CCN100, Koordi 90 ja üldine olemine

 See võistlushooaeg on olnud üle kivide ja kändude. Kohati nagu hea, aga samas hunnikute vigade, ebaõnnestumiste ja prohmakatega. Kõvasti kõvasti õppimist ja seeläbi ka tibusammudel arengut. Seda näitab juba ka see, et julgesin minna esimest 100t proovima.

Ma ise tunnen, et olen omajagu õppinud. Trennides teen vigu aga võistlustel olen ettevaatlikum, võitlen rohkem ja olen õppinud endast järjest rohkem andma. Trennis ma testin natuke vb piire ka, et kui palju ma teda usaldada saan. Kui palju ma saan lasta tal ise vaadata ja mõelda. Millistel hetkedel ta on julge ja millal vedelaks lööb. Mingi seaduspärasus on olemas aga mitte väga kindel. Kitsaste tõketega pole väga suuri muresid olnud. Seda aga just siis, kui ise olen väga hoolas. Lohakaks minnes Aca mu käkke ei kompenseeri. Probleemid on vesi ja kraavid. Ehk siis elemendid maas. Kurb on see, et olen selle pinnase pabistamisega teinud üsna järjepidevat tööd, aga olulist edasiminekut ei ole. Ikka ta passib, pabistab ja väldib. Ja ma ei tea mida ma veel teha saaks, et ta ometi lõpuks veenduks, et erinev pinnas ei tee talle liiga ja pole vaja karta. Ainuke lootus on, et rohkem aega ja rohkem harjutamist toob lõpuks edasimineku.

Aga et siis kose 100.
Skeem Lk1.
Soojenduses sain kaela mõnusa vihma. Skeemi ajaks läks natuke paremaks aga olin juba pesuni märg, seega väga vahet ei olnud. Inimesed liikusid vihmavarjudega ja see ajas Aca natukese endast välja. Ei olnud meie parim skeem. Ei olnud ka halvim. Mõned vead tulid, aga üldiselt arvestades asjaolusid ei saanud nuriseda.
Parkuur 105cm.
Me pole väga ammu nii kõrget rada sõitnud. Ja kuna see oli sama rada junnude meistrikatega, siis oli ikka korralikult ülesse pandud. Okserid olid laiad, read tehnilised. Viimati käisin ma rada nii, et vältisin teadlikult tõkete kõrguse vaatamist niidus, kui sõitsin Acaga esimest korda 105te... Seekord ma ka vaatasin tõkkest läbi, kui rada käisin, sest okserid olid ikka päris suured minu jaoks. Natuke naljakas on tegelikult, et mingi 105cm mul niimoodi kepsu värisema paneb, aga no näe... paneb.
soojenduses oli Aca hea. Kuulas ja kohati lausa liiga hästi :) Muretsesin, et kui ma mõne tõkke ette ise põdema jään, siis ta kuulabki ja jääb kah ootama.
Parkuuri algus oli hea. Esimesed kaks tõket olid isegi päris mõnusad. Kolmandale okserile oli pikk pealesõit ja umbes 4 sammu enne tundis, kuidas ta tõmbas kehast punni jäi vaatama. Andsin väikese sipsu vastu õlga, et cmoon... lähme nüüd... Selle peale ärkas lohe tema sees ja ta haaras sellise jõuga edasi, et distants jäi lühikeseks ning hüpe tuli mega põhjast. Õnneks on ta tugev ja nende põhjast ronimistega osav. 4-5 olid seotud 4 fuleega ja need tulid väga mõnusa tundega. 6 oli lattaed millele sirgel 6fuleed süsteemile, mis oli natuke laiem, kui me muidu oleme harjutanud trennis. Pöördest välja tulles kui sirgele keerasin ja ta seda rida enda ees nägi jäi ta vaatama ja ronis lattaiale alla. Olin kindel, et ta ei kata seda vahet 6ga ära ja ootasin 7 sammu ka. Arvestades, et ta on korduvalt tulnud laiemaid 1-sammu süsteeme sellises olukorras 2ga, siis olin suht kindel, et see on plaan ka seekord. Süsteemi esimesele okserile tuli põhja ja hüpe oli väike. Lattaiani paistis nii palju maad, et 2 oleks pakkinud sinna ilusti, aga oh ei... ta tegi fulee ja sööstis tõkkele. Lehvisin seal nagu märg pesu aga alla ei kukkunud. Õnneks oli järgmise tõkkeni natukese aega ja sain enda korda pandud. 8s oli okser, peale mida seotud kaarel lattaed. Okserile tundus nagu kõik klappivat, kuniks ta 3 sammu enne minema sööstis ja siis 2 sammu pealt lendu läks. Kuidas ta end sealt üle venitas... keegi ei tea. Kuna hoog oli sees, siis 9s klappis ilusti. 10dale pöörasin veidi üle. See oli korralik okser ja mul endal nats jalg värises. Pigistasin tangi peale ja lootsin, et klapib. klappis ja hüpe tuli megamõnus. Puhas parkuur. Kuidas täpselt need 3 tõket (3, 7b ja 8) püsti jäid, seda teab Aca ja ei keegi muu :)

Kross.
Junnude meistrikatele kohaselt oli kross päris korralik. Käisin rada ka enne oma skeemi ja päris paljud tõkked tundusid nii suured, et ma ei olnud päris kindel, kuidas mu väike vankrihobune neist üle peaks ronima. Peale parkuuri hüppamist krossi käies oli natuke kergem tõkkeid vaadata, sest parkuur oli lakke pandud ja siis ei tundunudki kõik krossitõkked enam nii meeletult suured :) 
Sooja tegin üksi. Sähka oli rajal. Stardist ma teda minema ei saanud. Esimene tõke oli üsna lähedal ja 4-5 sammu enne esimest oli juba tunda, et sellest ma teda üle ei pressi. Ta oli nii jala taga, et õudne. Uuel katsel andsin stekisipsu vastu õlga ja sain suurema kaare peal hoo üles. Saime üle. Teine laud, mida oleme varem hüpanud. Olin ise ebakindel, sest kartsin, et ta jälle vaatab ja natuke vaatas ka, aga ladusin kõik letti ja üle me saime. 
Kolmas oli meil ka varem hüpatud tõke, mis oli seekord pandud kaskede vahele nii, et hüpata oli vaja varju sisse. Tõkke ees muutus ka pinnas. Aca võttis juba enne pinnase vahetust ettevaatlikkuse sisse, aga jalg oli peal ja tegin häält ka ja üle ta ronis. 
4 oli "traktor" kergest kaldelt üles. Seda pabistasin ma ise aga teadsin, et pean hoogu hoidma ja ei tohi sinna ette passima jääda. Hoidsin eest kontakti peal ja samal ajal jalaga sõitsin. Üle ronis. 5 oli herdel tagumisest veest välja. Vesi võttis liikumise üli kinni, aga tõke polnud suur ja seega saime hakkama. 6a-b oli metsa ääres süsteem. Palkokser ja herdel otsa. Mäletan esimest korda, kui ma seda okserit hüppama pidin. Jeebus kui suur see tundus.... Aca tõrkus ja panime nina vastu ja teisel katsel sai ta üle. Mulle tundus see hiigelsuur. Nüüd 100 rajal olles oli see üsna sõbralik okser :) Aca hüppas seda väga ilusti ja ehkki herdlile ei klappinud, siis Aca ei kõhelnud ning vupsas üle.
Edasi ootas ees esimene tõeline katsumus. 7- päris pirakas laud, 8 künka otsas palk, mille kohta Sähka ütles, et kui suure hüppe teete, siis maandumine on 135 pealt :D ning siis üsna pea süsteem- puuriit mändide vahel ja kaare peal 6sammuga nurk, millel kuuskedest herdel ka peal. See nurk tundus väga suur.... Lauale peale sõites mõtlesin, et kaugelt ei saa minna, sest ta ei venita üle. Samas ei saa lasta alla ka paterdada, siis ka ei lenda üle. Samm peab klappima... Peab. Aga no ei klappinud. Ikka tegi väiksema valiva ette ja kopsas jalad vastu ka, aga üle ronis. Künkatõkked ei ole Aca lemmikud ja seal ees olin valmis tõsiseks võitluseks. Mäkke üles sõitsin korralikult edasi ja õnneks samm klappis. Aca ei teinud suurt hüpet vaid libistas end tasakesi üle palgi ja seega oli maandumine leebe. Puuriita oleme palju trennides hüpanud, seega seda ma ei pabistanud aga see nurk.... Minu plaan oli teha pigem rohkem samme sinna vahele, aga saada tõkkele hea lähenemine. Tegin suurema kaare ja panin ta ilusti otseks. Eest ratsmega hästi konkreetne liin paika ja tagant tõsine jalg peale. ja ta hüppas. Ilusti, kõhkluseta ja kergelt....
10 oli palkokser keset põldu ja see oli üks neist tõketest, mis enne parkuuri hüppamist tundis suur ja pärast täitsa okei... Peale seda oli tükk tühja maad. Puhkasin. 11 oli august välja lattaed. iseenesest ei olnud see kõrge aga õige äratõuke koht oli lohus ja se etegi tõkke suuremaks. Aca ronis aga põhja ja seega oli hüpe väiksem. Ees ootas süsteem + 2 veetõket. 12A oli üleshüpe, 12B kitsas. Seda viimast ma põdesin, sest see oli üks neist tõketest, mida ma trennis hüpanud ei olnud. Üleshüppele lähenedes hakkas Aca seal lähedal olevaid inimesi passima ja võdisema. karjusin talle, et ei passi inimesi ja pressisin jalaga peale. Hüppas. Kitsale võtsin rohkem kokku ja üle saime. Aga ta vajus täiesti jala taha ja ees oli hüpe vette. tegelikult oli seal taga maandumiseks ka kuiv maapind olemas, aga see ei olnud väga näha ja Aca ajas silmad punni. Sähka karjus veel, et kõva säär peale ja ma sõitsin kannusega ka, aga ei midagi.... teine tõrge. Oli ma olin kurikurb. Lükkasin ta sinna tõkke vastu ja lasin üle tõkke vaadata, et seal on ruumi küll. Teisel katsel ronis ta sealt ettevaatlikult üle, et jumala eest ei peaks vette maanduma.... Edasi oli kaarega veest välja ja palk. Üsna suur palk.... Aga Aca hüppas seda väga mõnusalt :)
Ja siis 15 kraav.... Kraav, mida ta trennis tõrkus ja tõrkus. Selleks tõkkeks pidi mulle vähemalt 1 tõrge jääma, aga enam seda ei olnud. Rohkem vigu polnud lubatud. Rääkisin iseendaga, et hoia nüüd eest kontakt tugevam ja pressi kannus peale. Ei torgi, vaid pigista.... pigista elueest.... ja ma pigistasin jala nii kõvasti peale kui ma veel jaksasin.. ja ta hüppas. Passis küll aga ronis üle. 
Ilmselt tuli siis korraks pingelangus, sest tundsin kuidas ma olin nii nii väsinud... Ees oli pikk tühi maa, kus oli plaan sõita.. aga mul ei olnud enam jaksu teda sõita. Lasin tal lihtsalt joosta nii, nagu talle sobis ja olin kaasas. Hingasin. Lihtsalt püüdsin hingata. 
16 oli päris suur laud. Keerasin metsatuka tagant välja ja kui seda lauda nägin siis mõtlesin, et okei Aca... kui sa seda nüüd tõrgud, siis ma ei ole pahane, sest ma olen nii väsinud, et ma enam ei jaksa sind pressida. Ma enam ei jõua sind sundida. Ma ainult palun. keerasin peale ja hoidsin kinni. Ja ta hüppas.
Kiitsin kõva häälega ja juhtisin ta läbi metsatuka järgmise tõkkeni. 17 oli kast vastu mäge. Sellele peale sõites tundus nagu sõidaks sõna otseses mõttes vastu suurt rohelist seina. Plaan oli sama mis eelmiselgi- hoida kinni juhuks, kui ta hüppab ja ka juhuks, kui ta ei hüppa. Nõuda ma enam ei jaksanud. Siis mäest üles ja alla ning kohe otsa 18. Nõlvalt alla astudes oleks ilusti saanud 2 fuleed teha aga ma ei jaksanud teda galopile küsida ning ta hüppas traavist. Õnneks oli see pealt kolmnurkne ja seega mugav hüpata. Jalad pani ta küll vastu aga üle ronis. Kiitsin ja võtsin suuna liivaplatsile. 2 veel.... 2 veel...
Eelviimane oli süsteem üleshüpetest. Surusin hambad risti ja tegin, mis oli kästud. Eest tugi peale, tagant jalg. jalg oli aga nii pehme, et kui esimesest Aca hüppas üles, siis peale seda vajus ta traavile ja järgmisest üleshüppest ta enam ei hüpanud vaid ronis üles. Ta lihtsalt ronis. Mäest alla pidime galoppis sõitma. Poole kallaku peal see ka õnnestus. Üks veel Aca üks veel.... ütlesin.. või õigemini rohkem palusin. Viimane oli õnneks sõbralik kast. Aca kappas omas tempos tõkke poole ja mina korjasin kokku oma viimase jõu, et tõkke ees olla rohkem toeks kui koormaks. Toetasin eest ratsme vastu ja panin viimase jõu, et jalaga suruda. Üle me saime. Lõpetasime.
Mul jooksevad praegu veel judinad üle kere, kui sellele emotsioonile mõtlen, mida ma siis tundsin. Ma olin niiiiiiiii väsinud aga nii kuradima rahul. Töllerdasin natuke galoppi ja traavi ja valgusin sealt alla. Meribel võttis ta jalutada ja ma lihtsalt vedelesin ja tuletasin meelde kuidas hingamine käib. We did it!! Esimene 100 ja lõpetatud saime. Olin üdini rahul. ja ehkki see esimene tõrge jääb ilmselt kripeldama, siis oli see väga hea õppimise koht. 

Koordi 90

Plaan oli hea.. Välja tuli.. käkk :D
Selle võistluse kohta oleks nii palju kiruda, et sõrmed väsiks ära, aga mis see enam aitab eksole. Seega panen kirja kohad, millest ise saan õppida ja siis kiirelt mõned asjad, mida ise võistlusi korraldades pean kindlasti kinni pidama.
KS oli vanal platsil. Soojendus oli poolviisakas aga muruplats oli niitmata ja seega Aca oli ettevaatlik. Plats oli veel hullem, seega Aca niigi olematu liikumine kuivas täiesti kokku. harjutused tulid aga õnneks täitsa hästi, va venitused, seega viisakas 71%
TS soojenduses oli Aca kohe väga ebakindel. Tõrkus lattaeda ja kui okserit tõsteti, siis pidurdas ette ja hüppas sisse nii, et sain korraliku obaduse kaelaga vastu nägu. Nina oli nii valus, et kartsin, et murdsin ära.. Õnneks siiski oli ühes tükis :)
Parkuur oli nn uuel platsil ja see pinnas oli keeruline. Sügav ja samal ajal sõitis alt ära.  Plaan oli hoida head liikumist, sest pinnas oli nii raske, et kui inerts tagant ära kadunud oleks, siis oleks olnud väga raske selle liiva seest välja tõugata. Aca töötas nagu tõeline väike sõdalane. Pöörded olid väga rasked aga õnneks oli igal pool paar sammu aega otseks võtta ja see aitas tasakaalu tagasi saada ning hobusel hüpata. Üks tõke sattus väga põhja aga Aca ronis välja. Ülejäänud tõkked sattusid ilusti ja parkuuri tulime 0-ga.
Mental note- kui sul pole head talutavat pinnast, ära võistlusi korralda.

Kross oli veider. Veel krossi hommikul kohendati tõkkeid. Krossi tase oli ebaühtlane. Kohati tõkked lihtsad, kohati minu hinnangul 90 kohta liiga rasked. Oli 2 3st süsteemi näiteks...
4s tõke oli üli kitsas palk keset põldu ilma ühegi suunajata.... Näiteks.
Igatahes pandi hommikul 2le kraavile saepuru alla ja sellega oli minu sõit otsustatud :(
Aca passis mõlemat kraavi. 5a-b-c keskmine oli lihtsalt kraav, saepuru sees, ja sellest sain ta üle klobitud peale suuremat kaklust. 15 oli suur kraav, suur palk peal jaaaaa saepuru sees. Pressisin, karjusin, surusin... aga ei midagi. Lükkasin ta sinna nii lähedale kui sain ja tulin uuele katsele. Pressisin kuis jaksasin ja hoidsin eest ratsme toeks. Usku mul väga ei olnud, aga imekombel ta siiski tõukas ära ja tegi üli napaka hüppe. Lehvisin sadulas ja ratsmed lendasid käest ära. Suht kiirelt oli vaja viimasele tõkkele peale sõita. Lappasin ratsmed kätte ja suundusin viimasele tõkkele. See oli vee ääres aga õnneks saime üle.
Sain krossi lõpetatud aga 90s 2 tõrget saada oli kibe. Plaan oli enne meistrikaid enesekindlust koguda aga reaalsuses sai see hoopis kannatada. 
Headest asjadest mõeldes, sain proovida stardistrateegiat ja seekord see töötas :) Peagi on kosel hooaja finaal ja siis proovin seda jälle. 
Aga Koordi ei ole mul ilmselt enam isu minna. 

Seda hooaega on veel napilt alla 2 nädala. 18-19. sept on harrastajate ja ponide meistrikad. Siis peaks hooajal joon all olema. Ma loodan. Ma olen suvest tõesti väsinud ja valmis nii endale kui ka hobusele puhkust andma :)