DK on vanaema juures ja see on kohati lausa ebanormaalne, kui palju ma teda igatsen. Haiglas olles oli see äng väiksem, sest mure J pärast oli suurem. Ja siis oli see olukord ka kuidagi teine, sest mina olin ju see, kes kodust ära oli. Nüüd aga olen ma siin ja poja ei ole ja see on kuidagi ebaloogiline. Preili magab ja olen ise ka kahe vahel, kas tukastada või mitte. Kui poja oleks siin, siis vist võtaks ta kaissu ja laseks silmal nats puhata.
Täna on emadepäev. Ma olen ka ema.. Seda on ikka vele imelik välja öelda... ja mõelda. Ometi saab DK juba 5 aastaseks. 2 aastakest veel ja ta läheb kooli :s jeebus kus ikka aeg lendab. Päris karm. Preilna saab homme 7 kuuseks. Alles ma veeresin ringi. Alles ma tegin plaane, et kohe kui saan, ahkkan uuesti trennitama ja teen seda teist ja kolmandat. 7 kuud on läinud nagu niuhti ja ma pole teinud muud, kui oma pisikest imetlenud ja suuremaga madistanud.
Aga et täna siis emadepäev jah ja mina olen ema, kelle laps pole täna kodus. Iseenesest on ju pühapäev nagu ikka. Täiesti tavaline. Vihmane isegi. Aga no kui poissi pole on tuba tühi ja ma ootan vist rohkemgi kui tema, et ta juba koju tagasi tuleks.
Ma pole teda umbes nädala näinud ja mul on nii õõnes olla. Mõtlesin siin öösel unetuna kõgi nende lapsevanemate peale, kes kusagil kaugemal tööl. Mu oma õde kasvõi... Kuida snad suudavad.. Ma ei tea, kas meeste jaoks on see asi lihtsam. Naised ju teada tuntud emotsiooni-kuningannad. Või siis olen mina lihtsalt nii pehmo, aga ma ei taha mõeldagi olukorrale, kus ma ei saaks oma last näha regulaarselt pikemate juppidena. See oleks ulme. Mu hing ja süda ja aju küpseks nii kiiresti üle, et ma lihtsalt oleks kasutu ja sega ka töötu ja seega roomaks koju tagasi.
Kuigi jah, igal mündil on kaks poolt ja naise sees on sellised jõuvarud, et ise ka ei usu. Kui mu laste heaolu sellest sõltuks, siis suudaksin ilmselt nii mõndagi... Aga ma tõesti loodan, et ei pea kunagi oma jõuvarude salaresrvidega tutvust tegema. Las nad olla seal vaikselt tallel.
No comments:
Post a Comment