läbi metsatuka järgmise tõkkeni. 17 oli kast vastu mäge. Sellele peale sõites tundus nagu sõidaks sõna otseses mõttes vastu suurt rohelist seina. Plaan oli sama mis eelmiselgi- hoida kinni juhuks, kui ta hüppab ja ka juhuks, kui ta ei hüppa. Nõuda ma enam ei jaksanud. Siis mäest üles ja alla ning kohe otsa 18. Nõlvalt alla astudes oleks ilusti saanud 2 fuleed teha aga ma ei jaksanud teda galopile küsida ning ta hüppas traavist. Õnneks oli see pealt kolmnurkne ja seega mugav hüpata. Jalad pani ta küll vastu aga üle ronis. Kiitsin ja võtsin suuna liivaplatsile. 2 veel.... 2 veel...
Eelviimane oli süsteem üleshüpetest. Surusin hambad risti ja tegin, mis oli kästud. Eest tugi peale, tagant jalg. jalg oli aga nii pehme, et kui esimesest Aca hüppas üles, siis peale seda vajus ta traavile ja järgmisest üleshüppest ta enam ei hüpanud vaid ronis üles. Ta lihtsalt ronis. Mäest alla pidime galoppis sõitma. Poole kallaku peal see ka õnnestus. Üks veel Aca üks veel.... ütlesin.. või õigemini rohkem palusin. Viimane oli õnneks sõbralik kast. Aca kappas omas tempos tõkke poole ja mina korjasin kokku oma viimase jõu, et tõkke ees olla rohkem toeks kui koormaks. Toetasin eest ratsme vastu ja panin viimase jõu, et jalaga suruda. Üle me saime. Lõpetasime.
Mul jooksevad praegu veel judinad üle kere, kui sellele emotsioonile mõtlen, mida ma siis tundsin. Ma olin niiiiiiiii väsinud aga nii kuradima rahul. Töllerdasin natuke galoppi ja traavi ja valgusin sealt alla. Meribel võttis ta jalutada ja ma lihtsalt vedelesin ja tuletasin meelde kuidas hingamine käib. We did it!! Esimene 100 ja lõpetatud saime. Olin üdini rahul. ja ehkki see esimene tõrge jääb ilmselt kripeldama, siis oli see väga hea õppimise koht. 

Koordi 90

Plaan oli hea.. Välja tuli.. käkk :D
Selle võistluse kohta oleks nii palju kiruda, et sõrmed väsiks ära, aga mis see enam aitab eksole. Seega panen kirja kohad, millest ise saan õppida ja siis kiirelt mõned asjad, mida ise võistlusi korraldades pean kindlasti kinni pidama.
KS oli vanal platsil. Soojendus oli poolviisakas aga muruplats oli niitmata ja seega Aca oli ettevaatlik. Plats oli veel hullem, seega Aca niigi olematu liikumine kuivas täiesti kokku. harjutused tulid aga õnneks täitsa hästi, va venitused, seega viisakas 71%
TS soojenduses oli Aca kohe väga ebakindel. Tõrkus lattaeda ja kui okserit tõsteti, siis pidurdas ette ja hüppas sisse nii, et sain korraliku obaduse kaelaga vastu nägu. Nina oli nii valus, et kartsin, et murdsin ära.. Õnneks siiski oli ühes tükis :)
Parkuur oli nn uuel platsil ja see pinnas oli keeruline. Sügav ja samal ajal sõitis alt ära.  Plaan oli hoida head liikumist, sest pinnas oli nii raske, et kui inerts tagant ära kadunud oleks, siis oleks olnud väga raske selle liiva seest välja tõugata. Aca töötas nagu tõeline väike sõdalane. Pöörded olid väga rasked aga õnneks oli igal pool paar sammu aega otseks võtta ja see aitas tasakaalu tagasi saada ning hobusel hüpata. Üks tõke sattus väga põhja aga Aca ronis välja. Ülejäänud tõkked sattusid ilusti ja parkuuri tulime 0-ga.
Mental note- kui sul pole head talutavat pinnast, ära võistlusi korralda.

Kross oli veider. Veel krossi hommikul kohendati tõkkeid. Krossi tase oli ebaühtlane. Kohati tõkked lihtsad, kohati minu hinnangul 90 kohta liiga rasked. Oli 2 3st süsteemi näiteks...
4s tõke oli üli kitsas palk keset põldu ilma ühegi suunajata.... Näiteks.
Igatahes pandi hommikul 2le kraavile saepuru alla ja sellega oli minu sõit otsustatud :(
Aca passis mõlemat kraavi. 5a-b-c keskmine oli lihtsalt kraav, saepuru sees, ja sellest sain ta üle klobitud peale suuremat kaklust. 15 oli suur kraav, suur palk peal jaaaaa saepuru sees. Pressisin, karjusin, surusin... aga ei midagi. Lükkasin ta sinna nii lähedale kui sain ja tulin uuele katsele. Pressisin kuis jaksasin ja hoidsin eest ratsme toeks. Usku mul väga ei olnud, aga imekombel ta siiski tõukas ära ja tegi üli napaka hüppe. Lehvisin sadulas ja ratsmed lendasid käest ära. Suht kiirelt oli vaja viimasele tõkkele peale sõita. Lappasin ratsmed kätte ja suundusin viimasele tõkkele. See oli vee ääres aga õnneks saime üle.
Sain krossi lõpetatud aga 90s 2 tõrget saada oli kibe. Plaan oli enne meistrikaid enesekindlust koguda aga reaalsuses sai see hoopis kannatada. 
Headest asjadest mõeldes, sain proovida stardistrateegiat ja seekord see töötas :) Peagi on kosel hooaja finaal ja siis proovin seda jälle. 
Aga Koordi ei ole mul ilmselt enam isu minna. 

Seda hooaega on veel napilt alla 2 nädala. 18-19. sept on harrastajate ja ponide meistrikad. Siis peaks hooajal joon all olema. Ma loodan. Ma olen suvest tõesti väsinud ja valmis nii endale kui ka hobusele puhkust andma :)