Kohe kohe saab täis kolm kuud, mil ma olen oma tite/ülekilodega sõda pidanud. See sõda on teadlik, kaalutletud ja planeeritud kaotustega, et saaks olla ka võite.
Peale preilna sündi hakkas kaal tasapisi allapoole tiksuma, nagu see rinnaga toites peakski vaikselt toimuma. Kuna ma aga oma nõmeda puusa pärast väga liikuda ei saanud, siis see esialgne langus peatus ja hakkas uuesti tõus, sest peale igat söötmist oli hundinälg ja kõhtu kadus kõik, mis kohe süüa kannatas. Aasta lõpuks oli asi päris nigel ja selga mahtuvate riiete valik oli olematu. Kaalult vaatas vastu 76 kg :( Ma ei olegi nii palju mitterasedana kaalunud, sest DK-ga tulin haiglast koju ja olin 68. Ja nii ma siis võtsin aega, otsisin infot kõikvõimalike toitumismudelite ja ka trennide kohta, ehkki kohe alguses oli selge, et muuta tuleb just toitumist, sest keha ei luba just palju liikuda.
Esialgu jäi silma LCHF mudel. Kogu sellega kaasnev jutt tundus loogiline ja ka teooriad, miks ja kuidas seda toitumist jälgides kaal alaneb, klappis minu varasemate teadmistega keha keemiliste reaktsioonide kohta. Ka Paleo kohta uurisin, aga seal oli minu jaoks natuke liiga palju propagandat ja ka ebaloogilisi põhjendusi, miks see just on kõige õigem dieet, vabandust, elustiil, mille järgi elada. Sest fakt, et koopainimesed nii toitusid, ei ole minu jaoks argument. Nad surid kõik väga noorelt ja meditsiinisüsteemi puudumine ei olnud kindlasti ainuke põhjus. Noo ja lisaks ei poolda paleo piimatooteid, mis on minu toidulaual suht aukohal, seega jah, see jäi ära. Ja lisaks see kommertspool, et maksa aga nõuannete eest selline summa ja saad retseptid vastu jne jne. Mulle kohe ei meeldi see toitumiskavade ost-müük. Inimene on sellest omale äri teinud ja ehkki tõesti, müts maha aruka ja osava müügiinimese ees, siis mulle selline asi kuidagi ei istu.
No ja nii ma siis alustasin oma kalli kaasa toetusel ja kaasaelamisel lchf-ga. Esimestel päevadel sain kohe rämedad süsivesikutest loobumise võõrutusnähud. Paha oli olla, värisesin ja iiveldasin. Üks öö isegi oksendasin, aga see võis olla ka ktoosipallidest, mis mu kehale ei sobinud. Igatahes said esimesed kaks nädalat mööda ja enesetunne oli hea. Ka kaal hakkas allapoole liikuma. Esmalt kiiremini, siis vaikselt. Töövõit missugune.
Tänaseks olen ma loobunud karmidest lchf reeglitest ja ma isegi ei oska öelda kui palju süsivesikuid ma päevas tarbin. Kindlasti aga oluliselt vähem, kui ennem. Uurisin juurede gluteenivaba toitumise asju ja nüüd olen neist kahest enda jaoks sobiva elurütmi leidnud.
Oleme perega kartulist ja traviljatoodetest pea-aegu loobunud.
Teraviljadest pea-aegu, sest vahel ikka teen lasanjet ja pelmeene sööme ka. Poja tihemini, mees vahel ja mina kõige harvem. Ja kui ma teen nt hakkliha kastet, siis see 1spl jahu läheb ka ikka käiku. Suure pannitäie kastme kohta pole seda palju. Ning musta leiba söön ka, kui ikka suur isu tuleb. Aga sai, saiakesed, hommikupudrud, müslid jne on unustatud ja ausalt ma isegi ei igatse neid. Vahel on küll fantaasiavaegus peal, et mida süüa teha, aga õnneks mulle muna meeldib ja seega hommikune munapuder ei ole veel üle visanud :) Tatart ja riisi ma ka päris menüüst välja ei jäta. Liiga head on ja vahedust peab ju olema.
Teine suur muutus on see, et ma ei õgi enam nii suurtes kogustea kõikvõimalikku magusat. See on olnud väga väga suur muutus. Ma olen terve elu olnud väga suur magusasõber ja tõttöelda, ma armastan seda ikka. Ma lihtsalt otsustasin, et ega iga päev ei ole pidupäev, et peaks maiustama. Aga kui on pidupäev, siis maiustan südamepiinadeta. Ma ei hakka mingeid suhkruasendajaid kasutama, nagu seda nt lchf-is pooldatakse, sest suhkur tekitab ju sõltuvust ja seega parem üldse eemal hoida. Jah, ilmselt on see nii, aga ma ei ole nende asendajate usku ja seega las nad jääda. Kui kodus on põhjust küpsetamiseks, siis võimalusel kasutan mett. Kui aga käin mõne sõbrannaga plaanitult kohvikus ajusid tuulutamas, siis on ka plaaniline patupäev ja naudin iga suutäit oma koogist.
Positiivne on see, et ehkki mul on ikka vahel magusaisu, siis ma ei söö enam suvalist magusat nänni, mille puhul tõesti oli mul nii, et enne ei lõpetanud kui kõik oli otsas. Näiteks küpsisepakk ei jäänud pea kunagi poolikuks. Ma teen omale näiteks vahukoort (ilma suhkruta) ja panen maitseks oma tehtud toormoosi. U 100-150 ml vahukoorest saab mul isu täis. Ja kõht on ka täis. Siis sellest portsust saan ma nt kaloreid umbes samapalju, kui pakist jaffa küpsistest. Toiteainete sisaldus on lihtsalt erinev ja seega ka selle energia kulutamise protsess ja aeg erinevad.
Teine huvitav ja täiesti vaikselt iseenesest tekkinud muutus on see, et ma söön vähem. Minu hommikusöök on kuskil 11-12 ajal, kui on laste lõunasöök. Isegi kui ma ärkan varem, siis mul ei ole lihtsalt mahti enne korralikku hommikusööki teha ja nii ta läheb. Ja kui varem oli see, et mul oli nõrk või paha olla, kui ma ei söönud, siis nüüd ma isegi ei tunne kohe hommikul vajadust süüa. Joon vett kui ärkan või võtan paar pähklit närimiseks. Vett olen hakanud rohkem jooma ja just tavalist ning toasooja, mille üle mul on väga väga hea meel :)
Ja siis ma teen oma päeva asju, kuniks on aeg õhtusöögiks, mis on vaikselt loksunud just enne 7t õhtul. Nädala sees tuleb I 7ks koju ja siis ma teen selleks ajaks söögi ning söön ka ise kõhu täis. Kui ta tuleb, siis lähen mina talli. Peale seda ma enam ei hakka midagi vaaritama. Pessu ja voodisse. Mõni päev on nälg ja siis võtan tükikese juustu või midagi sellist.
Päeval on ära lõppenud see pidev nokkimine. Varem ma kogu aeg nosisin midagi. Amps siit, 2 sealt jne. Õun, pirn, siis banaan. Siis oli korralik söök ja siis jälle mingi vahepala. Nüüd on vahepalaks enamasti natuke pähklid ja huvitaval kombel isegi ei isuta rohkem midagi suhu pista :)
Ja muidugi see põnevam osa. Numbrid.
4.01.2014 kaalusin ennast ja see õnnetu ja kohutav 76 vaatas vastu :(
23.03.2014, ehk siis täna hommikul oli 67,9 :)
Seda viimast numbrit ma veel ise oma hetkekaaluks ei loe. Kui nii paar päeva juba stabiilsemalt seda ilusat numbrit näha saab, siis ma luban endal rõõmustada ;) Aga siiski, 3 kuuga 8kg pole paha tulemus. Ma olen enda üle kohe täitsa uhke :D
Eks tükk maad on veel ikka minna ka, et jõuda laste eelsesse vormi ja siis on vaja elurütm nii paika saada, et mingit jo-jo-tamist ei tekiks. Aga algus on olnud tore ja edukas, ning hetkel on mativatsiooni päris korralikult, et lahinguid valides ikka edasi sõdida :)
No comments:
Post a Comment