Ottokas on ikka päris päris kindlasti rohkem hüppe, kui kooli hobune. Ta tundis end seal tõkete vahel nii koduselt. Justkui oleks tahtnud mulle öelda, et nohh, muti.. võtsid aru pähe lõpuks ja hakkame uuesti hüppama jah...
Enne trenni oli ta seljast parem kui eelmisel päeval. Natukene veel hellitas, aga võrdlemisi vähe. Mõtlesin ja mõtlesin ja otsustasin, et lähen ikka trenni. Kui aga tundub, et ta ei taha joosta või on imelik, siis jätan pooleli.
Soojenduses oli Ottokas nii sapsu täis. Natuke ikka kangutas käe peale, eriti vasakule, aga liikus väga hea meelega edasi ja säärele raegeeris oluliselt paremini kui ratsastuses. Ühe korra võpats ka millegi peale, aga sääre vahelt kuhugi ära ei läinud. Ainult silmad keeras sinna suunda ja siis juba unustas.
Kohe esimestel hüpetel oli ta hullult äksi täis. Püüdsin siis rahustada aga siis Kauna ütles, et hobune peab ikka liikuma ja impulss peab olema ja kui ma siis ühe korra natuke liiga julgelt lubasin minna, oli Ottokal kohe hasart laes ja gaas põhjas :D
Hüppasime nitsat, euroalustega kinnise asja moodi tõket üksi ja nitsa pealt 3fuleega kaarelt. Seanina, ehk siis eest kitsam, tagant laiem, üldiselt kitsas tõke. Nurka, mis oli eriti kitsas ja ühest otsast lai, ning millele tuli peale sõita üli väikesest pöördest. Ja süsteemi nii viltu kui ka otse nii, et hüpata tuli väga kitsast pilust läbi.
Sain väga hästi selgeks, mis on Ottoka head ja vead hüppamises. Ta hüppas kõike ja igast asendist. Mitte midagi ei passinud. Kollaseid naerunägusi süsteemi all natuke vaatas, aga hüppas ikka julgelt ja ma ei pidanud sundima vaid ainult toetama. Hüppas viltu, hüppas kitsaid, hüppas kaugelt või lähedalt. Mingeit vahet ei olnud. Kõik oli söödav. Jah, kõrgused olid madalad max 95cm, aga kuna see on minu jaoks juba mugavuspiirist üle, siis on see väga suur asi, kui hobune teeb oma töö ära ka siis, kui mind seal sisuliselt ei ole.
Miinus on see, et ma ei leia kuidagi üles tema pidureid ja ei suuda teda kuidagi ühtlases rütmis hoida. See on päris hirmutav, kui on tunne, et puudub hobuse üle kontroll. Samas, minusugune argpüks ilmselt ei julgekski teda nii hästi ja õigesti igale poole peale viia ja seega pole see ainult miinus, et ma teda ära näppida ei saa.
Kokkuvõttes on ta päris tore ja võrdlemisi lollikundel hobune, kui see tempo asi liiga suureks jamaks ei osutu. Minule mugaval ja ka natuke kõrgemal kõrgusel hüppab ta kõike, mis ette jääb, mõnede eranditega kindlasti, aga need ju pidavat reeglit kinnitama. Tal on väga mugav hüpe. Ei lennuta mind kuhugi ära sealt sadulast. Ja ta hoolitseb oma väriseva omaniku eest hästi, tassides mind ka nendest tõketest üle, mis mulle endale külmavärinaid tekitavad :)
Seega, pean ennast kokku võtma, Ottot natuke koolisõidu osaga kiusama ja võib vast 3V proovida küll :) Loodan, et mu plaanid ikka saavad teostatavaks ja ma pole niisama siin-seal klähvinud :D
No comments:
Post a Comment