Killuke rubriiki "Lastega on lõbus"

Täna hommikul ärkasime I-ga selle peale, et DK tormas õuest tuppa jope seljas, nokats peas, tossud jalas ja lühkarid!! jalas :D Tormas tema siis tuppa ja hädaldas, et Wilbur lasi aiast jalga.
Unesegasena ajasin I voodist välja koera jälitama ja kui ma siis kella vaatasin, pidin end siniseks vihastama. Kell oli 5.30!!! Riidlesin lapsega et ta öösel väljas kondab ja kupatasin ta tuppa. Kui I koerajahilt naases selgus, et mitte ainult ei olnud D hommikul pool kuus juba õues, aga ta oli enne seda lasknud issil endale ka krõbuskeid serveerida :D Miks mu kallis mees ei taibanud kella vaadata, kui laps süüa nõudis, ma ei tea.. Lapse enda vabandus oli see, et aga väljas on ju valge, siis on päev :D

I jäigi üles aga mina magsin edasi. Kui a 10 ajal lõpuks ärkasin, siis seletasin DK-le, et suvel ongi öösel ka valge ja et ta ei tohi ise niimoodi õue kondaa minna, kui meie issiga magame. Et kui issi ka magab, siis on järelikult veel sügav öö ja tuleb temal ka edasi magada :)  I on meist kahest see varajasem pool ja seega enne ei tohi küll kuhugi kibada, kui issi on kargud alla ajanud.

Lõunaunne ei õnnestunud mul DK-d saada, sest väljas lõõmas päeke ja bassein sai täna üles pandud. Ilmselgelt ei saanud me last sealt kuidagi kätte. Aga no õhtusöögi ajaks oli ta täiesti väsinud ja kell 7 ronis vabatahtlikult voodisse. Magama jäi vist enne kui pea patja puutus :)


J mugis õhtusöögilauas oma näputoidu palasid väga isukalt. See on lihtsalt supperlahe kuidas ta ajab oma suu nii lahti kui õnnestub ja topib isukalt lillkapsa ja brokkoliõisikuid suhu. Mälub ja nätsutab neid, ehkki no hambaid on ainult 2 tükki ja needki all ees kõrvuti ning seega mälumiseks kasutud :) Aga no kuidagimoodi ta ikka nätsutab neid asju ja kartul ning brokkoli jõuab ka otsapidi kõhtu. Lihajuppe närib niisama ja lillkapsas vist ei meeldi eriti, sest seda närib ta kõige vähem ning viskab siis põrandale. Porgand meeldis ka, aga sellest läksid jalad karedaks ning seega porksi enam ei saa.
Peale söömisharjutusi sai J oa pudrulaari ka kätte ja mugis ennast pallikeseks. Siis veel piima ja voodisse. Päris mõnus, kui kell 8 on juba vaikus majas ja saame mehega natukene lihtsalt olla. Vaikus ja rahu. Mõnus :)

Aga mina võitsin tordi :)

Ma olen vahel ikka osalenud mõnes jagamismängus, mis fb-s ringleb, aga selline loosiõnn käib minust tavaliselt kaarega mööda. Eile aga oli see päev, kus just mina võitu maitsta sain. Ja seda sõna otseses mõttes. Üks tore kodukondiiter pani loosi oma tehtud värske sokolaadi-toorjuustu browni marjadega ja õhtul sain selle koju tuua :) Väga maitsev on! Ei ole kuiv, ei ole liiga magus. Mõnus pehme ja hea!

Eile oli veel selles suhtes ka tore päev, et õhtul tegin üle tüki aja korraliku massaaži. Jah, ise patsient olla on ilmselt toredam, aga ma olin lausa üllatunud, kui palju positiivset energiat minus voolama hakkas selle tunniga, mis ma oma ohvrit "piinasin". Õnneks oli kerge patsient ja käsi oluliselt ei väsinudki. Nii jaksaks lausa mitu inimest järjest teha :) Ja no oli tore.. Üllatavalt tore! Ma olen ikka natuke põdenud just seda, et äkki ei ole ikka mõnus, äkki teen liigselt haiget. Äkki on veel mingi 100 häda ja kui siis ka mulle midagi ei öelda, siis pärast selja taga kirutakse ja mustatakse. Ma ise olin kunagi ammu ammu 1x niimooodi veekeskuses massaazis käinud, et olin pärast mitu päeva sant. Selg oli sõlmi täis, pead ja käsi liigutada ei saanud. Pidin need sisse muditud sõlmed ise kodus lahti võimlema. Ja ma tean väga hästi, et kuion tugevam seanss, siis ongi järgmine päev siit-sealt hell, aga see on hoopis hoopis midagi muud, kui sisse pigistatud pinged ja sõlmed. I know the difference!

Ja nüüd ma siis istun siin portsu otsas ja mõtlen... veeretan senti peos ja olen varbaid pidi ukselävel.. Tahaks, aga ei tea, kas tasub.. No näis.. ega kaua aega otsustada ei ole..

Envy the green-eyed monster...

Tundub, et suur suvi on Eestimaale jõudnud ja nagu aastajad ikka, tuli ka soe äkki ja kohe palju korraga. Ei mingit ühtlast soojenemist, et keha jõuaks kohaneda. Kellele seda ikka vaja, eksole. Ja ehk ongi selline äkiline muutus parem? No nagu see plaastri maha tõmbamise teooria, et kiire räts ja ongi valmis...

Muutus on hea. Ma tahan nii mõelda. Muutus toob uusi põnvaid asju. Uusi võimalusi, uusi seiklusi. Paigal seisev vesi läheb roiskuma. Liikumist on vaja. Nii ka elus. Seega muutused on toredad! Lihtsalt tuleb nii mõelda. 

Ilmselt minu perekondlikkust staatusest tulenevalt olen ma viimastel aastatel päris paljudes asjades täiel rinnal osalemise asemel olnud vaikiv kõrvalt vaatav osapool. Üks kõik kuhu ma ka ei vaataks (mõnede üksikute eranditega), oleks ma nagu rongist maha jäänud. Elaksin justkui omas mullis, oma tillukeses maailmas ja ma ei jaga üldse enam matsu, kuidas asjad selles "päris maailmas" käivad. Kuidas lõbutseda, äri ajada, sporti teha. Kui ma peaksin praegu hakkama mingit oma bisnjaksi püsti panema, siis ilmselt tallatakse mind surnuks enne, kui ma jõuaks oma esimese kliendi teenindada või toote müüa. Juba algkapitali ja kontaktide kogumisega kõrbeks ma ilmselt haledalt, sest see äri-maastik on ikka päris karm. Vähemalt nii kinnitavad minu viimase aja tähelepanekud. 

Äri-maastik on karm ja ellu jäävad tugevamad. Aga mis teeb kellestki tugevama ja teisest nõrgema... Tundub, et ausus ja abivalmidus on tänases Eestis nõrkuse tunnused, sest aidates teisi võid ise tallatud saada. Jagades infot või abi, võid ise vajalikust hoopiski ilma jääda. 

Okei. Ma saan aru, et vajalik on kade olla ja teadmised annavad eelise jne. Aga kas on vajalik lisaks sellele veel konkurentidele võimalusel käkki keerata. Neid mustada. Nende potensiaalsetele klientide eest infot varjata või neile lausa valetada, hoolimata sellest, et neist ei saaks oma kliente nii ehk naa. Aga samas.. mida mina ka tean.. Ikka ja jälle veendun, et mitte just eriti palju... Vähemalt sellest nn "päris maailmast". 

Ma olengi sellest äri-maailma rongist maha jäänud. Olen ka spordi tegemise rongist maha jäänud ja nii mõnestgi rongist ilmselt veel. Aga asi pole selles, et ma poleks viitsinud või julenud kaasa sõita.. Ma olen lihtsalt teise rongi peal. Pere loomise ja kasvatamise rongil. Ja kui üldiselt kulgevad mitmed rööpad kõrvuti ja hea osavuse juures on võimalik ühelt rongilt teisele hüpates ka mitme rongiga korraga sõita, siis perekonna rong sõidab mingites ettappides täiesti oma rada. Ja nii ma saangi vaid aknast vaadata, kuidas teised eemal kihutavad ja hüplevad. Loll õpib oma, tark teiste vigasest. Nii ma püüangi vaadata ja meelde jätta ja õppida. Et kui on jälle ka minu kord erinevaid sõite kaasa teha, siis oleks mul natukenegi tarkust, et mite kohe esimesel katsel rataste alla jääda.

Pensionär lasti ka hobuse selga :)

Kuna haigus murrab see kevad ikka väga krmilt ja valimatult, siis on ka Ottoka mõlemad sõitjad sirakil. Tulenevalt sellest, sain ma ise ratsutada. Oleks terve nädala saanud, aga kuna lapsed on haiged ja I peab tööl rassima, siis käisin eile ja täna. Eilsest oli tagument ikka täitsa hell :D Aga no kui nii harva on võimalus, siis ignoreerisin oma valutavat saba ja käisin ikka kablutamas. Hobune on nii tore ja hea. Eile tegin galopis edasi-tagasi üleminekuid. Paremale toimis suurepäraselt, aga vasakule sõites annab mu enda invaliidusus tunda ja seega oli kohe sitem sõita. Ei suuda ma võrdelt toetada selle vasaku jala peale ja ei toimi ka säär, nagu vaja ja nii ta läks. Aga see selleks, hobune oli nii tore nii tore :)
Täna tegin miljon suunamuutust ja keskendusin just oma vasaku poole toimimisele. Järjest paremaks läks. Mõtlesin tasakaalule, rahulikule käele ja jalaga sõitmisele ning isegi sain ennast tööle. Galopis tegin veel üleminekuid ja 4 kõksukest ka üle kavaleti-asjanduse. 2x ühelt ja 2x teiselt poolt. Ei lennanudki ära sealt seljast. Täitsa vahva oli :D Tahtsin teda pesta ka, aga aeg sai otsa ja ma ei saanud enam oodata meie korda. Järvel Rillu ootas.

Rilluga tegeleb hetkel A ja ma pean ütlema, et olen väga positiivselt üllatunud tehtud töö tulemustes. Eelmise hobusega nägime kõvasti vaeva just sellega, et A ise saaks need õiged võtted kätte ja oskaks küsida hobuse käest asju. Sest see mära oli just seda tüüpi, et kui oskad küsida, siis ta kuulas ka. Kui aga ei osanud küsida, siis ta jooksisi ninnu pikalt ees ja toimiski vaid baas tasemel: edasi-tagasi, paremale-vasakule. Eile siis läks A esimest korda Rilluka selga. Ta on seal 1x varem ka istunud ja nats tillerdanud, aga eile oli ikka päris trenn. Lasin tal küsida järeleandlikust ja õige vastuse korral kohe premeerida. Traavikest tegime ka ja ehkki Rillu pabistas alguses, siis vaid natukeseks. Edasi oli juba väga tore. A testis ka tema taluvuspiire veidi. Patsutas igalt poolt ja liigutas oma vestihõlmu. Pepu pealt patsutamine oli esiti ehmatav ja kui vesti ära võeti seljast siis see oli ka korraks kõhe. Samas rahunes Rillu kiiresti, nagu talle omane. See on nii kummaline, kuidas hobune, kes maas olevat inimest usaldab ikka väga väga palju, suhtub sadulas olevasse inimesesse teatava umbusaldusega.

Homme peaks ka tulema võrdlemisi hobuseline päev ja järgmine nädal olen taas oma kullakestega kodus. Pingutan, et neiule taas mingi rutiin tekitada. Haiglas olekuga läks kõik pea peale. Siis saan ka paremini oma koduseid toimetusi teha. Muidu ei tea ju iial ette, millal ta uniseks muutub või millal ärkab. Millal sööb v kakab. Kui saame rutiini jälle paika, siis on kohe lihtsam.

Minu mugulad

DK on vanaema juures ja see on kohati lausa ebanormaalne, kui palju ma teda igatsen. Haiglas olles oli see äng väiksem, sest mure J pärast oli suurem. Ja siis oli see olukord ka kuidagi teine, sest mina olin ju see, kes kodust ära oli. Nüüd aga olen ma siin ja poja ei ole ja see on kuidagi ebaloogiline. Preili magab ja olen ise ka kahe vahel, kas tukastada või mitte. Kui poja oleks siin, siis vist võtaks ta kaissu ja laseks silmal nats puhata.

Täna on emadepäev. Ma olen ka ema.. Seda on ikka vele imelik välja öelda... ja mõelda. Ometi saab DK juba 5 aastaseks. 2 aastakest veel ja ta läheb kooli :s jeebus kus ikka aeg lendab. Päris karm. Preilna saab homme 7 kuuseks. Alles ma veeresin ringi. Alles ma tegin plaane, et kohe kui saan, ahkkan uuesti trennitama ja teen seda teist ja kolmandat. 7 kuud on läinud nagu niuhti ja ma pole teinud muud, kui oma pisikest imetlenud ja suuremaga madistanud.
Aga et täna siis emadepäev jah ja mina olen ema, kelle laps pole täna kodus. Iseenesest on ju pühapäev nagu ikka. Täiesti tavaline. Vihmane isegi. Aga no kui poissi pole on tuba tühi ja ma ootan vist rohkemgi kui tema, et ta juba koju tagasi tuleks.

Ma pole teda umbes nädala näinud ja mul on nii õõnes olla. Mõtlesin siin öösel unetuna kõgi nende lapsevanemate peale, kes kusagil kaugemal tööl. Mu oma õde kasvõi... Kuida snad suudavad.. Ma ei tea, kas meeste jaoks on see asi lihtsam. Naised ju teada tuntud emotsiooni-kuningannad. Või siis olen mina lihtsalt nii pehmo, aga ma ei taha mõeldagi olukorrale, kus ma ei saaks oma last näha regulaarselt pikemate juppidena. See oleks ulme. Mu hing ja süda ja aju küpseks nii kiiresti üle, et ma lihtsalt oleks kasutu ja sega ka töötu ja seega roomaks koju tagasi.
Kuigi jah, igal mündil on kaks poolt ja naise sees on sellised jõuvarud, et ise ka ei usu. Kui mu laste heaolu sellest sõltuks, siis suudaksin ilmselt nii mõndagi... Aga ma tõesti loodan, et ei pea kunagi oma jõuvarude salaresrvidega tutvust tegema. Las nad olla seal vaikselt tallel.

Miks küll nuheldakse vanemate patud laste peal...

Ma olen oma pisikese tibuga haiglas. Juba reedel tulime. E tõusis tal palavik ja T käisime arsti juures. Saime ventolini auru raviks. Kasu sellest ei olnud ja J hingamine muutus järjest raskemaks. Hingeldas pinnapealselt ja iga köhimine ajas ta nutma. Palavik oli kogu aeg 39 kandis. R hommikul saime uuesti perearsti juurde ja sealt juba otse lastehaiglasse. Diagnoosiks RS-viirus ja bronhiit.
Pandi kanüül ja mingit rohtu sinna hommikul ja õhtul. Iga 4h tagant ventolini auru ja L oli päev otsa hapnikumaski all. Hoidsin teda kandelinas nii reedel kui laupäeval terve aja. Ta oli nii õnnetu. Köhis ja hingeldas :(
Täna on teisipäev. Tal on natuke parem. Eile oli päris hea päev aga töna on näitajad grammikese kehvemad. Saab ikka auru, muud enam mitte. Palavikku ka pole, aga hingamine ragiseb ja köha on ka päris paha. Tahaks nii väga teda kuidagi rohkem aidata kui ainult selle auruga, aga ei oska. Masendav.

Aga mitte sellest ei olnud mu pealkiri ajendatud.
Eile märkasin siin ühte beebit. Pisike... ja üksi. Täitsa üksi. Käisin ta palatist mööda, kui teed tegemas käisin ja iga kord tõmbus süda sees kokku, et miks ometi on see pisikene siin nii üksi. Õhtul küsisin. Sain ka vastuse, aga see pole minu lugu jagada. Üksi on ta oma vanemate pattude pärast... Ja ehkki on ka palju hullemaid asju, mida üks ema oma lapsele teha saab, siis väga suur katsumus on luua teadlikult olukord, kus see pisikene inimene peab tervele maailmale juba nii pisikesena täiesti üksi vastu astuma.
Ma olen üldse väga õrnakene selliste asjade suhtes ja eile peale vastuste saamist ma lihtsalt hoidsin oma printsessi süles, vaatasinkuidas ta magab ja nutsin selle teise lapse pärast. Nutan praegu kah. See on lihtsalt nii..... ohh mul pole sõnu.. Ma tahaks lihtsalt hoida seda pisikest. Hoida teda, et ta teaks, et kõik ei ole siin maailmas nii külm ja halb ja et tal on võimalik omaenese lugu ise kirjutada. Ta ei pea kandma oma vanemate taaka. EI PEA.. Aga selleks peab ta olema tugev. Tugevaks saada on aga raske. Eriti üksi. Ja nii ma tahakski teda kavõi natuke hoida ja loota, et tema "võlad" said makstud sellega, et tal pole sooja emasület.

Nagu sellest veel vähe oleks, juhtusin fb-s lugema luuletust 3sest poisist, kelle vanemad on vägivaldsed. Inglise keeles ja päris osavate riimidega oli see olukord lapse silme läbi sõnadesse sätitud. Ma ei tohiks selliseid asju üldse lugeda ega vaadata.. Nagu nuga löödaks hinge. Jube.
Kui mu pisike ärkab, siis võtan ta sülle ja püüan naeratuse välja meelitada ja kui siit ükskord koju saame, siis kallistan oma pojakest vist terve päeva jutti. Vahepeal ta muidugi rabeleb lahti ja jookseb ringi ja möllab oma asjadega, aga kui saan, siis hiilin ligi ja krahman ta kaissu ka kallistan kõvasti-kõvasi.