Ja mina olen kohe eriline loll, sest tallan sama reha päevast päeva, aga kuidagi ei saa ei üle ega ümbert.
On selliseid päevi, kus ma olen oma kahe nagamanniga kodus ja kõik on tore. Saan mina oma asjad tehtud ja lapsed magavad päeval normaalselt ja mängivad hästi. Söövad ka enam-vähem. Või siis on poja lasteaias ja tuleb õhtul koju igast elamusi rääkima. Need päevad on imelised.
Ja siis on päevad nagu täna. Oehh :( Need päevad nagu täna peavad ilmselt olemas olema, et ma õpiks olema parem ema. Aga no kurat küll ma ei saa aru, mida või kuidas ma tegema pean, et neid halbu päevi ometi nii palju ei oleks :(
Ma ei saa enam DK-ga üldse joonele. Pidevalt on üks vastu haukumine ja jonn ja jama. Ükskõik mida öelda, et vaheta riided, söök on valmis- hakkame nüüd sööma, või pane riidesse ja lähme õue.... Vahet ei ole, mida, ikka on üks protest teise otsa. Ei taha, ei tee, või siis teen küll- kui keelata. Ma olen nii väsinud pidevast riiust. Pidevast keelamisest, hurjutamisest, mõtlemise nurka tirimisest.
Liiga tihti lendab mul katus pealt ära ja ma tõstan hääle kõrgemaks kui tohiks. Liiga tihti :(
Aga ma ei oska midagi teha kah. Või muuta. Ma isegi ei saa aru, et millest need trotsipuhangud tal alguse saavad, sest enamus kordadest on need täiesti rutiinsete asjade suhtes. Iga päev üks ja sama jama. Iga päev vaidlused ühel ja samal teemal. Ei kõlba söök, mis lauale pandud, ei saa asju enne tuduaega kokku koristatud. Ei saa riideid vahetatud ja voodisse mindud. Ja muidugi see suurim kurja juur, ei saa õigel ajal vetsu. Nuta või naera, aga mul on jälle vaja potitrenni teha ja no laps on juba 5!!
Selline pettunud tunne on. Ja mite lapses, vaid iseendas! Ikka iseendas, et ma ei oska olla targem ja parem ema. Et ma ei oska neid konflikte ennetada või siis paremini lahendada. Et ma ei oska oma lapsele asju selgeks teha nii, et tal ka homme selge oleks. Oehh oehh.
Millal ma ükskord õpin?? Oleks juba ammu aeg ju :(
No comments:
Post a Comment