Pühapäevast alates on talli majandamine minu õlul olnud. kokku on 16 hobust, kellest üks elab väliboksis. Hommikul söötmine, päeva jooksul kopeldamine ja bokside tegemine ja õhtul söötmine. Tänaseks, õigemini juba eilseks oli selge, et sellises versioonis ma enam iialgi seda jama enda kanda ei võta.
Pühpäeval oli 30 miinuskraadi. Vesi oli kinni külmunud. Boksides oli pool meetrit sitta. Eelmised tegelased on sinna vist juba pikka aega ainult pool käru saepuru peale kallanud ja asi ants. Mõni oli täitsa kobe ka, aga enamik oli hullumaja. 10 tundi katkematut tööd ja sain päeva lõpetatud. Kõik kohad kehas valutasid.
Esmaspäev ei olnud parem. Vesi endiselt külmunud ja tassisin ämbritega kõigile juua. Teisipäeva elasin ka kuidagi üle, ehkki töövõime oli langenud alla igasugust piiri.
Eile öösel jõudis ka õde siia ja täna oli põhi aur tema kanda. Õnneks sai täna juba veed liikuma ja see meeletu ämbritega vedamine jäi ära.
Ma olen niiiiii väsinud, et ma ei oska seda isegi kirjeldada. Keha on väsinud ja vaim ka. Ma loodan, et saame siin asjad nii jagatud, et jääme mõlemad ellu ja ei hakka hobusepidamist vihkama.
Kui aus olla, siis tegelikult on palju asju, mis võiks minu silmis teisiti olla, et selle töö tegemine oleks lihtsam ja ökonoomsem. Aga no mis ma ikka virisen. Mul on lihtsalt tekkinud oma soovid, millest ma ei taha kuidagi taganeda, kui see orjapõli ükskord lõppeb.
Ratsutama ei ole jõudnud. Loodan, et jõuan, aga pead ei anna. Sellest on kõige rohkem kahju :(
No comments:
Post a Comment