Ükski heategu ei jää karistamata.

Ma olen niii kuri hetkel. Kuri ja pettunud ja solvunud ja ma ei tea mida kõike veel. Ükski heategu ei jää karistamata. No tõesti ei jää. Ja kui annad sõrme, siis võetakse käsi ja kui sellest tolku ei ole, siis saad veel sajatused ja nurina pealekauba. Panusta või tee nii palju heategusid kui tahad, ikka oled sina see kurjajuur, kui saatus mingeid kaikaid kodaraisse loobib.

Ma ei hakka siin teema üksikasju lahkama, kes teab, see teab. Aga fakt on see, et kui ühte inimest isegi saad justnagu usaldada, siis niiditõmbajad ei pruugi sugugi nii koostööaltid olla ja kõik oma kokkulepped ja tingimused tuleb kõrgemate organitega kooskõlastada ka juhul, kui juriidilised asjaolud seda ideepoolest ei nõua.

Nojahh, mis seal ikka. Taas kord õppetunni võrra rikkam. Ja ehkki ma saan aru teise osapoole argumentidest, siis täna jäi mul küll nii kibe maik hinge, sest mul ei tekkinud korrakski tunnet, et minust või siis minu panusest ja vastutulekutest, mida ma niigi juba teen, ei saada aru ja/või ei osata seda absoluutselt hinnata. Ma ei saa sinna midagi parata, et ma selline emotsionaalne lollike olen. Samuti ei saa ma midagi parata, et ma tahan tõesti tunda seda, et minu poolt tehtud vastutulekute ulatust täielikult mõistetakse ja hinnatakse ning ei hakataks seda elementaarseks pidama ja lisa nõudma.

Ja lisaks, kokkulepe on kokkulepe. Sellest peaks kinni pidama isegi siis, kui tingimused ei meeldi. Kui tahetakse seda kokkulepet tühistada, siis tuleb sellest ka kohe teist poolt informeerida. Ühepoolselt oma suva järgi vabatahtlikult võetud kohustustest loobuda ei ole õige. Seda isegi juhul, kui kohustus sai võetud ka teatud rõõmude nautimiseks ja neid rõõme siis mingil perioodil saatuse tahtel nautida ei saa.

Kui ma ennist veel unistasin ja mõtlesin, et mida võiks teha jne, siis hetkel ei ole küll enam mingit tahtmist eriliselt panustada või pingutada. Ja siis imestatakse, et kuidas ikka nii saab, et mul on motivatsioonikriis.