Kelelle seda jama vaja on?

Viimasel ajal on see küsimus üha enam ja enam mind kummitamas. Mika ma seda teen? Kelelle seda vaja on? Mulle?? Õpilastele?? Ehk siis miks ma olen treener???

Jessu tervis sai jälle korraliku paugu ja me olime nädala haiglas. Siis kodus 2 nädalat mitmete rohtude peal ja siis veel 2 nädalat 1 rohi jätkus. Nädal on sellest veel ees. Edasi läheb järelravi teadmata aja. Haiglas ja kodus olime isolatsioonis peaaegu 4 nädalat. Ma ei saaks öelda, et sain sel ajal puhata. Preili vajas pidevalt rohtusid. Esialgu iga 4h tagant, siis 6h tagant, siis 8 ja nüüd lõpuks on vahe 12h. Ehk siis ei mingit puhkamist. Aga igatahes näitas elu teisi tahke ja meie päevad olid tavapäraset erinevad. Minu päevad olid erinevad.
Ma ei käinud tallis, ei käinud poes, ei käinud isegi õues eriti mitte. Ja kogu selle oma lapsele pühendumise kõrvalt tundisn ma süüd, et ma ei saa kuidagi talli trenne andma minna... Nagu mida veel eksole... Mu laps on haige ja ma mõtlen, et küll ma ikka olen vastutustundetu treener, et jätan oma õpilased niimoodi mitmeks nädalaks ula peale. Et no kuidas ma ikka ei suuda oma asju niimoodi ära organiseerida, et ma jõuaks need õhtud trenne andma... Saate siis nüüd aru, milline napakas ma olen jah! Täiesti jabur..

Aga selline ma olengi.. Kiindun kiiresti, võtan trennis käijaid kohe nagu "oma õpilasi" ja investeerin kohe ja kiirelt jupi oma hingest ära. Aga paraku on nii, et see nn "investeering" on tegelikkuses minu poolt rumal ja saajate poolt teadvustamata kingitus. Trennilised ju maksavad oma trennitasu ära ja sellega on kõik öeldud. See ongi see tänu. Nad tulid trenni ja on nõus maksma seda hinda, mis ma küsin. Ja tulevad järgmine kord jälle.. Ja see peaks ju juba iseenesest olema rahulolu märk.
Aga mina lollike ootan ikka nagu midagi veel.. Seda mingit müstilist ustavust või pühendumist.. lojaalsust...
Võibolla on asi sellest, et minul endal on olnud ainult 1 päris treener. Jah, mõnikord harva andis meile ka keegi teine trenni, aga Merle oli ikka meie treener ja meie tema õpilased. Ma käisin niidus sõitmas ja mul ei tulnud pähegi minna proovima kuhugi mujale. Et äkki on ägedam või parem või ma ei tea mis veel.. Ja nii ma ilmselt ei oskagi mõista seda katsetamist ja proovimist.

Ka arusaam treeneri rollist ja õpetatavast on mul vist kõvasti nihkes. Meid ei õpetatud niidus ainult ratsutama, meid õpetati hobuinimesteks. Õpetati kordetama, talutama, maneezi liiklusreegleid, varustuse hooldamist, abivahendite kasutamist, ohtude ette aimamist ja kõike muud. Ma olen siiamaani südamest tänulik oma treenerile kogu selle pühendumuse eest, millega ta minust inimest kasvatas. Hobuinimest. Laia silmaringiga, õigete hoiakutega ja avatud suhtumisega hobuinimest. Ta ei andnud meile lihtsalt ratsastustrenni või hüppetrenni. Ta andis meile palju enamat. Kahjuks on tänaseks elu niipalju muutunud, et treeneritest on saanud klienditeenindajad, mitte eeskujud ja õpetajad, mentorid.. Treenerid muretsevad palga pärast.. Õpilased ei oska lisaväärtusi näha ega hinnata.

Ja sellepärast ma vist olengi treener. Sellepärast ma vist varastangi aega oma pere tagant. Oma lastelt.. Et kui ma ka mõnest hobusehullust suudan avatud silmadega ja mõistlike otsuseid tegeva hobuinimese kastavata, siis olen ma omalt poolt teatepulga justnagu edasi andnud. Olen endasi andnud selle, mis mulle anti. Kohutavalt kurb ja hinge kriipiv on aga ikka ja jälle veenduda, et see on täiesti tänamatu ja hindamatu töö ja vaev. See on kingitus, mille väärtus jääb mõistmatuks. Ma olen oma lühikese (pea 9 aastat) treeneripraktika jooksul päris mitmed korrad selle napaka fanatismi pärast vastu pead saanud. Olen oma ära kingitud hinge pärast haiget saanud. Olen haiget saanud nagu armunud lollike, kelle südamerõõm ei oska isegi aimata, et ta kellegi tunnetel trambib.  Ja ilmselt ei lõppe see kadalipp enne, kui ma treeneriameti maha panen. Mis on nõme, sest no ma ei suuda oma suhtumist muuta, ma ei suuda mitte hoolida, mitte kaasa elada..

Kogu selle jamal on aga veel üks tahk...
Kuniks ma olin ainult mina, siis ei kannatanud keegi teine minu rumalate kinkide pärast. Nüüd aga on mul pere. Mul on lapsed!! Minu kaks kõige kallimat silmatera.  Kuidagi pean ma leidma tasakaalu pere ja hobide/töö vahel. Ja kui tasakaalu ei leia, siis on kaalukauss alati pere poole kaldu. Peab olema! Ja kui treeneritöö, mis on mulle küll väga südamelähedane ja lisaks toob ka väikese kopika sisse, hakkab nõudma ohverdusi laste arvelt.... siis tuleb teha valikud..