Õhus on kevadelõhna

Päris mitu päeva on vahepeal õhtusse veerenud. Eile oli esimest korda õhus kevadelõhna. Koos kevade ootusega on mul ka suur lootus, et siis need haigused annavad järele ja saab jälle normaalses rütmis elada. Hetkel onkõik peapeal. 

Mul oli jupp aega mõte ja plaan, et pean see aasta on väikese peokese meie veel pooleli kodukeses, aga see eeldas veel mõningasi jõupingutusi. Terve pere on aga pidevalt haigustest nii palju puretud, et lihtsalt ei ole energiat. See mis on, kulub ärkvel olemisele. Midagi teha, ei ole enam jaksu. Päris kurb, aga ma ei taha lasta sel ka oma tuju lõplikult ära nullida, vaid püüan võtta seda kui kohustuslikku rahu ja puhkeaega. Sest ega viimase kuu aja jooksul ei olegi ma olnud muuks suuteline, kui hädavaevu oma kohustused ära teha ja siis ruttu voodisse pugeda. 

Vaatan õues säravat päikest ja südames on väike unistus, et koos tärkav kevadega sulavad ka minu energiakanalid lahti ning siis tuleb taas jõud tegutseda. Suvi saab olema vägagi nõudlik. Nii nii palju on teha ja  just selliseid asju, mida ei ole enam mitte mingil juhul võimalik kuhugi tulevikku lükata. 

Oii kui palju on elu mind nuhelnud plaanide tegemise eest. Ometi ei suuda ma kuidagi kiusatusele vastu panna ja astun ikka ja jälle ja jälle sama reha otsa. Hele plaks ja valus laks vastu pead ning uuele ringile. No mis teha. Tark õpib teiste vigadest, tavaline enda omadest aga loll ei õpigi. Mis puudutab plaanide tegemisse, siis olen ma vist maailma kõige visam loll, kes ikka ja jälle muudkui planeerib ja siis vaatan kuidas mu õhulossile sujuvalt vesi peale lendab. Õnneks on enamasti sellest ka midagi head välja koorunud pärast, aga ega see siis esmast pettumust lörri läinu pärast lõplikult ära ei kaota.

Samas on alati nii, et kui üks uks pauguga kinni lööb, siis avaneb kusagil kolm uut. See on vankumatu loodusseadus ja kui ma ei oska seda siis enda kasuks tööle panna, vot siis on perse majas. Seega ma püüanmitte halada ja vaadata võimalikult lahtiste silmadega neid uusi avatud uksi, et milline see kõige õigem ja ahvatlevam on :)

Nv sain ka ühe väga vahva komplimendi. Ma olla päris positiivne ja elurõõmus vaatamata päris arvestatavale kogusele jamale, mida ma olen erinevatel aegadel klaarima pidanud. Täitsa hea meel kohe. Tundub, et kõva töö iseenda suhtumise kallal hakkab lõpuks ka välapoole paistma :) Rõõm rõõm. See väike kõrvaline tähelepanek lisab aga motivatsiooni juurde püüda ikka samamoodi edasi toimetada ja olla. Väga vahva, kui lisaks enda heale enesetundele ja mõnusale hingerahule paistab see ka meeldiv ja hea teistele :)

Hobusejuttu ka.

Ottokesel käis eile arst. Õhtusöögist jäi ta ilma ja sai vaid heinakuhja ette. Hommikuse kaera palusin ka vahele jätta. Ta peab paar päeva rahulikumalt võtma ja siis ei ole talle seda lisaenergiat hetkel vaja. Talli perenaine lasi ta siis esimesena välja, et saab kohe heinahunnikusse sukelduda, aga kus sa sellega. Ta olla jäänud väravasse ootama, et hellouuuuu, kas sa midagi ära ei unustanud või??? Ja nii ta siis ootas seal terve selle aja, kui kõik hobused olid õue lastud. Istus seal värava all ja vaatas iga kord inimesele niiiii süüdistava näoga otsa. Kui viimane hobune oli ka karjamaal, siis lonkis ta ka oma lemmikrulli juurde ja ajas seltskonna laiali, et endale ruumi teha. Kui M mulle helistas, et kiire ülevaade anda ja seda rääkis, läks mul kohe süda soojaks. Ma ei kujutagi endale ette, et Ottokas tõepoolest väga selgelt oma soove ja arvamust avaldab. Selgelt, konkreetselt ja väga kannatlikult on ta nõus "lollile inimesele" märku andma, kui me tema arust valesti käitume :D No on nunnukas. Kuidas sa siis ei armasta sellist karvajalga..

Sundpuhkus. Jälle

DK on jälle haige ja seega püüame I-ga kuidagi ajad ära jagada, et mina saaks oma kontoritunnid ilusti kohal olla ja et ka tema saaks töö tehtud.
Pean häbiga tunnistama, et kodus olla on hetkel isegi väga hea, sest ma olen nii nii väsinud ja nõrk kogu aeg. Ei ole vist ikka veel korralikult taastunud või siis on kevadväsimus salaja mulle hambad sisse löönud. Kühveldan aga peoga vitamiine sisse ja söön head kraami. Hetkel ei ole sellest suurt tolku olnud.

Trennist on ka sundpuhkus, sest Ottokene kallis on katki ja sellega läheb veel igavik :( Ma ei taha üldse halama hakatagi, kui kurb ja nõme see olukord on. Ja M-i pärast on ka nii kurb meel. Ta on väga tubli ja järjest paremaks hakkas minema ja nüüd selline tagasilöök. Nõme. Väga väga nõme.

Pühapäeval oli niidus võistlus. Aitasin niipalju kui oskasin Merle õpilasi, ehkki kuna ma nendega igapäevaselt ei tegele, siis ma ei osanud ka väga kasulik olla. Julgustasin ja toetasin ja nad olid kõik väga tublid.
L oli 110s väga tubli. Maksimumi ei õnnestunud välja pigistada, sest soojendusel oli võrdlemisi palju rahvast ja siis ei õnnestunud saada seda päris head liikumist kätte. Nii klappisid enamik tõkkeid parkuuris alla ja see röövis sekundeid. Samas oli ta ise nagu vana rahu. Istus ja ootas ja oli pehme. Selle üle oli mul hea meel. Tasuks auhinnaline 4s või 5s koht päris pikas võistlejaterivis.
120s läks soojenduse lõpp metsa ja hobune istus esimese ette maha. Edasi aga sai L siiski uuesti kindluse kätte ja oli päris mõistlik. Ei hakanud tõmbama ja lükkama ning esimene osa oli edasi puhas ka.

Kehva päev

Tuju on päris sant. Kohe hommikust peale vedas kõik viltu ja nii õhtuni välja.

DK-l on mingi meeletu protesti ja jonni ja piiride testimise periood. Ma tean jaaa, et peaks tugev ja rahulik ja kindel olema, aga see on kuradi raske. Täna oli tüli majas esimesest ärkamisest kuni voodisse minekuni. Paras jama.

Päeval käis arst Ottokest ka vataamas ja ka sealt tulid suht halvad uudised. Olukord on pehmelt öeldes sitt :( Kuna kõike vajalikku ei olnud kaasas, siis ma pean nüüd veel ootama, et millal ta saab asjad kokku ja tulla mu molukese elu paremaks tegema. Väga paha. Ma loodan, et saame õige ravi ja siis hakkavad asjad ka paremuse poole liikuma. Hetkel on aga küll tõeline moss ja kass :(

Nv seiklus

Mu kallis õekene on mind juba igaviku endale külla meelitanud ja viimeks see tal ka õnnestus. Neljapäeval õhtuse laevaga sinna ja laup õhtul jälle koju tagasi.

Voodisse sain lõpuks umbes 2 ajal ja reede hommikul 10st ootas meid 3 vahvat soome traavihobust. Ma ei ole kusjuures sugugi kindel, kas ma sellest soome-inglise-eesti segakeelest, milles me omanikuga suhtlesime, õigesti aru sain, aga ütleme siis nii, et olid soome traavihobused.

Esimene oli suur hall täkujurakas. Tõeline õrn hiiglane. Üllatavalt viisakas ja malbe loomusega armas olevus, kel samas väga massiivne ja kolakas keha. Piisavalt pikk aeg tööst väljas olemist tähendas muidugi lihastevaest tagaotsa ja korralikku pekist täkukaela, aga ikkagi oli ta väga superlahe molu. Käisin tal seljas ka ja proovisime asju. Mõnus pilvepadi :)
Teisel päeval tulid kõik proovitud asjad natu paremini välja ja ka tõsted olid juba tõstete moodi.

Teine oli natu noorem täkupoiss. Natuke kauem tööst väljas olnud ja seega ka suurema rasvakihi alla mattunud massiivne elukas. Meeletu sahkerdis ja nihverdis. Ka kolmeks sekundiks keskendumine oli paras pähkel. Mässasime natuke ja õde käis seljas ka käekõrval sammukest. Teisel päeval oli hobune palju rahulikum ja keskendus ka paremini ning siis tegi õde lahtiselt traavi ka.

Kolmas ohvel oli 4ne isekas mära. Piuksus ja virises iga asja peale. Indles ka veel samal ajal ja siis oli ju vaja jonnida. Kiusasime teda u 20min mõlemis päeval. Õde ronis selga, tegime sammu ja ruttu alla tagasi. Eks märapunn muidugi kiuksus ja pirises, aga noh, naised on ikka draamat teha osanud :D

Kui laupäeval need 3 toimetatud olid, siis lippasime veel paarist kohast läbi ja kimasime sadamasse. Vahva oli, aga samas ei ole ma ikka harjunud kodust ja perest niiviisi eemal olema. Magada ei saanud pea üldse ja seega olen päris väsinud. Õde muidugi arvas, et ma võiks ikka veel minna ja kauem olla. Saaks rohkem käia ja trallitada, aaaga eks paistab :)

Inimese tunne kus sa oled??

Neljapäev ja reede olin täiesti voodis ja ega ma ei teadnud, kas on öö või päev või mis toimub. Päris paha. Laupäeval ärkasin üles ja tundsin, kuidas ma ei suuda enam voodis olla. Toimetasin natukene toas, sõin ja jõin palju teed ja õhtul otsustasin veska Otto sõite vaatama minna. 85te ei näinud. Jõudsin autasustamise ajaks kohale ja ta oli kas 6 v 7 :) Nii vahva. Hirmutasin seal pooled inimesed oma kopsude välja köhimisega ära ja seega hoidsin omaette. Riideid oli ka nii palju seljas, et raske oli liigutada ja seega istusein seal nagu padakonn :) Veskas on õnneks hea soe ja pole tuuletõmmet.

100cm oli ka väga palju starte ja Otto oli alles 4ndas soojenduses. Hobune läks lappama ja seega ei suutnud M pöördeid teha. See oli talle 3s meeter üldse ja esimesed 2 tõrkus ta kunagi ammu poniga välja, seega oli ta isegi väga tubli, et puhtalt lõpuni sõitis. Kuna see oli kiirusparkuur, siis ma läksin igaks juhuks üles uurima, et kas võime hobuse sisse pakkida. Tuli välja, et nad on 2sel kohal :) Veel oli sõita u 10 inimesel ja nii me siis ootasime oma saatust. Kokkuvõttes tuli 4s koht!

Mul on väga väga hea meel, et neil hästi läheb. Kohe väga paljudel erinevatel põhjustel on mul väga hea meel. MA loodan, et trennides saab vaikselt kätte ka selle, kuidas saada liikumine selliseks, et oleks võimalik ühtlaselt hüpata ja ta ei läheks lamedaks. Praegu ta veel kimab minema ja siis on väga lame.

Eile olin jälle enamuse päevast voodis ja päeval magasin u 2st 6ni. Ajasin siis kargud alla ja otsustasin siiski järvele minna. Ottukene oli vaja ju ära jalutada ja sportlased tahtsid hüpata ka.
Plaan oli panna üks lahe harjutus, aga kuna vägagi söödav parkuur oli juba üleval, siis ei hakanud ma midgai seal ümber tegema. Ühest lattaiast tegime okseri ja oligi valmis.

Esimesed olid G ja poni. Täna said nad paremini jutule. Alt ära ta igatahes ei kimanud, aga päris ideaalselt tagant peale ka ei jookse ja seega ei ole see pilt veel päris selline, millega ma rahul oleks. Tegime mõned hüpped lattaial ja mõned okseril ning siis rada. Madalam oli u 70cm ja kõrgem 80. Mõlemid tulid päris okeilt. Vigu tuleb ikka siia-sinna, aga poni on noor ja G pole temaga ka palju sõitnud, seega jäin väga rahule.
Üldiselt on kogu see poni värk mulle keeruline. Ma tunnen kuidas mõistus saab ikka ja jälle otsa ja siis ma kaevan ja tuulan oma raamatutes ja küsin nõu, et mis kus ja kuidas teha. Hetkel oleks aga vaja, et ta hakkaks tagant ilusti peale jooksma nii, et ei jookse eest minema või ei vaju laiali. Üks okser tuligi maha kõrgema raja ajal, sest poni vajus pikaks. Sääre peale ta veel ai oska aga nii hästi koondada vaid kipub lihtsalt minema jooksma. Tööd on veel palju.

G ja L hüppasid seekord mõlemid neile vajalikke kõrgusi. Esimene rada oli u 100 Mõlemid tulid päris hästi. Siis panin 110-115 peale ja see oli G jaoks. Kohe alguses tuli väike apsakas, kuid sellest saime üle ja edasi sujus hästi.
L tuli vaid väikese kombinatsiooni ja talle panin kõrgemaks. Süsteem jäi samaks, sest millegipärast ei tahtnud see kuidagi välja tulla ja polnud mõtet seda silmini tõsta. Pusimist oli niigi. Rada sai 120, süsteem oli 100-110.  Ilusti ühtlasest tuli. Ei olnud tõmban-lükkas asju.  Istak on nagu ta on, aga väga pikalt juurdunud asju ei saagi paari kuuga muuta. Niigi on väga pikk tee juba maha käidud ja mul on väga hea meel, kui olen saanud kasulik olla :)

Ma vahel vihastan iseenda peale ka, et ma nii palju kogu aeg kõhklen ja kahtlen. Aga no ei oska muudmoodi. Igal juhul püüan ma anda endast maksimumi, et kes iganes mu trenni otsustab tulla, liiguks oma unistustele ja soovidele ikka lähemale. Ma tunneks end ikka väga halvasti, kui ma mingi jama kokku keeraks ja kellegi plaanid ja soovid sellepärast vastu taevast lendaks. Ja nii ma olengi ettevaatlik ja pabistan. Jänes šampust ei joo ja seega on päris hea, kui sõitjatel endil on suured ambitsioonid ja samas suu risti nina all, et ka oma arvamus selgelt välja öelda. Mina annan, mis mul anda on ja nemad võtavad, mis peavad vajalikuks. Eks hooaeg näita iga väikese jõuprooviga, kas töö kannab vilja ka või mitte.

Houston, we have a problem.

Olen haige. Kohe päris korralikult ja kapitaalselt. See olukord ei meeldi mulle mitte üks raas ja on pehmelt öeldes sitt väga mitmest küljest vaadatuna.
Tööjuurest võtsin nädalaks puhkuse, aga see lõpeb reedel. Esmaspäevaks ean niipalju jalad alla saama, et kontorisse minna ja seal ellu jääda. Trennid jäävad ka enamuses ära ja paljudes tallides juba ma ei tea mitmendat korda. Väga väga paha :(

Kolmapäeval vedasin end järvele kohale. Takkajärgi tarkus ütleb, et see oli üks väga väga loll tegu, aga mis see teadmine enam ikka aitab.
Ronisin ise ka hobuse selga, kus pidasin vastu max 10min ja siis oli õhk otsas ja kops koos. Tekkis tunne, et minestan ära ja rnisin kärmelt alla. Juba siis oli selge, et oli väga vale liigutus kodust välja ronida.

Trennis pusisime võimelmisharjutuste kallal. Tegime tõstetud kavlette, mis osutusid keerulisemaks kui ma arvasin. Lõpuks sai kõik ikka hakkama ja suundusime penerolli kallale. Tavaline kitsas 3ne ristikestega. Ei saaks öelda, et kellelgi see niiväga lebolt välja tuleb ning seega plaanin seda veel päris tihedalt üles ehitada.

Aga selle toreda pnerolli kallal pusimise ajal oli minu jaoks ka üks trenni tipphetki: L suutis olla istakus nii nagu seal peaks olema. Raskus toetus kannale, jalg oli paigal ja pehme, keha rahulik ning tasakaalus ja käsi andis pehmelt ette. Ja mis veel, ta sai ka ise aru, et midagi oli teistmoodi. See ilus istak tuli muidugi ainult penerolli peal välja, sest edasi läksid tõkked kõrgemaks ja keerulisemaks ja siis hakkasid muud asjad siit-sealt lonkama. Aga pole hullu. Esimene samm on tehtud :)

Poni oli ka tubli ja seekord sai G kohe algusest peale paremini pihta, mida ja kuidas teha. Täitsa hea, et on selline tore väike G, kes saab aidata poni liigutada, kui JB on haige :)

M oli natuke liimist lahti. Trenni alguses toimis ilusti, sest siis sai hobuse rahulikuks võtta ja madalatel nokitsemiseks sobis see hästi. Trenni lõpus aga tõkked tõusid ja enam ei saanud sinna peale roomata. Lõpp ei läinud hästi. Hüpped tulid lamedad ja Ottokas jooksis alt ära pikaks. Selg pole tal ka veel päris okei ja ma ei teagi mis sellega peale hakata.
Kui ma ise jalule saan, siis kutsun mõne arsti lisaks konsultatsioonile ka vaatama ja näppima. Eks näis, kas Aili või Triinu. Kes enne tulla saab.

G ja B olid ka tublid. Hops on veel toores ja palju tööd on ratsastuses vaja teha, aga vaikselt läheb  paremaks. Ta väsib päris kiiresti ja siis muutub lohakaks ja hakkab rabistama. G tõstab söödanormi ja eks siis ole näha. Ussikuurid ja kõik muu elementaarne on tehtud.

Aga nüüd olen ma voodis ja täitsa katki, seega veska ma ise võistlema ei lähe. Vaja on end enne ikka terveks ravida ja siis vaatan edasi. Järgmine start mida tahaks tahaks teha on kurtna koolisõit. Elame näeme.

väike imelik mõte

Elu on täis üllatusi. Mulle meeldib uskuda, et natuke mängib rolli saatus, natuke otsustame ise. Juhtuvad just need asjad, mis on ette nähtud, aga kui palju laseme sel oma elu mõjutada või kui palju kasu lõikame, sõltub juba enda tegudest. Julge hundi rind olla rasvane, aga vahel ka haavleid täis. Kaotus on võimalikkus, millega tuleb arvestada, kui mänguga kaasa minna. Nii lihtsalt on. Iseasi on aga see, kuidas seda kaotust enda jaoks defineerida.

Ma tunnen, et sel aastal on mulle palju huvitavaid elamusi pakkuda. Elame näeme ja kogeme kõike avatud meeltega. Nii on kõige ehedam ;)

Oma praegust köha ma küll ei tahaks väga avatud meeltega tajuda, aga midagi pole parata ka. DK hakkab tasapisi paranema ja köhimine on tal järjest harvem. Mina aga korjasin tema pisilised endale külge ja olen siruli. Kõik õuetrennid jäävad ära. Ma tunnen kuidas mul ei ole hetkel seda jaksu ennast meeletult ohverdada ja tõbisena õues trennitada. Hakkan vist vanaks jääma, aga see püstijalu põdemine ei ole enam minu jaoks.

Nv-sel on veskas võistlused. Tahaks minna, aga kui enesetunne ikka nigel, siis on kahtlane, kas hakkan end pressima.. Eks ma kuulan oma enesetunnet ja otsustan siis. Nagu ma alati olen teinud :)

Kliinikutrenn Raul Kaunaga

Ottokas on ikka päris päris kindlasti rohkem hüppe, kui kooli hobune. Ta tundis end seal tõkete vahel nii koduselt. Justkui oleks tahtnud mulle öelda, et nohh, muti.. võtsid aru pähe lõpuks ja hakkame uuesti hüppama jah...
Enne trenni oli ta seljast parem kui eelmisel päeval. Natukene veel hellitas, aga võrdlemisi vähe. Mõtlesin ja mõtlesin ja otsustasin, et lähen ikka trenni. Kui aga tundub, et ta ei taha joosta või on imelik, siis jätan pooleli.
Soojenduses oli Ottokas nii sapsu täis. Natuke ikka kangutas käe peale, eriti vasakule, aga liikus väga hea meelega edasi ja säärele raegeeris oluliselt paremini kui ratsastuses. Ühe korra võpats ka millegi peale, aga sääre vahelt kuhugi ära ei läinud. Ainult silmad keeras sinna suunda ja siis juba unustas.

Kohe esimestel hüpetel oli ta hullult äksi täis. Püüdsin siis rahustada aga siis Kauna ütles, et hobune peab ikka liikuma ja impulss peab olema ja kui ma siis ühe korra natuke liiga julgelt lubasin minna, oli Ottokal kohe hasart laes ja gaas põhjas :D

Hüppasime nitsat, euroalustega kinnise asja moodi tõket üksi ja nitsa pealt 3fuleega kaarelt. Seanina, ehk siis eest kitsam, tagant laiem, üldiselt kitsas tõke. Nurka, mis oli eriti kitsas ja ühest otsast lai, ning millele tuli peale sõita üli väikesest pöördest. Ja süsteemi nii viltu kui ka otse nii, et hüpata tuli väga kitsast pilust läbi.

Sain väga hästi selgeks, mis on Ottoka head ja vead hüppamises. Ta hüppas kõike ja igast asendist. Mitte midagi ei passinud. Kollaseid naerunägusi süsteemi all natuke vaatas, aga hüppas ikka julgelt ja ma ei pidanud sundima vaid ainult toetama. Hüppas viltu, hüppas kitsaid, hüppas kaugelt või lähedalt. Mingeit vahet ei olnud. Kõik oli söödav. Jah, kõrgused olid madalad max 95cm, aga kuna see on minu jaoks juba mugavuspiirist üle, siis on see väga suur asi, kui hobune teeb oma töö ära ka siis, kui mind seal sisuliselt ei ole.
Miinus on see, et ma ei leia kuidagi üles tema pidureid ja ei suuda teda kuidagi ühtlases rütmis hoida. See on päris hirmutav, kui on tunne, et puudub hobuse üle kontroll. Samas, minusugune argpüks ilmselt ei julgekski teda nii hästi ja õigesti igale poole  peale viia ja seega pole see ainult miinus, et ma teda ära näppida ei saa.

Kokkuvõttes on ta päris tore ja võrdlemisi lollikundel hobune, kui see tempo asi liiga suureks jamaks ei osutu. Minule mugaval ja ka natuke kõrgemal kõrgusel hüppab ta kõike, mis ette jääb, mõnede eranditega kindlasti, aga need ju pidavat reeglit kinnitama. Tal on väga mugav hüpe. Ei lennuta mind kuhugi ära sealt sadulast. Ja ta hoolitseb oma väriseva omaniku eest hästi, tassides mind ka nendest tõketest üle, mis mulle endale külmavärinaid tekitavad :)

Seega, pean ennast kokku võtma, Ottot natuke koolisõidu osaga kiusama ja võib vast 3V proovida küll :) Loodan, et mu plaanid ikka saavad teostatavaks ja ma pole niisama siin-seal klähvinud :D

Kliinikutrenn Alla'ga

Esmalt olgu öldud, et otto on 2 nädalat tööst väljas olnud ja tema puhul on juba 2 päeva laastava mõjuga. Ta hakkab arvama, et ongi koplikaunistuseks loodud ja kui temalt siis midagi küsida vastab ta sellele kogu jõuga käe peale vajumisega.
Ma ei tea miks ma oma naiivsuses lootsin, et ehk ta ikka seekord on normaalne, aga tutkit. Alustasime samm-peatus üleminekutega. Oli päris okei. Ma küsin liiga äkki, või siis ta vastab väga kiiresti ja jääb plaksti seisma. Pean keskenduma sellele, et peatust küsida samm haaval, mitte liiga kiiresti.

Edasi tulii paar ringikest päris pehme ratsmega ja juba siis ma tundsin, et asi ei ole kiita. poolpeatused olid küll olemas, agata vajus iga korraga rohkem käele, mitte ei toonud tagumist otsa alla. Kui säärega küsisin, siis esmalt pressis veel rohkem käe peale ja alles siis liigutas natuke jalgu. Olin kurb ja kuri ja pettunud.

Hakkasime sõitma kaari. Natuke isegi painutas, aga ma ei saanud teda läbi ratsme ja seega oli kogu see asi suht jama. Võtsime hoops spiraalid ja ette-alla + painde. See tuli isegi täitsa hästi. Kangutas küll, aga kuna läbi painde on teda lihtsam lõdvestama ja järele andma saada siis see osa oli päris hea.

Edasi tuli galopp. Küsi hüpet, rohkem põrkama jne.. No niiiii väga istus käe peal ja enam tagasi ei tulnud. Nii raske. 10kg kummagi käe peal ja jala peale vedas veel eest. Olin nii väsinud. Ja hakkasin täiega sahmima. Alla käskis ära kannatada ja tagant sõita. Ei saanud asja.

Tegime traav-samm üleminekuid. Hästi tihedalt. Minu vasak käsi elab aga oma elu ja ei suuda rahulik olla. Pidevalt venis ratse pikaks ja siis see asak käsi hakkas siputama. Alguses ei tahtnud Ottokas üldse tagasi tulla vaid oli nagu rong. Lõpuks hakkas enam-vähem tagasi tulema ja ei jonninud nii palju, 10kg oli asendunud 5ga, mis oli progress, aga hea ta ei olnud.

Ma oleks ikka pidanud eile kasvõi sammutrenni tegema ja talle meelde tuletama, et ta ei ole koplikaunistus. Aga oli, mis oli. Mõtteid, ideid ja nippe sain palju.
Üks asi, mis oli minu jaoks päris uus: tagasi võttes vajuta jalusele. See toimis eriti kästi galopp-traav üleminekutel. Peab selle hoolega meelde jätma. Ja mu istak ei olegi niiväga jube, mis on päris tore :)

2 nädala pärast tulevad nad uuesti ja ma panin end juba kirja. Ma väga väga loodan, et saan selle 2 nädala jooksul ka trenni teha ja siis saame ka huvitavamais asju proovida, nagu õlad sees ja külgliikumised.