Pensionär lasti ka hobuse selga :)

Kuna haigus murrab see kevad ikka väga krmilt ja valimatult, siis on ka Ottoka mõlemad sõitjad sirakil. Tulenevalt sellest, sain ma ise ratsutada. Oleks terve nädala saanud, aga kuna lapsed on haiged ja I peab tööl rassima, siis käisin eile ja täna. Eilsest oli tagument ikka täitsa hell :D Aga no kui nii harva on võimalus, siis ignoreerisin oma valutavat saba ja käisin ikka kablutamas. Hobune on nii tore ja hea. Eile tegin galopis edasi-tagasi üleminekuid. Paremale toimis suurepäraselt, aga vasakule sõites annab mu enda invaliidusus tunda ja seega oli kohe sitem sõita. Ei suuda ma võrdelt toetada selle vasaku jala peale ja ei toimi ka säär, nagu vaja ja nii ta läks. Aga see selleks, hobune oli nii tore nii tore :)
Täna tegin miljon suunamuutust ja keskendusin just oma vasaku poole toimimisele. Järjest paremaks läks. Mõtlesin tasakaalule, rahulikule käele ja jalaga sõitmisele ning isegi sain ennast tööle. Galopis tegin veel üleminekuid ja 4 kõksukest ka üle kavaleti-asjanduse. 2x ühelt ja 2x teiselt poolt. Ei lennanudki ära sealt seljast. Täitsa vahva oli :D Tahtsin teda pesta ka, aga aeg sai otsa ja ma ei saanud enam oodata meie korda. Järvel Rillu ootas.

Rilluga tegeleb hetkel A ja ma pean ütlema, et olen väga positiivselt üllatunud tehtud töö tulemustes. Eelmise hobusega nägime kõvasti vaeva just sellega, et A ise saaks need õiged võtted kätte ja oskaks küsida hobuse käest asju. Sest see mära oli just seda tüüpi, et kui oskad küsida, siis ta kuulas ka. Kui aga ei osanud küsida, siis ta jooksisi ninnu pikalt ees ja toimiski vaid baas tasemel: edasi-tagasi, paremale-vasakule. Eile siis läks A esimest korda Rilluka selga. Ta on seal 1x varem ka istunud ja nats tillerdanud, aga eile oli ikka päris trenn. Lasin tal küsida järeleandlikust ja õige vastuse korral kohe premeerida. Traavikest tegime ka ja ehkki Rillu pabistas alguses, siis vaid natukeseks. Edasi oli juba väga tore. A testis ka tema taluvuspiire veidi. Patsutas igalt poolt ja liigutas oma vestihõlmu. Pepu pealt patsutamine oli esiti ehmatav ja kui vesti ära võeti seljast siis see oli ka korraks kõhe. Samas rahunes Rillu kiiresti, nagu talle omane. See on nii kummaline, kuidas hobune, kes maas olevat inimest usaldab ikka väga väga palju, suhtub sadulas olevasse inimesesse teatava umbusaldusega.

Homme peaks ka tulema võrdlemisi hobuseline päev ja järgmine nädal olen taas oma kullakestega kodus. Pingutan, et neiule taas mingi rutiin tekitada. Haiglas olekuga läks kõik pea peale. Siis saan ka paremini oma koduseid toimetusi teha. Muidu ei tea ju iial ette, millal ta uniseks muutub või millal ärkab. Millal sööb v kakab. Kui saame rutiini jälle paika, siis on kohe lihtsam.