Sundpuhkus. Jälle

DK on jälle haige ja seega püüame I-ga kuidagi ajad ära jagada, et mina saaks oma kontoritunnid ilusti kohal olla ja et ka tema saaks töö tehtud.
Pean häbiga tunnistama, et kodus olla on hetkel isegi väga hea, sest ma olen nii nii väsinud ja nõrk kogu aeg. Ei ole vist ikka veel korralikult taastunud või siis on kevadväsimus salaja mulle hambad sisse löönud. Kühveldan aga peoga vitamiine sisse ja söön head kraami. Hetkel ei ole sellest suurt tolku olnud.

Trennist on ka sundpuhkus, sest Ottokene kallis on katki ja sellega läheb veel igavik :( Ma ei taha üldse halama hakatagi, kui kurb ja nõme see olukord on. Ja M-i pärast on ka nii kurb meel. Ta on väga tubli ja järjest paremaks hakkas minema ja nüüd selline tagasilöök. Nõme. Väga väga nõme.

Pühapäeval oli niidus võistlus. Aitasin niipalju kui oskasin Merle õpilasi, ehkki kuna ma nendega igapäevaselt ei tegele, siis ma ei osanud ka väga kasulik olla. Julgustasin ja toetasin ja nad olid kõik väga tublid.
L oli 110s väga tubli. Maksimumi ei õnnestunud välja pigistada, sest soojendusel oli võrdlemisi palju rahvast ja siis ei õnnestunud saada seda päris head liikumist kätte. Nii klappisid enamik tõkkeid parkuuris alla ja see röövis sekundeid. Samas oli ta ise nagu vana rahu. Istus ja ootas ja oli pehme. Selle üle oli mul hea meel. Tasuks auhinnaline 4s või 5s koht päris pikas võistlejaterivis.
120s läks soojenduse lõpp metsa ja hobune istus esimese ette maha. Edasi aga sai L siiski uuesti kindluse kätte ja oli päris mõistlik. Ei hakanud tõmbama ja lükkama ning esimene osa oli edasi puhas ka.