Elu on täis üllatusi. Mulle meeldib uskuda, et natuke mängib rolli saatus, natuke otsustame ise. Juhtuvad just need asjad, mis on ette nähtud, aga kui palju laseme sel oma elu mõjutada või kui palju kasu lõikame, sõltub juba enda tegudest. Julge hundi rind olla rasvane, aga vahel ka haavleid täis. Kaotus on võimalikkus, millega tuleb arvestada, kui mänguga kaasa minna. Nii lihtsalt on. Iseasi on aga see, kuidas seda kaotust enda jaoks defineerida.
Ma tunnen, et sel aastal on mulle palju huvitavaid elamusi pakkuda. Elame näeme ja kogeme kõike avatud meeltega. Nii on kõige ehedam ;)
Oma praegust köha ma küll ei tahaks väga avatud meeltega tajuda, aga midagi pole parata ka. DK hakkab tasapisi paranema ja köhimine on tal järjest harvem. Mina aga korjasin tema pisilised endale külge ja olen siruli. Kõik õuetrennid jäävad ära. Ma tunnen kuidas mul ei ole hetkel seda jaksu ennast meeletult ohverdada ja tõbisena õues trennitada. Hakkan vist vanaks jääma, aga see püstijalu põdemine ei ole enam minu jaoks.
Nv-sel on veskas võistlused. Tahaks minna, aga kui enesetunne ikka nigel, siis on kahtlane, kas hakkan end pressima.. Eks ma kuulan oma enesetunnet ja otsustan siis. Nagu ma alati olen teinud :)
No comments:
Post a Comment