Jõulupostitus

Meie köök on jahune ja DK on jahune ja mina olen kah jahune. Ehk siis me tegime piparkooke :D

Ma ei mäletagi jõule, kus ilm oleks niiii trööstitu olnud. See et lund ei ole on jama. Aga vihmasadu on juba liig mis liig :( Kohe kuidagi ei ole jõulutunnet. Eilne "Visa hing" oli muidugi omal kohal, aga palju see ei aidanud.
Eks kõik ole enda suhtumises kinni. Kui asjalood ei meeldi, siis on kaks valikut. Kas muuta olukorda või kui seda muuta ei saa, siis muuta oma suhtumist. Vihma vastu ma midagi teha ei saa ja lund maha ei loitsi, seega tuleb tööd teha oma suhtumise kallal ;)
Piparkoogilõhn on esimene samm. Ja palju palju küünlaid ka. Varsti hakkan jõulusööki tegema ja glögi ka.

 Ottokas on jüris täitsa hästi kohanenud. 21 oli talli jõulupidu ja väike paarisvõistlus ka. JB oli oma paarilisega V auhinnalisel kohal. Mõlemil neil tuli 1 maha. TD tegi küll puhta sõidu, aga kuna tema paarilise nooruke hobune hakkas seda melu pelgama, siis neil läks asi natuke untsu. Aga vahva oli kõigil. Ottokas osales etenduses ka, olles vapra hiirekese ratsuks. Nüüd võib öelda, et ta on küll kõike teinud, peale rakendi :D TS, KS, 3V, Kestvus ja ka ka kadrillis osalemine on järele proovitud :) Volti ei ole temaga ka tehtud, aga see oleks suhteline enesetapp, kui seda just kohe galopis ei tee. Traavis oleks see ikka päris jube piin. Ja tema lühikese keha juures poleks see ka kuigi mõistlik. Seega jäägem ikka ratsutataveta alade juurde.

Mul on endal päris keerulised ajad. Kuidagi ei leia motivatsiooni üles ennast liigutama hakata. Ei saa järje peale ja mina tuntud stressisöödikuna olen titekilodest vabanemise asemel neid endale usinalt hoopis juurde muginud :( See teeb omakorda tuju kehvaks ja nii see pallike veereb. Hetkel pühade ajal ma isegi ei ürita. Aga eks uuel aastal uue hooga. Ma olen sundseisus selle enda käsile võtmisega, sest muidu ei ole mul midagi selga panna ja uue garderoobi soetamiseks olen ma liiga vaene :D
Võimalusi oleks ju küll ja veel enda liigutamiseks, aga olen nii sügavale oma koopasse ära pugenud ja kohe kuidagi ei taha siit välja tulla. Koduseinad on nii mõnusad ja pesake soe ja hea. Iseloom lahkus vist ka parematele jahimaadele ja tema tagasi meelitamises pole ma kuigi osav. Mõnus on ju pisike piiga kaisus tukkuda ja raamatut lugeda. Kohe kuidagi ei kisu lapsekest kärru pakkima ja vihmas käruringile minema. Võtan ta parem kaissu ja mõnulen vaikuses :)