Söögem suppi

Ühtegi suppi ei sööda sama kuumalt, kui seda keedetakse.

Seega ma ei hakka oma tänaseid emotsioone siia hetkel kirjutama. Ehk siis, kui ma olen rahunenud või kui tänase pahameele põhjuseks olnud asjaolud on oma lahenduse leidnud. Teiseks päeva mõtteks saab aga see, et tõepoolest,

Ükski heategu ei jää karistamata.

Elu nuhtleb mind mu lolluse ja sinisilmsuse eest ikka eriti karmilt. Ja kuigi ma tõesti sooviks inimestest head arvata ja eeldada, siis saan ma ikka ja jälle selle eest valusalt peksa. Mis seal ikka. Mis ei tapa teeb tugevamaks. Või siis ehk targemaks. Igatahes on hetkel meel mõru ja helgemaks läheb olemine siis, kui selle jama õpetlik külg selle valusa matsu üles kaalunud on. Seniks lakun oma haavu ja püüan sama reha otsa enam mitte astuda.

Eile oli viimane tallipäev. Oli oodatust raskem, aga õega kahekesi saime hakkama. Hopsid olid söödetud ja kopeldatud. Pesad puhtad. Olen väsinuohkem kui ma oleksin arvanud. ja kahjuks muud efektid sellel rügamisel puudusid.
Sõitsin ka päis palju. Ottokas ja Lammas ja ühe korra Jonny kah. See osa oli tore.

Nüüd püüan natuke aega rahulikult võtta ja puhata.

Väike mudi

Ottokas on viimasel ajal vasakule sõites kange ja pinges olnud. Eile siis leidsin lõpuks selle murepesa üles. Paremalt poolt oli nimme juurest seljalihas valus. Mudisin teda veidi ja venitasin. Esiti ei olnud see talle just meeltmööda, aga natuke tööd ja siis lasi ta end ilusti pehmeks. Täna käisin selja ja kaela enne trenni kergelt üle. Veidike oli tundlik, aga tunduvalt parem, kui eile. Tegin pikalt sammu ja venitusi täpselt niipalju, kui ta hea meelega tegi. Paremale oli kõik 5+ Vasakule oli parem, kui eile, aga mitte ideaalne. Kuna ta liikus hea meelega ja otse ning paremale minnes venitas end hea meelega, siis tegin ka natuke traavikest. Pidevaid suunakaid tehes oli tunda, et ka vasakule painutused läksid järjest paremaks. Ja siis..
Ühel hetkel jäin ma mõtesse ja vahtisin maha (väga väga loll komme). Magasin pöörde maha ja ainuke platsil olev tõke jäi meile ette. Päris diagonaaliselt oli ja ma oleks saanud ta sealt ka mööda tirida, aga kuna keskendumine oli hajunud ja mõtted mujal, siis oli reaktsioon aeglane. Ottokas laksatas sellest latist kõhklemata üle ja kepsutas pärast galoppi edasi. No mis seal siis ikka. Kiitsin hobust ja tulin korra veel. Seekord juba otse ja ilusti. Ja oiiiii kui hea meelega ta peale neid kõkse ka vasakule painutas ja paremat poolt venitas :D Ei tea kas sai nende kahe kõksuga midagi paika venitatud või mis, aga igatahes oli ta nagu ära vahetatud. Jalutasin ta ära ja panin teki peale. Näppisin selja millimeeter haaval läbi aga valusaid kohti ei leidnud. Ei teagi, mida sellest arvata.
Homme ma kahjuks minna ei saa, aga palun õel ta selg üle vaatada. Neljapäeval saan jälle talli ja siis saan ise oma poisi üle vaadata.

Täna käisin treenerite taasatesteerimisel. Huvitav kogemus oli. Igaüks sai 3-4 min aega endast rääkida ja oligi kogu pidu. Mõne käest küsiti küsimusi ka. Esmaspäevaks teeb komisjon oma otsuse ja siis antakse ka meile teada. Seniks praeme omas rasvas :D

Korda kaks

Jõudin Ottokaga sõitma. tegin natukene, sest üleeile sai ta vaktsiini. Homme ma ei jõua talli ja teisipäeval saab siis juba natuke rohkem koormust anda. Vasakule on tal ikka mingi jama. Või siis minul. Ma ei teagi. Igatahes on ta kange ja minu käsi krampis. Sammus saime juba jutule, aga traav on ikka selline kahtlane. Paremale sõites on aga täitsa tore. Vahepeal trügib ülesse, aga üldjuhul pingutab usinasti ja venitab end ilusti ette-alla.

Jõudsin lõpuks ka lambale sadulasse. Ta on ikka väga väga kõrge. 2 päeva tegime kordet ühe süstemiga, mis hobust vaikeslt ja leebelt ette-alla meelitab ja täna ette kordetades oli ta juba nii tubli. Vedasin siis oma värisevad kepsud talle sadulasse. Kordetöö oli imesid teinud ja paremale sõites oli ta isegi liiga hea. Ma ei oleks eluski osanud sellist edusammu oodata. Vasakule jonnis natuke. Lõpuks oli ok. Muidugi on ta meeletult aeglane ja uimane. Kohati häirib see mind väga, aga samas on see minu jaoks parem variant, kui äkiline pireperse, kes iga asja peale punuma pistab. Alla kukkumine ei ole minu jaoks variant.

Nagu mainitud, siis homme on kontoripäev ja talli ma ei jõua. teisipäeval tahaks aga oma kahe kiluga sõitma jõuda. See lammas hakkas mulle täna täitsa meeldima.

Piiride proov

Minu laisk vaalakeha ei ole sellise koormusega kohe üldse harjunud. Iga lihas kehas valutab ja ma tunnen kuidas hommikuks ei ole ma mitte mingi kandi pealt taastunud. Nädalaga jõuab piisava koormuse puhul tekkida ületreenitus. Minul tuleb vastu pidada veel kauem. Ma loodan, et mu keha alla ei anna. Fakt on see, et korralik ületreenitus mind sellise mahvi juures ees ootab aga ma väga loodan., et superkompensatsioon aitab pärast sellest ilma suuremate kahjudeta välja tulla. Jah, ma ei tee otseselt trenni, aga füüsiline koormus on siiski väga suur ja ega lihasel ei ole suurt vahet, kas ta peab kangi tõstmiseks pingutama või sitaharki liigutama. Koormus on ikka ja antud juhul on see minu suhteliselt treenimata keha jaoks väga korralik pingutus.

Täna jõudsime palju. Jõudsime kõike. Söötmised ja boksid on elementaarne aga täna andsin lisaks veel 2 trenni ja kordetasin 1 hobuse. Aili kordetas 2 hobust. Seega said kõik 5 meie liigutatavat trenni. Ka väliboks sai puhtaks kasitud. Lõpetasime ome toimetused juba 6st ja puhkasime veidi. Siis jootsime ja andsime õhtused heinakuhilad ette. Käisime mõlemad pesus ja pakkisime kodinad kokku. Siis veel kaerad ette ja koju minek.
Loodan, et homme on ka päikseline ilm. Ja palun paljun natuke soojem. Siis peaks ise sadulasse ka jõudma ;)

Hetke sesuga on nii, et kui keegi tahab mulle vabatahtlikult massaaži teha, siis koju jõuan ma u pool 9 ja voodisse vajun u 11st. Selle ajavahemiku sees on heade kätega inimesed teretulnud ;)

10h jõusaalitrenn üle keskmise raskustega

Pühapäevast alates on talli majandamine minu õlul olnud. kokku on 16 hobust, kellest üks elab väliboksis. Hommikul söötmine, päeva jooksul kopeldamine ja bokside tegemine ja õhtul söötmine. Tänaseks, õigemini juba eilseks oli selge, et sellises versioonis ma enam iialgi seda jama enda kanda ei võta.
Pühpäeval oli 30 miinuskraadi. Vesi oli kinni külmunud. Boksides oli pool meetrit sitta. Eelmised tegelased on sinna vist juba pikka aega ainult pool käru saepuru peale kallanud ja asi ants. Mõni oli täitsa kobe ka, aga enamik oli hullumaja. 10 tundi katkematut tööd ja sain päeva lõpetatud. Kõik kohad kehas valutasid.
Esmaspäev ei olnud parem. Vesi endiselt külmunud ja tassisin ämbritega kõigile juua. Teisipäeva elasin ka kuidagi üle, ehkki töövõime oli langenud alla igasugust piiri.
Eile öösel jõudis ka õde siia ja täna oli põhi aur tema kanda. Õnneks sai täna juba veed liikuma ja see meeletu ämbritega vedamine jäi ära.

Ma olen niiiiii väsinud, et ma ei oska seda isegi kirjeldada. Keha on väsinud ja vaim ka. Ma loodan, et saame siin asjad nii jagatud, et jääme mõlemad ellu ja ei hakka hobusepidamist vihkama.
Kui aus olla, siis tegelikult on palju asju, mis võiks minu silmis teisiti olla, et selle töö tegemine oleks lihtsam ja ökonoomsem. Aga no mis ma ikka virisen. Mul on lihtsalt tekkinud oma soovid, millest ma ei taha kuidagi taganeda, kui see orjapõli ükskord lõppeb.

Ratsutama ei ole jõudnud. Loodan, et jõuan, aga pead ei anna. Sellest on kõige rohkem kahju :(