Eesmärgid ja motivatsioon

Mulle on alati meeldinud eesmärke seada ja siis neid püüda. Mõnikord see õnnestub, mõnikord mitte, aga teekond on alati olnud elamuste rohke. Mida aeg edasi, seda parmini olen õppinud eesmärke valima ja seda magusamad on olnud need hetked, kui olen oma "mäetipu" kätte saanud :) Eriti siis, kui midagi lisaks ka potsatab ;)

Spordipsühholoogia kursustel (jap, ma olen mitu korda osalenud, sest see teema on lihtsalt väga põnev ja kasulik) on alati rõhutatud, et tähelepanu ja keskendumine on piiratud ressurss ja seega on väga oluline õppida oma tähelepanu suunama. Õppida keskenduma ja hoidma oma fookust õigetel asjadel. Kerge öelda, raske teha. Olen korduvalt näinud, kuidas näiteks võistlustel pinge murrab ja närv ei pea vastu ning sooritus kannatab selle all. Üldjuhul on aga asi selles, et mingi mõte kas saavutusest või soorituse tulemusest võtab nii suure osa tähelepanust ära, et enam ei jää midagi üle, millega oma hetke tegevust just õigeks tuunida ja nii need kehvad sõidud tulevad. 

Mäletan esimest kolmevõistlust, mis oli ühtlasi kohe ka selle aasta harrastajate MV. Olin peale parkuuri vist isegi 3 kohal, kui mitte paremal positsioonil ja mäletan seda hetke kui vahetulemusi vaadates mõtlesin, et issand kui äge oleks puhas kross sõita... Hetkeks lasin meelest tõsiasja, et see oli meie esimene katsetus, esimene kross ja argliku ning ebakindla hobusega oodata puhast tulemust on natuke liiga suur unistus. Kohe esimesel tõkkel aga hakkas Aca pabistama ja tahtis mind ära koju tassida ning mulle sai väga selgeks, et mu esialgne eesmärk- rada lõpuni sõita, on palju adekvaatsem ja kättesaadavam. See kross on mul veel tänagi väga elavalt meeles ja see võitlus ja pingutus, millega oli vaja Acat esimesed 6 tõket veenda, et peaks ikka hüppama neid asju. Aga lõpuni me saime ja see elamus saavutatud eesmärgi üle oli mega hea! Ma olin viimane, kes tulemuse kirja sai, seega pelgalt pingerida vaadates võiks öelda, et suht sitasti läks... viimaseks jäin. Aga tegelikult läks hästi, sest ma saavutasin OMA eesmärgi. 

Sel hooalaj on mul olnud 2 sellist võistlust, kus olen oma eesmärgi pea 100% täidetud saanud. Esimene 100 ja siis nüüd meistrikad. 100 puhul olin taaskord viimane, kes tulemuse kirja sai aga oooo kui rahul ma olin. Üsna rahul endaga aga veelgi rohkem rahul hobusega. Hooaeg sai lõpetatud ka ilusa võistlusega. Eesmärk oli ise korralik töö teha ja seda ma ka suutsin. Ehkki hobune oli liimist lahti, siis õnnestus tehtud plaani järgida ja see osutus ka edukaks. Ma tahtsin sõita hooaja lõppu hea krossi ja see kross oli hea. Mõnusa tundega ja ehkki oli ka raskeid hetki, siis vigu ei tulnud. See oli olukord, kus olin lõpetades megarahul ja pärast sain veel lisaboonusena hooaja esimese ja ainukese võidu ka :)

But what goes up, must come down...
Ma ei tea kas teistel on ka nii, aga minul on see nii iga kord. Kui eesmärgid on saavutatud ja kohe uusi ees ootamas ei ole, siis tuleb pingelangus. Ja kui juba siis juba, mis tähendab, et jään tavaliselt haigeks ning tekib täielik motivatsioonipuudus. Hetkel on mul mõlemad asjad taaskord korraga.
peale MV andsin Acale puhkuse ja endale ka. Oli vaja ka eksamiks õppida, mis oli hea asi, et end joonel hoida, kuid trenni ma ka ei teinud. Nüüd aga sai eksam tehtud, aga trennimotti ikka ei ole. Ja see on päris masendav. Hetkel muidugi olen ma duumanohus ja see teeb olemise omajagu vastikuks, seega trenni ma nagunii teha ei jaksaks, kui hingatagi väga hästi ei saa. Aga ikkagi ma tunnen, kuidas mul on vaja leida uus eesmärk. Uus mägi, mille otsa ronima hakata. Teekonda on vaja ja sihti, mille poole esimest sammu teha. Niisama tatsata ma kuidagi ei viitsi ja paigal seistes hangun ära ning tahan ainult laiselda ja magada :D
See olukord on mulle nii tuttav. See on nagu lõputu ring, mis ikka ja jälle ja jälle kordub. Ja lõppeks pole sellest ka midagi halba, sest puhata on vaja ja mingi regulaarsusega on tegelikult hea kett maha lasta ja päriselt puhata. Jama ainult kui seda duumanohuga peab tegema. See pole kuigi nauditav puhkamine :D

Seega kokkuvõtteks.
Tuleb püstitada targad eesmärgid. Tuleb nautida teekonda. Ja lõpetuseks tuleb osata hinnata ka seda mõõna, mis tõusule alati järgneb, sest see on hea aeg teha kokkuvõtteid, analüüsi ning uueks teekonnaks jõudu koguda :)