Tere taas

Mul on olnud õnne sattuda kokku mitme väga toreda inimesega, aga kahjuks on meie teed lahku läinud. Miks, ning kas õnneks või kahjuks, seda ma ei tea.. ehk oleks elu ilusam, kui nad oleks ikka veel sõbrad, keda tihti näen, aga võib-olla oleks hoopis palju keerulisem..

Mõnega neist olen püüdnud hiljem uuesti kontakti leida, aga millegipärast on asi ikka vett vedama läinud. Ei taha uskuda, et teise poole soovimatusest, aga midagi muud ka ei oska välja mõelda. See teeb nukraks, sest minu jaoks on need inimesed olnud toredad, selle sõna kõige paremas ja mitmekülgsemas tähenduses.

Kui keegi end nüüd puudutatuna tunneb, siis minu number on endiselt sama ja kui aku just tühi ei ole siis võtan kõne kindlasti vastu. Ja kakaod võiks ka kuhugi mõnusasse kohvikusse jooma minna iga kell.

Laps, Vanker ja Lennujaamad

Olime kohe algusest peale kindlad, et jõulud veedame koduses Eestis. Pileteid broneerima asudes tuli ilmsiks tõsiasi, et jõulud on tõeliselt kommertspühaks muutunud. Mitte ainult ei ole kaubandusvõrk meeletu ninni-nänniga üle koormatud, vaid lisaks sellele üritatakse igal moel inimeste käest võimalikult palju raha kätte saada. Lennupiletite hinnad pühade perioodil olid kuni 3x kallimad ja seega otsustasime, et mina tulen pojaga ees ja I tuleb meile hiljem järele. Bronnisime mulle ja D-le piletid ära ja asi vask.

Aberdeenist pidi lennuk väljuma 10:15 ja sinna on tavaoludes 2,5h sõitu. Aga lumi oli maas ja kohalikud teadsid rääkida, et see kant seal pidavat kõige jubedam olema, seega varusime rohkelt aega.

Tegin õhtul hunniku salatit teepeale ja hommikusöögiks kaasa. Varusime energiajooki, kommi ja viinamarju autos näksimiseks ning 3st hakkasime sõitma. A9-see on maantee meie juurest Invernessi oli isegi ok, kuid see oli ka kõigest algus. Sealt edasi lennujaamani, oli asi viisakalt öeldes nigel. Kahte suurt, isegi lennujaama omavat linna ühendav maantee nägi selle lumega välja nagu Eestis mõni kohalik alevitee. 2 reast oli sujuvalt saanud 1 ja sõidusuundade vahel oli lumevall. Ka sõidurea keskel oli kohati päris palju lumepudi. Teepiireteks on siin natuke kõrgemad nagad helkuritega ja lume alt neid loomulikult näha ei olnud. Taevast tuli alla korralikku lund ja kohati tuiskas, ning vastupidiselt lootusele, oli ka liiklus päris tihe. Vahepeale mahtus ka üks liiklusõnnetus ja sellega kaasnev korralik ummik. Piisav ajavaru tasus ära ja lennujaama jõudsime 8ks. Sõime kaasa tehtud salatit ja muud head paremat. Andsin oma hiiglasuure koti ära ja käruga lubati lennukini minna. Lubati Copenhagenis ka terminalis käru mulle kätte anda, et kahe lennu vahel oleks hea poisil olla. 2 tundi pole küll palju, aga siiski.

Ometi ei läinud kõik nii hästi nagu ma lootsin. Meie lend lükkus edasi täpselt niipalju, et ma Eesti lennule ei jõudnuki. Ja ei olnud ka käru, ning mitte keegi ei teadnud sellest midagi. Pärast meeletut ootamist transfer centeris (pole mõtet arvatagi, et mul lapsega mingi eelis oleks olnud) ja jagelusi hotelli ning takso saamiseks olime õnnelikult hotellis. Poiss oli juba nii üle väsinud, et ei jäksanud isegi viriseda enam.

Kui vaid seiklused oleksid sellega lõppenud.. Panin omale teleka äratama, kuid miski minu sees ütles, et nagunii magan sisse. Ja ma ei eksinud. Läbi une panin teleka kinni ja magasin norinal edasi.. õnneks mitte liiga kaua. Peale meeletut tormamist selgus, et pool tunnikest jäi isegi hommikusöögiks.

Taksoga lennujaama ja ruttu väravasse. Käisin veel kontrollimas, ega mu käru ei ole leitud, aga ei midagi. Lend väljus õigel ajal (Põhjamaad on harjunud lund koristama :)  ) ja poja oli kullatükk. Jäi kohe mu süles magama ja ärkas just enne seda, kui oli vaja välja minna.

Reisi kõrgpunkt oli see, kui oma kohvrit oodates sain lindilt ka käru. Ilus, kena ja terve. Kahjuks ei saa ma seekord öelda, et lõpp hea kõik hea, aga elamus omaette siiski :)

Lumepühad lastele

Tundub, et palju räägitud kliima soojenemine avaldub mõnes riigis hoopis kliima jahenemisena. Soojade ja peamiselt lumevabade talvedega harjunud šotlased said eelmine talv tõelise loodusõnnetuse osaliseks, kui äkki lumi maha tuli ja tervelt 80ks päevaks püsima jäi. Ja see aasta tuli esimene lumi lausa ootamatult vara- novembris. Vaevu märgatav lumekiht maas ja nagu ma naabritele külla minnes avastasin, siis lapsed kooli ei läinud. Koolibussid ei sõida, sest teed on libedad ja õnnetus võib juhtuda. Ei ole ohutu. Ja see on saareriigi peamine asju liikuma panev jõud. Või vähemalt mulle tundub nii.

Aga eks muidugi ole raske ja ohtlik lumega sõita, kui talverehve siin ei tunnistata ja lumekoristuses olulised kogemused puuduvad. Ja kui hiljem ka korralik lumi maha tuli, siis olid enamus teid pudi täis, nii et ilmelt puudub ka piisav tehnika teede puhtana hoidmiseks. Libedatõrje masinaid on küll, sest kohe kui temperatuur alla 0 kukub, siis hakkab üks suur soolatamine pihta, et ometi libe ei oleks, aga kui see naljakas valge ollus maha sajab, siis on riigis kaos. No mis teha. Tundub et vanasõna, ega tali taeva jää, kehtib ka siinmail. Seega kohalikud, hakake harjuma :D

Imeline Briti pangandus

Palun kohe alustuseks vabandust, kui ma juhtumisi kellegi tundeid riivan, aga paraku ei ole mul muud peale alljärgneva selle saareriigi imelise pangandussüsteemi kohta öelda. Palju kogemusi mul siin veel ei ole ja need mis on… ei ole paraku parimad.

Et asi ikka puust ja punaseks teha siis alustagem sellest, et pangakonto tegemine on siin omaette ooper. Esmalt ei piisa tavalisest tellerist, vaid on vaja broneerida aeg mingi tähtsama tegelase juurde. Teiseks on siin vaja lisaks isikule tõestada ka seda, et sul on aadress ja et sa ka elad seal. Tsiteerides kohalikku tellerit, saab passi ju igaüks. Aadressiga on aga teine teema!  Kui meie eestlaslik loogika ütleb, et no mis seal ikka, näitame üürilepingut ja ongi mure murtud, siis oleme me väga valel teel. Nimelt ei kõlba eraisikute vahel sõlmitud leping ja on vaja, et kohalik omavalitsus tunnistaks sinu asumist nimetatud aadressil. City tax arve on see imeline paber, mis avab kõik uksed. No mis seal ikka. Elame kuu aega, kulutame vett ja elektrit ja ootame seda õnnistatud arvet. Ja kui see siis lõpuks saabub, siis on minu nimi seal valesti kirjutatud. Oh seda õnne. Arvestades kohalikku asjaajamist ja nende armastust tähenärimise vastu, siis olen enam kui veendunud, et see arve minu elukoha tõestuseks ei kõlba. No pole hullu. I nimi on õigesti kirjutatud ja tema kui leivateenija on hetkel olulisem. Kes teab kas mulle, kui kohaliku süsteemi silmis töötule üldse arvet avataksegi.

Et asi töötavale inimesele ikka võimalikult keeruliseks teha, siis on pangakontorid avatud vaid tööpäevadel ja kindlasti mitte peale 5t. Kui viimaks saabus I vaba päev, et panka minna, pidasime pöidlad pihus, et oleks võimalik samal päeval selle tähtsama tegelase vastuvõtule saada. Järgmine vaba päev tuleb ei tea kunas ja seega ei saa me ju aega niisama lihtsalt broneerida. Õnn oli meie poolel ja saimegi samal päeval konto avatud. Tunnike meeldivat vestlust pangatädiga ja asjad sujusid. Loomulikult ei sobinud täheveaga arve minu aadressi tõestuseks, aga õnneks oli meil ka kütteõli arve ja see sobis. Kuigi ka sellega ei olnud kõik korras. Nimelt oli city tax arvel aadress Mill Croft, kütte arvel aga Mill House. Tükk tüli ja seletamist, aga siiski läksid pangandussüsteemi erinevad aadressid. Aga see selleks. Konto sai avatud ja esimene palgatšekk ka kontole kantud. Raha pidavat paari päevaga laekuma.. või nii nad ütlesid..

Konto tegime kolmapäeval. Tšeki panime samal päeval arvele. Täna on esmaspäev ja mida ei ole, on raha. Landlord tahab üüri saada, aga meie ei saa raha kätte. Lubati homseks.. aga ega mul usku ei ole. Kui sama panga tšeki rahaks tegemine võtab aega 5+ tööpäeva, siis huvitav kui kaua veel ülekanded aega võtavad? Pangasisesed… ja teise panka..??

Aga ega siis kohalik omapära veel sellega lõpe. Rõõmsalt naeratades teatas tähtsam tegelane, et pangakaardid saadame teile postiga ja pin koodid siis ka :)  ja täna tuli kiri, mis seletas kohaliku netipanganduse hingeelu. Arvestades, kui palju nad kohalikku posti süsteemi usaldavad, siis peab sinna tööle saamiseks vist hullema taustakontrolli läbima, kui kuninganna ihukaitsjaks saamiseks.

Seega, kui te kunagi plaanite ühineda briti panganduse klientidega, siis varuge aega, kannatust ja mis kõige tähtsam- omage city tax arvet, mille on teie nimi ja aadress :p

Kohalik küttesüsteem, ehk 3 päeva ilma kütte ja sooja veeta

Siinkandis on üsna levinud õli baasil keskküte. Katel töötab õliga ja soojendab radikates vett. Reguleerida saab seda süsteemi kütma kas hommikul ja õhtul mingitel aegadel või kogu aeg. Kuidas täpselt see kellaaegade reguleerimine käib on siiani müstika. Kui me saabusime oli maja nagu külmkapp või veel hullem. Omanik näppis nuppe ja väidetavalt pidi meil varsti väga väga soe hakkama. Aga soe ei hakanudki. Kogusime kogu majast tekid kokku ja kuhjasime endile peale ja magasime nagu notid. Nina oli küll hommikuks külmast punane aga magada oli siiski päris hea. Järgmisel päeval kruttis omanik ka radikaid ja lasi neist õhu välja ja maja hakkas tasapisi üles sulama. Omanik mainis, et eelmisest rentnikust on veel kütteõli järgi aga kui palju, ta ei tea. Lubas anda ka numbri, kust seda tellida, aga ei midagi täpsemat.

Ja siis ühel toredal kolmapäeval tulin ma poisiga õuest tuppa ja kuidagi jahe oli. Panin kütte tööle, aga soojem ei hakanud. I oli ka komandeeringus ja nii ma siis istusin üksi ja õnnetu. Majaomanik nentis vaid, et no ilmselt on õli otsas. Saatis nr ja ütles, et telli juurde. Väga vahva. Kuna kell oli juba üle 5 siis pidi see homset ootama. Sussutasin elutoa kaminat selle natukese puudega mis siin oli, aga ega sellest palju kasu ei olnud. Siibrit ei ole ja kõik soe läheb otse korstnast välja.

Hommikul sai siis kuidagimoodi küte tellitud, aga millal nad selle kohale toovad ei osatud öelda. Ehk nädala alguses.. oli nende parim prognoos… omanik ütles lihtsalt, et no tee kaminasse tuli ja siis on soe küll. Nende arusaam soojast on midagi väga erinevat minu omast, sest terve see aeg oli maja nagu jääkamber.

Soe vesi on küttega sama süsteemi all ja seega ei olnud meil ka sooja vett. Tõeline paradiis väikese lapsega elamiseks. Dušši süsteem töötab mingi elektrilise jubinaga ja seega sai vähemalt pesta. Nõude pesemine oli aga omaette toredus. Vahepeal vedasin nõud vannituppa vahepeal soojendasin kannuga vett. Mõne üksiku taldriku lobistasin külma vee all puhtaks.

Ega ma mingi printsess ei ole ja tule saan kaminasse tehtud, aga jube on teadmatus. Kui kaua selline olukord kestab, et majas sees peab kindaid kandma. Poisiga ka jama, sest ma ei hakka ju last vannitama, kui terves majas on hingeõhk auruna näha :s kiire pepupesu ja ruttu ruttu riided selga. Samuti ei olnud meil ka puid just teab mis palju. Ragistasin aias ja kõik mis vähegi kaminasse kütteks kõlbas sai juppeks tehtud ja tuppa kuivama taritud. Vahepeal olin tutvust teinud ka naabritega, kes on väga toredad. Nad andsid meile natuke küttepuid ja reedel tuli ka I koju ning seega ei olnud asi enam nii hull.

viimaks helistati kütusefirmast, et kas sissesõidu teelt on puud lõigatud.. et nemad ei tule, kui ei ole.. ja loomulikult ei olnud.. olin nii vihane ja nördinud.. kihutasin talli, et omanikul laste see jama ära klaarida. Ta väitis ülima rahuga, et seni pole probleeme olnud ja et kasutagu nad maja eest mööda minevat karjateed ja pikemat voolikut. Nii olevat seda kogu aeg tehtud.. kütusefirma aga ütles, et ükskord jäi nende auto sinna kinni ja enam nad sinna ei lähe. Ühesõnaga juuuuraaaaa..

Kuidagi saime kokkuleppele, et auto tuleb ja vaatab, kas mahub puude alt läbi. Kohale ta tuli aga juht oli nõutu. 4,5 m auto ei poe ju sellisest käigust läbi.. suure mangumise peale ta siiski puges. See vaatepilt oli jube. Karmid kuuseoksad tegid auto kallal julma tööd ja juht kirus tulist kurja. Ütles, et see on absoluutselt viimane kord, kui nad tulevad, kui neid puid ära ei lõigata.  Landlord lubas sellega tegeleda. Näis kunas.

Mill Croft

Et siis maja. Omaniku sõnutsi 130 midagi aastat vana. Arhitektuur vastab ajastule ja ehkki siin on üht-teist kõpitsetud (loe: iluravi, mis tehtud majaomaniku enda poolt ja tema maalri-oskused on hullemad kui minu diplomaatiaoskus aastaid tagasi), siis trepp on väidetavalt originaal. See ei olegi väga kahtlane, arvestades seda, milline see alt poolt välja näeb ja seda, et osad astmed väga kahtlaselt pehmed on.

Maja ise on vägagi kohalik. Madal, paksude, kohe väga väga paksude kiviseintega, kahe korruse ja väheste akendega. Legendi kohaselt olevat siinmail kunagi olnud akna maks ja seetõttu on igas toas maksimaalselt 1 aken ja needki maja samas küljes. I suureks meelehärmiks on need kusjuures vales küljes :p Nimelt vaatega kuuskedele, mitte aga maja taga olevale karjamaale ja selle tagant paistvatele mägedele.

Kaks akent sinnapoole siiski on (mõlemad on hiljem juurde uuristatud), aga sellest on vähe kasu. Köögi aken on vaate nautimiseks liiga madalal. Nimelt tõuseb maapind maja taga hüppega üle meetri ja siis sujuvalt veel, ning seega näeb köögi aknast natuke karjamaad ja heal juhul mõne julgema lamba jalgu. Veel hiljuti karjatati meie maja taga ka lehmi ja need olid vägagi uudishimulikud ja julged ning seega sai päris tihti köögi aknast mööda kõikuvaid udaraid imetleda, aga tänaseks on lehmad läinud ja lambad endiselt arad.

Teine aken on teisel korrusel vannitoas, aga kuna see on katusekorrus ja tegemist on viilkatusega, siis on meil loomulikult katuseaken. See on igati loogiline arvestades fakti, et ka seinad on siin kordades paksemad kui katus, siis oli sinna ilmselt lihtsam auku teha. Ja sellest august ei näe suurt rohkem kui taevast, mis siinkandis just suurepärast vaadet ei paku. No mitte tihti igatahes.

Aga see selleks. Natuke siis ka sellest, mis majas seespool on. Kokku on 4 tuba. Köök on eraldi ja ühenduses söögitoaga. On uksekoht, aga ust ei ole ja selle kokkuhoidlikuse eest olen ma ülimalt tänulik. Nimelt on elutuba maja teises otsas ja seda ühendab söögitoaga kitsas koridor. Minu jaoks on väga harjumatu see, et köögist elutuppa on korralik matk ja pidev köögiukse kulutamine oleks ilmselgelt liigne koormus pideva köögi ja elutoa vahel matkamise juures. Loomulikult ei ole elutoas ka lauda millelt süüa. Seega ei mingit telku ees õhtusöögi nautimist. Või no seda nad loodavad. Me oleme osavad inimesed ja toetame taldriku mugavalt põlvedele :p midagi kodust vähemalt. Keset sööki ja elutuba ühendavat koridori on uks õue ja teisel pool trepp üles.

Teisel korrusel on 2 magamistuba. Elutoa kohal on 2 voodi ja nn sisseehitatud kappidega tuba. Need sisse-ehitatud kapid on tegelikult hiiglaslik sektsioonkapp, mis on kokku kruvitud ja siis veel seina külge kruvitud ning seega puudub igasugune võimalus tuba ümber tõsta. Esialgu oli mõte, et vb kasutame seda ruumirohkust ära, et harjutada poissi oma toas magama, aga see tuba ei ole kuigi sooja olekuga ja seega loobusime sellest mõttest. Nüüd on meil lastetoa asemel suur kapp :D söögitoa kohal on master bedroom, millest tegime omale pesa. Mööbli tõstsime ümber. I sai pojale ka voodi. Jubedad laualambid vahetasime vähem jubedate vastu ja kokku sai päris hubane pesa.

Location, location, location

Mitte päris põhja Šotimaal on üks suuremaid linnu Inverness. Edasi põhja poole on Invergordon ja siis Tane. Järgmiselt ringteelt (siin on ringteid jube palju. Vaid väga väikesed ristmikud on tavalised.) saab Eddertoni külla. Veidi enne seda küla keerab väike farmitee metsavahele. Esimesena on farmihoone ja selle juures elumaja. Siis paremale jääb veel üks maja. Otse edasi, kuuskede allee alt läbi saabki Mill Crofti.

Meie maja on täiesti eraldi. Kuuskede allee on nagu käik, mis majani viib. Hoovis on väike muruplats ja selle kõrval natuke suurem aedik, kuhu soovi korral annab 1 hobuse mahutada. Varjualune on ka selleks tarbeks olemas. Taaskord kiviseintega maja, mille mõlemas otsas on kuurid ja keskel avatud küljega varjualune, kust saab otse aedikusse. Aediku taga olev karjatee on ääristatud kõrgete kuuskedega. Puude all mühiseb jõgi. Katkematu veekohina järgi võiks arvata, et tegu on mingi suure jõega, tegelikult ei ole see aga nii suur midagi. Siin langeb maapind hüpetega ja palju ning seega kohiseb ka väiksem jõeke nagu tõeline amazonas. Maja taga on suur ja ma tõesti mõtlen suuuuuuur lamba karjamaa. Maapind tõuseb kohe maja tagant hüppega meeter ja peale ja siis veel. Siis langeb taas ja teisel pool seda karjamaad on maja, mis jäi farmihoonest paremale. Meie juurest seda elumaja ei näe, sest karjamaa on künkana ees. Niiet tegelikult on meil siiski naabrid, aga me ei näe neid :D

3 päeva autos, ehk Tallinn- Edderton

Nagu alati, jäi ka seekord 1 päev puudu. No mitte päris terve päev, aga mõned tunnid siiski. Laev väljus kell 18 ja seega pidime u 4 ajal sadamas olema. Enne seda veel võtmed rentnikule ja lõuna imantas. Pakke ma ei jõudnudki posti panna ja seega palusin I emal need teele saata. Tänaseks on pakid ilusti kohal, seega tänud  I emale!

Meie auto on kummist. Ausõna. Ma ei kujuta ette, kuidas kõik need asjad tavalisse sõiduautosse ära mahtusid, aga nad mahtusid. Esialgu plaanitust pidime küll mõned riided ja asjad maha jätma, aga enamik sai siiski kaasa. Poisi madrats kaasa arvatud :) 

Lõuna imantas oli rohkem kiire kugistamine, mille poiss sootuks maha magas. Poisi ports ja ka kõik muu pakiti meile kaasa, et laevas õhtuks süüa ja oligi minek. Aga oli nagu oli. Sadamasse saime õigel ajal.

Hetkeks oli pinge langus. Tallinki laevad on head ja meie kajut oli mõnus. Et kaisus magada panime madratsid põrandale ja pesa oli päris ok heaks uneks, aga mida ei olnud, oli hea uni. Õnneks sai I magada ja seega minu pabistamine ja seega ka magamatus ei tekitanud pikal sõidul suuremaid probleeme. I oli roolis ja reis läbi Rootsi ja Taani oli täitsa sujuv.  Praamile Saksamaale jõudsime ilusti. Palju hilisemale kui me lootsime, aga plaan oli Saksamaale saada ja seega sai ka plaan täidetud. Algas motelli otsing.

Aga mida ei ole, seda ei ole. Toredad kuulsad kiirteed üksteise järel remondis ja kiirus seega võrreldav kodustel külatänavatel olevaga ja ei ühtegi motelli. I mainis, et kui juba 80ga saab sõita, siis on tal tunne nagu kihutaks ta nii kiiresti, et kõrvalt nähtavus kaob.. Loomulikult olin ma juba paanikas, et ta nii väsinud on ja ikka veel ei ühtegi motelli. Olime kindlad, et kui viimaks ühe leiame, siis on see kõige peldikum terves maailmas. Ja me leidsime motelli, kõige hullema mille andis leida. No ausõna. Minu voodis turritasid vedrud välja, sisustus oli tõeline õudus ja wc oli koridoris. Ja lisaks kõigele oli see veel niiiiii kallis, et ma pidin pikali kukkuma. Aga väsimus oli jube ja seega ei seganud ka turris vedrud meid magamast.

Magasime kaua, sest arvestasime toredate kiirteedega, aga terve Saksamaa oli korraga remondis ja seega venisime teosammul. Kell tiksus halastamatult ja vaja oli jõuda Amsterdamis laevale. I oli silmnähtavalt närvis ja ega ma isegi just vana rahu ei olnud. D oli aga terve selle aja lausa kuldne laps. Vahel natukene virises, aga üldisest vaatas aknast välja, mugis midagi või tukkus. Tõeline vapper reisisell. Saatus oli meie poolt ja napilt napilt saime laevale. Tallinki laevadega ei andnud seda asjandust võrreldagi, aga voodi oli sile, tekk soe ja seega ajas asja ära. Magasime kõik nagu notid.

Miskipärast ma arvasin, et nüüd on kõik hästi. Oleme valetpidi liiklusega Uk-s ja enam ei ole võimalik millestki maha jääda. Lihtsalt sõidame kohale, helistame maja omanikule ja seame end sisse. Aga kus sa sellega. I-l oli vaja teha med ülevaatus Edinburis ja me ei teadnud täpselt kus seekoht on. Liiklus oli hullumeelne, täpset kaarti meil ei olnud ja seega paras jura. Ja me pidime jõudma sinna ülevaatusele. Kõhud olid kõigil tühjad ja mul õnnestus meid kaardil ära kaotada ja see oli viimane piisk minu karikasse. Lootsin mis ma lootsin, et ei lähe selle tripi jooksul närvi, aga läksin ikka. Parkisime bensukasse, haarasin sealt midagi süüa, I otsis meid kaardil üles ja õnneks ei olnudki me väga eksinud. Pusisime edasi ja nagu ikka- viimasel sekundil, aga siiski, jõudsime sinna med-ülevaatuse kohta.

Viimane kord võttis kogu see mambo-jambo I-l umbes pool tundi. Oli lootus sealt kiirelt minema saada ja kusagilt korralik lõuna hankida. Kui me olime seal olnud juba 2 tundi, näljased ja poiss juba üle keskmise viril, siis hakkas mul tõsiselt koppa ette viskama. Aga mis sa teed. Vait olla ja edasi teenida.. ega meil muud üle ei jäänud. Ja miile oli veel ka terve hunnik ees.

Viimaks, kott-pimedas, midagi peale 8t leidsime üles koha kus pidime kohtuma tulevase landlordiga.  Mõni minut ootamist, siis veel natuke miile ja kohal me olimegi. Mill Croft- meie uus kodu.

Ma ei ole nii rikas, et osta odavaid asju..

Selle väite tõesuse üle juurdlen ma iga kord, kui mul on kiusatus soetada endale mõni harjumuspärasest kallim asi. Kas ikka on nii, et hinnas peegeldub ka kvaliteet? Või ajab hinnasildil oleva numbri suureks hoopis tuntud, või mõnel juhul ka natuke vähem tuntud, kaubamärk.. Olen endale mõned nn kvaliteettooted ostnud ja seni ei ole pidanud pettuma. Tõsi, neid asju peab ka hooldama täpselt nii, nagu juhendis ette nähtud, aga kui hästi hoida, siis lubatud omadused tõesti toimivad. Ma ei taha siin mingit reklaami teha, vaid pigem endale kinnitada, et sellised investeeringud tasuvad ennast tõesti ära ja ei ole niisama raha raiskamine. 2008 ostsin omale ilmastiku kindla jope, mille hind ületas minu eelarve igasugused piirid. Samas olen selle jopega nii mõnigi kord päev otsa vihma käes olnud ja mitte piiskagi ei ole läbi tulnud.
Kogu see hala siin on põhjustatud faktist, et eile sai jälle üks selline investeering tehtud ja nüüd ootan põnevusega, et toote head omadused ennast tõestama asuks. Täna ei olnud küll nende käimade ilm, aga ega need vihmad end seal mägismaal kaua oodata lase. Ja väidetavalt on nende papudega ka kergem matk (ehk minu jaoks võimete piiril mängimine) kerge ja mugav nagu lapsemäng. Päris matkasaabas ei ole, aga jalutuskäik metsas olevat just paras katsumus :) No näis. Kui neist papudest mu jopele väärilised partnerid saavad, siis on küll hästi ;)

Aga natuke ka tänasest päevast.
Üle tüki aja sai korralikult tööd rabatud. Pinget ja väsimust lihases tundsin juba täna.. ma ei taha teada, mis homme saab :D Ottoka tegima ka natuke tööd ja oli täitsa hea. Katsetan enesekontrolliks üht väikest nippi ja kui see tulemusi andma hakkab, siis kirjutan siia ka. Mul on nii kahju, et ma varem ei ole end piisava tõsidusega käsile võtnud ja rohkem trenni teinud. Praegu tunnen juba 2 päevaga kuidas asjad edenevad. Eile olid meil tottuga väikesed lahkarvamused, tänaseks oli sellest järel vaid vasaku poole kangus ja kramplikus. Üha enam olen ma veendunud, et asi on hammastes, sest erinevus kahe poole vahel oli liiga suur. Kahju ainult, et ma ei jõuagi ära oodata, millal ta kikud korda saavad.
Mida aega edasi, seda rohkem ärevile lähen selle reisi pärast. Tahan minna sinna avatud meele ja eelavamusteta, aga samas on ikka lootused ja ootused hinge tekkimas. Olen viimasel ajal päris palju trenni teinud ja hammas on ikka väga verel. Oleks ju ütlemata tore, kui saaks seda trendi jätkata ;)

Nädal veel ja siis tuleb I koju. Ja siis kohe kohe asumegi teele... See nädal on ikka nii pikk aega.. Aga samas on mul ikka veel miljon asja vaja teha.. Kui nii vaadata, on nädal päris lühike :) Vaatab, mis ma homme tehtud saan. Ühe asjana peab masterplan'i koostama ja mingi ime viguriga ka sellest kinni pidama. Näis näis.

Pikad õhtud

Ma ei ole enam harjunud oma õhtuid üksinda veetma.
D magab. Vahel keerutab end ja magab siis edasi. Ma igatsen kohutavalt seda, et saaks kaksi diivanil istuda ja telkut vaadata. Kas kaisus või niisama, vahet ei oleks. Saaks päevast rääkida, või niisama omi asju teha ja tunda, et ta on siin. Üle väga pika aja on I tööl ja ma ei oska kuidagi olla. Õnneks ei ole ma päris üksi. Minu pisike silmarõõm hoiab mind päeval tegevuses. Vahel isagi nii hoolega, et peale ta uneaega taipan, et ei olegi täna söönud. Siis istun arvuti ette ja mugin midagi ning tunne kui väga ma I-d igatsen.
Kuidas mõõta igatsust? Mitu korda päevas silmi kinni pannes unistan, et ta kohe kohe mu ümbert kinni haarab.. Või kui kaua võtab uinumine aega hoolimata sellest, et olen päevast rampväsinud. Või kui tugevalt sees torkab, kui näen kusagil mõnd õnnelikku paarikest. Iga kord kui ta on kodus, ma unustan kui väga temast puudust tunnen, kui teda ei ole. Ja iga kord, kui teda ei ole meenutan, kui hea on siis kui ta on kodus. Aga ikka on raske ja nõrkusehetki tuleb ette. Siis on kurb ja raske ja paha. Ent see läheb mööda. Ma tean, mul kogemust jagub.

Enam ei ole palju jäänud. On raske end motiveerida asju tegema, kui tahaks vaid kuidagi päeva mööda saata, aga ma saan hakkama. Olen natuke aega laisk ja siis hakkan jälle asjalikuks. Viimased päevad olengi laisk olnud, aga homme ootab üksjagu asju ees ja kuima kõik tehtud saan, siis on täitsa hästi :)

Head sõbrad

Täna on olnud hea päev. Mis saaks olla mõnusam toredast seltskonnast ja heast söögist. Meie kiires elus juhtub vahel ka seda, et mõni hea sõber saab ootamatule küllakutsele vastata ja ongi nagu naksti ukse taga. Eksperiment omletiga kukkus edukat välja ja tee oli samuti hea. Aitäh sulle, et sa tulid ja olid. Alati on hea rääkida kellegagi, kes justkui saab aru. On vähe inimesi, kes päriselt ka tahavad ja oskavad kuulata. Kes tahavad mõista ja kui ei oska, siis halvasti ka ei vaata. Kes annavad oma sõprade heaks endast palju, ise mitte  midagi vastu ootamata.

"Mäe otsa saab igast küljest ronida. Ei ole õiget ega valet. On vaid otsused kuidas ennast defineerida.    ....   Muutused teevad meid õnnelikuks, sest arendavad ja pakuvad vaheldust. Annavad võimaluse hinnata erinevaid asju.    .....    Me oleme siin selleks, et kogeda, miks siis seda mitte teha.."

Mul on kohe tükk aega nüüd hea olla. Meel on rõõmus ja tuju hea.

Nonii, nüüd sai teoks idee, mis on mul peas juba jupp aega keerelnud. Blogi on olemas ja nüüd tuleb vaid leida püsivus siia ka midagi kirja panna. Mul on üldse see viga, et ideid on palju aga tegudeni ei jõua. Ehk motiveerib see blogi mind rohkem tegutsema. Oleks ju narr kirjutada päevast mil ma midagi ei teinud.


Asju, millest kirjutada, on hetkel elus päris palju ja tuleb veel juurde. Aga et vaadata kuhu minna, peaks esmalt vaatama kus olen. 


Mul on umbes-täpselt 3 nädalat aega, et siin kõik otsad ilusti kokku sõlmida ja Šotimaale kolida. I sai seal tööd ja nii see seiklus alguse sai. 
Korteri üürikuulutus on üleval: http://www.city24.ee/kinnisvara/korter/767897 Kes tunneb huvi, tulge vaatama. Asjad on osalt pakitud. Need, mis siia jäävad. Mis kaasa tulevad, ma isegi ei tea veel :s I tuleb siia tagasi ja lähme siit autoga. Mazda on küll hea tööloom, aga kummist see ei ole ja seega peame hoolega läbi mõtlema, mida võtta, mida jätta.


Loomadega on hullem peavalu. Minu kallis kallis wilbu peab maha jääma, sest UK nõuab mingeid teste, mis peavad vähemalt 6 kuud vanad olema ja seega ta meiega seda roadtrippi kaasa ei tee. Seekord vähemalt mitte. Testid teen ma talle ära ja kui aeg küps, siis saab ta ehk kaasa võtta, kui leiame elamise, kuhu lemmikloomi lubatakse. Viimasel ajal torkab kohe eriti valusalt mõte, kuidas ma ta kellegi juurde pean jätma ja ise siis ära sõitma teadmisega, et ei lähegi niipea tagasi. Ma ju tunnen kuidas ta on minu koer. Asjaolude sunnil ei jää mul muud valikut, kui teha seda, mida ma olen nii palju teistele vaikselt pahaks pannud. Pean oma koera ära andma. Loodan südamest, et see saab siiski ajutine lahendus olema ja et wilbu annab mulle ka andeks, et ta natukeseks ajaks adopteerida annan. 
Istusin täna õues pingil, kui jalutamas käisime. Lasin ta rihmast lahti, et ta saaks vabalt ringi joosta, tema aga istus mu jalgade juurde ja surus end vastu mind. Nii me siis istusime seal ja nautisime sügise päikest. Mõnus oli, aga kurb ka. Ei ole enam palju neid päevi, mil niiviisi sõbraga päikest nautida.


Ja Otto. Ta on mulle ikka väga hinge kasvanud. Tööga tuleb armastus ja tööd on tehtud palju. See suvehooaeg on talle ja ka mulle edukas olnud. Meie koos sõidetud võistlustest on enamik olnud edukad. Viimased kohe väga väga head. Nüüd, kui ka ma ise hakkan vaikselt oma rütmi ja tunnetust uuesti leidma, pean tast loobuma. Püüan talle hea rentniku leida ja kui me sinna mägismaale kauemaks jääme, siis ta kaasa võtta. Hobuse pidamine on seal küll kõvasti kallim, kui siin, aga kui läheb õnneks, siis saame vast hakkama. 


Ja siis on veel hulk muid tähtsaid ja ka hulk natuke vähem tähtsaid asju, mis tuleb kõik ära teha. Ma ei hakkagi endalt küsima, et kuidas ma küll jõuan. Pean jõudma, ja kuidas, see selgub töö käigus. Sel nädalal on mul palju teha ja ma kahtlen, kas ma just kõik asjad tehtud saan, mis tahaks. Kui pooledki saab, on hea.