Loobumine tite- ja muudest ülekilodest.

Kohe kohe saab täis kolm kuud, mil ma olen oma tite/ülekilodega sõda pidanud. See sõda on teadlik, kaalutletud ja planeeritud kaotustega, et saaks olla ka võite.
Peale preilna sündi hakkas kaal tasapisi allapoole tiksuma, nagu see rinnaga toites peakski vaikselt toimuma. Kuna ma aga oma nõmeda puusa pärast väga liikuda ei saanud, siis see esialgne langus peatus ja hakkas uuesti tõus, sest peale igat söötmist oli hundinälg ja kõhtu kadus kõik, mis kohe süüa kannatas. Aasta lõpuks oli asi päris nigel ja selga mahtuvate riiete valik oli olematu. Kaalult vaatas vastu 76 kg :( Ma ei olegi nii palju mitterasedana kaalunud, sest DK-ga tulin haiglast koju ja olin 68. Ja nii ma siis võtsin aega, otsisin infot kõikvõimalike toitumismudelite ja ka trennide kohta, ehkki kohe alguses oli selge, et muuta tuleb just toitumist, sest keha ei luba just palju liikuda.

Esialgu jäi silma LCHF mudel. Kogu sellega kaasnev jutt tundus loogiline ja ka teooriad, miks ja kuidas seda toitumist jälgides kaal alaneb, klappis minu varasemate teadmistega keha keemiliste reaktsioonide kohta. Ka Paleo kohta uurisin, aga seal oli minu jaoks natuke liiga palju propagandat ja ka ebaloogilisi põhjendusi, miks see just on kõige õigem dieet, vabandust, elustiil, mille järgi elada. Sest fakt, et koopainimesed nii toitusid, ei ole minu jaoks argument. Nad surid kõik väga noorelt ja meditsiinisüsteemi puudumine ei olnud kindlasti ainuke põhjus. Noo ja lisaks ei poolda paleo piimatooteid, mis on minu toidulaual suht aukohal, seega jah, see jäi ära. Ja lisaks see kommertspool, et maksa aga nõuannete eest selline summa ja saad retseptid vastu jne jne. Mulle kohe ei meeldi see toitumiskavade ost-müük. Inimene on sellest omale äri teinud ja ehkki tõesti, müts maha aruka ja osava müügiinimese ees, siis mulle selline asi kuidagi ei istu.

No ja nii ma siis alustasin oma kalli kaasa toetusel ja kaasaelamisel lchf-ga. Esimestel päevadel sain kohe rämedad süsivesikutest loobumise võõrutusnähud. Paha oli olla, värisesin ja iiveldasin. Üks öö isegi oksendasin, aga see võis olla ka ktoosipallidest, mis mu kehale ei sobinud. Igatahes said esimesed kaks nädalat mööda ja enesetunne oli hea. Ka kaal hakkas allapoole liikuma. Esmalt kiiremini, siis vaikselt. Töövõit missugune.

Tänaseks olen ma loobunud karmidest lchf reeglitest ja ma isegi ei oska öelda kui palju süsivesikuid ma päevas tarbin. Kindlasti aga oluliselt vähem, kui ennem. Uurisin juurede gluteenivaba toitumise asju ja nüüd olen neist kahest enda jaoks sobiva elurütmi leidnud.
Oleme perega kartulist ja traviljatoodetest pea-aegu loobunud.
Teraviljadest pea-aegu, sest vahel ikka teen lasanjet ja pelmeene sööme ka. Poja tihemini, mees vahel ja mina kõige harvem. Ja kui ma teen nt hakkliha kastet, siis see 1spl jahu läheb ka ikka käiku. Suure pannitäie kastme kohta pole seda palju. Ning musta leiba söön ka, kui ikka suur isu tuleb. Aga sai, saiakesed, hommikupudrud, müslid jne on unustatud ja ausalt ma isegi ei igatse neid. Vahel on küll fantaasiavaegus peal, et mida süüa teha, aga õnneks mulle muna meeldib ja seega hommikune munapuder ei ole veel üle visanud :) Tatart ja riisi ma ka päris menüüst välja ei jäta. Liiga head on ja vahedust peab ju olema.
Teine suur muutus on see, et ma ei õgi enam nii suurtes kogustea kõikvõimalikku magusat. See on olnud väga väga suur muutus. Ma olen terve elu olnud väga suur magusasõber ja tõttöelda, ma armastan seda ikka. Ma lihtsalt otsustasin, et ega iga päev ei ole pidupäev, et peaks maiustama. Aga kui on pidupäev, siis maiustan südamepiinadeta. Ma ei hakka mingeid suhkruasendajaid kasutama, nagu seda nt lchf-is pooldatakse, sest suhkur tekitab ju sõltuvust ja seega parem üldse eemal hoida. Jah, ilmselt on see nii, aga ma ei ole nende asendajate usku ja seega las nad jääda. Kui kodus on põhjust küpsetamiseks, siis võimalusel kasutan mett. Kui aga käin mõne sõbrannaga plaanitult kohvikus ajusid tuulutamas, siis on ka plaaniline patupäev ja naudin iga suutäit oma koogist.

Positiivne on see, et ehkki mul on ikka vahel magusaisu, siis ma ei söö enam suvalist magusat nänni, mille puhul tõesti oli mul nii, et enne ei lõpetanud kui kõik oli otsas. Näiteks küpsisepakk ei jäänud pea kunagi poolikuks. Ma teen omale näiteks vahukoort (ilma suhkruta) ja panen maitseks oma tehtud toormoosi. U 100-150 ml vahukoorest saab mul isu täis. Ja kõht on ka täis. Siis sellest portsust saan ma nt kaloreid umbes samapalju, kui pakist jaffa küpsistest. Toiteainete sisaldus on lihtsalt erinev ja seega ka selle energia kulutamise protsess ja aeg erinevad.

Teine huvitav ja täiesti vaikselt iseenesest tekkinud muutus on see, et ma söön vähem. Minu hommikusöök on kuskil 11-12 ajal, kui on laste lõunasöök. Isegi kui ma ärkan varem, siis mul ei ole lihtsalt mahti enne korralikku hommikusööki teha ja nii ta läheb. Ja kui varem oli see, et mul oli nõrk või paha olla, kui ma ei söönud, siis nüüd ma isegi ei tunne kohe hommikul vajadust süüa. Joon vett kui ärkan või võtan paar pähklit närimiseks. Vett olen hakanud rohkem jooma ja just tavalist ning toasooja, mille üle mul on väga väga hea meel :)
Ja siis ma teen oma päeva asju, kuniks on aeg õhtusöögiks, mis on vaikselt loksunud just enne 7t õhtul. Nädala sees tuleb I 7ks koju ja siis ma teen selleks ajaks söögi ning söön ka ise kõhu täis. Kui ta tuleb, siis lähen mina talli. Peale seda ma enam ei hakka midagi vaaritama. Pessu ja voodisse. Mõni päev on nälg ja siis võtan tükikese juustu või midagi sellist.
Päeval on ära lõppenud see pidev nokkimine. Varem ma kogu aeg nosisin midagi. Amps siit, 2 sealt jne. Õun, pirn, siis banaan. Siis oli korralik söök ja siis jälle mingi vahepala. Nüüd on vahepalaks enamasti natuke pähklid ja huvitaval kombel isegi ei isuta rohkem midagi suhu pista :)

Ja muidugi see põnevam osa. Numbrid.
4.01.2014 kaalusin ennast ja see õnnetu ja kohutav 76 vaatas vastu :(
23.03.2014, ehk siis täna hommikul oli 67,9 :)
Seda viimast numbrit ma veel ise oma hetkekaaluks ei loe. Kui nii paar päeva juba stabiilsemalt seda ilusat numbrit näha saab, siis ma luban endal rõõmustada ;) Aga siiski, 3 kuuga 8kg pole paha tulemus. Ma olen enda üle kohe täitsa uhke :D
Eks tükk maad on veel ikka minna ka, et jõuda laste eelsesse vormi ja siis on vaja elurütm nii paika saada, et mingit jo-jo-tamist ei tekiks. Aga algus on olnud tore ja edukas, ning hetkel on mativatsiooni päris korralikult, et lahinguid valides ikka edasi sõdida :)

Ainult loll astub sama reha otsa 2 korda.

Ja mina olen kohe eriline loll, sest tallan sama reha päevast päeva, aga kuidagi ei saa ei üle ega ümbert.

On selliseid päevi, kus ma olen oma kahe nagamanniga kodus ja kõik on tore. Saan mina oma asjad tehtud ja lapsed magavad päeval normaalselt ja mängivad hästi. Söövad ka enam-vähem. Või siis on poja lasteaias ja tuleb õhtul koju igast elamusi rääkima. Need päevad on imelised.

Ja siis on päevad nagu täna. Oehh :( Need päevad nagu täna peavad ilmselt olemas olema, et ma õpiks olema parem ema. Aga no kurat küll ma ei saa aru, mida või kuidas ma tegema pean, et neid halbu päevi ometi nii palju ei oleks :(
Ma ei saa enam DK-ga üldse joonele. Pidevalt on üks vastu haukumine ja jonn ja jama. Ükskõik mida öelda, et vaheta riided, söök on valmis- hakkame nüüd sööma, või pane riidesse ja lähme õue.... Vahet ei ole, mida, ikka on üks protest teise otsa. Ei taha, ei tee, või siis teen küll- kui keelata. Ma olen nii väsinud pidevast riiust. Pidevast keelamisest, hurjutamisest, mõtlemise nurka tirimisest.
Liiga tihti lendab mul katus pealt ära ja ma tõstan hääle kõrgemaks kui tohiks. Liiga tihti :(

Aga ma ei oska midagi teha kah. Või muuta. Ma isegi ei saa aru, et millest need trotsipuhangud tal alguse saavad, sest enamus kordadest on need täiesti rutiinsete asjade suhtes. Iga päev üks ja sama jama. Iga päev vaidlused ühel ja samal teemal. Ei kõlba söök, mis lauale pandud, ei saa asju enne tuduaega kokku koristatud. Ei saa riideid vahetatud ja voodisse mindud. Ja muidugi see suurim kurja juur, ei saa õigel ajal vetsu. Nuta või naera, aga mul on jälle vaja potitrenni teha ja no laps on juba 5!!

Selline pettunud tunne on. Ja mite lapses, vaid iseendas! Ikka iseendas, et ma ei oska olla targem ja parem ema. Et ma ei oska neid konflikte ennetada või siis paremini lahendada. Et ma ei oska oma lapsele asju selgeks teha nii, et tal ka homme selge oleks. Oehh oehh.

Millal ma ükskord õpin?? Oleks juba ammu aeg ju :(

Mine minema paha tuju.

Mul on nii kuri tuju. Ma ei teagi miks aga no olen kohe tige nagu emaherilane :( Jube paha on endal ka selle pärast aga no on sitt tuju :( Loodan, et lapsekesed jäävad ometigi lõunaunne ja siis saan auru välja lasta. Oi kuidas mulle ei meeldi sellised päevad nagu täna, kus ma lihtsalt olen tige ja ise ka ei tea miks moss ja kass peal on :(
Vb mingid hormoonikõikumised ka, ehkki ei tohiks ju olla. Söödan J-d ikka hoolega rinnaga ja siis peaks hormoonitase paigas püsima. Eile oli nii hea päev igas mõttes ja täna täielik ämber. Wõehh. Õnneks ei kesta ükski päev igavesti ja homme on raudselt parem ;)

Mental note

Sattusin juhuslikult netis mingitele ajaloolistele fotodele. Pildid siin: http://luxemodo.com/40-bizarre-historical-photos/  Seal on paar pilti sõjast ja suurest majandusdepressioonist. Lastest noil aegadel. Kui ma selliseid pilte näen siis iga kord kisub miski sees kokku. Olen tänulik, et ma saan oma lastele head toitu lauale panna. Puhtad ja soojad riided selga anda ja nad õhtuti sooja voodisse magama saata. Näod puhtad, põsed roosad. Ma isegi ei taha ette kujutada seda valu ema südames, kes oma lapsed peab näljasena magama saatma, sest lihtsalt ei ole midagi anda. Kes ise ei ole ehk ammu juba midagi söönud, sest viimane raas läheb ikka lapsele.

Uhhh masendavad mõtted tuleb eemale raputada. Lähen parem ja hoolitsen oma kohutavas köhas pojakese eest ja siis võtan pisikese preili kaissu. Tuba on soe ja kõhud on meil kõigil head toitvat sööki täis. Olen selle eest väga tänulik :)

Päevad pole vennad.. Aga vahel ikka on ka.

Ma olen laisaks jäänud selle kirjutamisega, aga no mida ma ikka kirjutan, kui midagi eriti ei toimu. Pisike preili kasvab ilusti ja on väga tubli. Ainuke jama- ta on täielik kodus toas magaja. Oma voodi ja oma tekk ning siis on uni hea. Mujal- kärus, autos, süles jne on uni väga lühike ja erk. Kui vaja temaga kuhugi minna, siis on kindel, et ta ei saa magada ja väsib üle. Ja nii ma siis olen temaga  kodus ja lasen lapsel tema oma voodis pikki unesi teha. Vahepeal olen ise õue toimetamas käinud nii, et panen lapsele tuppa lällari ja õue siis teise :D Aga no mis sa teed eksole. Hea, et kusagilgi hästi magab. 

Poja oli 3 nädalat kodus, sest lasteaias möllasid viirused ja ma ei julenud viia. Eelmine nädal käis ja reedel hakkas köhima. No nagu needus noh. Ja nüüd ma olen täiesti koduarestis. Ennist sain veel liikuma, ehkki see pole just teab mis lihtne 2 lapsega koos käia omi asju ajamas, aga no vähemalt oli see võimalus olemas. Nüüd, kui poja on haige, siis ei saa ma mitte kuhugi enne, kui I on koju jõudnud. Masendav. Ilmad on ilusad, laps küsib õue, aga ei saa. Köhib nii hullusti. Arsti juures ka oluliselt targemaks ei saanud selles liinis. Tehke auru ja jalavanni jne. 

Hobustest ka natuke:

Rilluga trennitame ja H on väga väga tore. Ta on just selline sõitja, keda ma lootsin leida! Kannatlik ja leebe aga samas oskab ikka küsida ka just niipalju, kui hobune on valmis pakkuma. Rillukas areneb nii mõnusalt ja kiirelt edasi. Kui saame nii jätkata, siis vb ei olegi utoopia suvel mõnda skeemi nad sõitma saata :) Lööks rilluka läikima ja teeks ilusad patsid pähe. Ma kujutan ette kui ilus ta oleks. Ta on niigi super kena mära.

Ja Otto. Minu väike tore Otto. Sain oma ID kaardi ka toimima ja sain ratsanetis omanikuvahetuse tehtud. Töövõit missugune :D Trennid JB-ga lähevad kenasti. Ma ei tea mis nendega pihta hakata. Võtta ja pressida, palju annab, või lasta lapsel lihtsalt rõõmus olla ja ratsutada. Vahel ma tahaks, et ta läheks skeemi sõitma. Ta istub ilusti ja on väga tubli tüdruk. Saaks Ottokale patsid pähe teha ja läikima lüüa. Aga ma ei tea kuipalju ta seda ise tahaks. Pole arutanud seda. Et võistlustel hästi läheks peab ikka sõitja ise tahtma pingutada. Muidu ei tule midagi. Aga eks vaatame. Peaks mingid head skeemid välja valima ja neid salamahti harjutama hakkama :)

Täna oli minu sünnipäev, seda ei juhtu iga päev :D

Täna siis sai jälle üks aastaring täis. Pidu ma ei pidanud. Polnud ümmargune number ja kes seda vananemist ikka niiväga tähistada tahab :D Aga mees tegi super kingituse. Kuna meie saumikser otsad andis (otsiku kinnitusjubinad kulusid konkreetselt läbi), siis ütlesin, et kui midagi üldse, siis kas blender või uus saumikser. Et siis saab Jessule püreesid vähemalt teha. Noo ja siis hommikul ütles mu kallis kaasa, et vot kingitus on esikus külmakirstu peal. Mõtlesin siis, et no miks sa seda siia ei toonud. Et no kui suur see blender ikka on. Aga oli suur kast ja terve köögikombain :D Ilus ja hää :D JA väga vinge tolmuimeja kah veel. Seega ma terve hommiku uristasin sellega ja kilkasin rõõmust, et see ka põrandalaudade vahed vaevata puhtaks tõmbas. Tolmukotte ei ole vaja, kallad aga kopsiku tühjaks ja uristad edasi. Ja lastetoa vaip sai ka nii puhtaks. Wilbu karvad võttis ka kõik ära. Noo nii nii supper!! Nüüd saan Jessu ka rahuliku südamega vaibale panna kartmata, et ta sealt mingeid huvitavusi suhu toppimiseks leiab. Uristan enne vaiba puhtaks ja ongi lapsel hea ukerdada.
Ja see masin on üpriski vaikne, Jessu ei kartnud seda igatahes. Ja ka väljuv õhk on puhas ja lõhnatu. Niiet 2 suurepärast kodumasinat korraga. Mis saaks veel parem olla, kui igapäevased toimetused said kohe pikemaks ajaks palju kergemaks muudetud :D


Kui hommikuelevus oli möödas, siis ootasid mind trennilised. Esmalt JB ja Ottokas. Poiss oli fantastiline! Esmalt oli JB kuidagi puine ja kange ja siis hobune ka oli jäik. tegime kokku-lahku, aga Ottokas hakkas vedama, sest edasi sõitmine oli järsk ja siis tagasi kah pingetega. Muutsin strateegiat ja seletasin teistmoodi asju lahti ja siis JB sai ennast toimima ja hobune oli no niiiiii hääää. Kokku-lahti, allüüri vahetused, õlad sees, traavers... kõik toimis lõdvestuses ja imekergelt. JB oli ka silmnähtavalt rahul. Galoppis tegime kõiki samu asju ja no nii hea. Hobune oli nagu vahukoor :D

Järve trenn ei läinud nii hästi, aga siiski mitte ka halvasti. Hobune oli eilsest puhkepäevast energiast punnis ja eelmise nädala väga hea trenn oli ootused kõrgeks kruvinud. See on aga teadupärast retsept ebaõnnestumiseks. Soojenduse osa oli väga hea. Natuke sapsu täis, aga samas hea. Hüppamise pool läks veits lappama, aga ratsanik on päris palju asju hakanud teise pilguga nägema ja see on väga tore ;)

Siis ruttu koju ja pessu. I isal oli ka täna sünnipäev ja seega läksime sinna lõunale. Sealne pidu on igal aastal samasugune. H räägib igal aastal oma sünnipäeva lugu ja kõiki muidu lugusid kah. Kõik kuulavad viisakalt ja minul karjub kõris, et OMG ma kuulen seda juba 7ndat korda. Täpselt nii palju aastaid olen tema sünnipäeval käinud. Aga ma vaikin. Ja teised vaikivad ka, ehkki nemad on seda lugu ilmselt juba kümneid kordi kuulnud. Söök oli hea nagu ikka. I ema oskab väga hästi süüa teha. Ka kodune tort oli hea. Täna ma oma dieedist palju kinni ei pidanud. Sõin head kodust toitu ja kohe mitu tükki kooki. Sünnipäev ju ikkagi :D

Koju tulles käisime veel poest läbi ja kui ma kodus voodile vedelema maandusin, siis oli rammestus peal. Lapsed tuduriietesse ja vooditesse ja vaikus majja. Täitsa tegusja tore päev. Ja no mu uued koduabilised on 5+ lihtsalt :D