Käisin täna ratsutamas :) Oii ma olen ikka nagu märg pesu :D Natuke aega jaksan ja siis on toss väljas.
Ottokas oli alguses väga mõnus. Nagu tõsiselt muhekas. Mina ei sikutanud ja tema oli tore. Galopis aga jäi suunda vahetades ristlema ja andsin talle kannaga väikese matsu, mille peale ta end nii pöördesse keeras, et ülejäänud trenni tegelesime ta ajude üles otsimisega. Tegin isegi paar kõksu üle kavaleti. Tore oli. Tahaks rohkem ratsutada. Aga see aeg tuleb...
Täna on kuidagi olnud kummaline päev.. Kuidagi iseenesest on hetkel mu silmad selged. Ma loodan, et see kestab. Aga täna on silm ja siht selged. Ja see on nii hea tunne ja selline mõnus rahu. Tasapisi hakab ehk päike pilve tagant välja tulema ja mu jõud tuleb tagasi. Ei suuda ära oodata :)
Sunday, August 31, 2014
Saturday, August 30, 2014
Aga kes sulle putru pakkus???
Olevat nii, et teistes inimestes häirivad sind need omadused, mis sulle iseenda juures ei meeldi ja millega sa pole rahu teinud.
Viimasel ajal tundub see lause mulle üha rohkem tõesena näivat. Samas.. Ma olen kohati nagu ikka leppinud, et ma olen üks suure suuga ninatark, kes ei saa mitte vaikki olla, kuid ometi olen ma palju õppinud ka. Võibolla just sellepärast, et ma olen endas seda kommet ohjama hakanud, jääb see mulle nüüd ka teiste juures hambusse. Et no kui juba mina ennast püüan kasvatada, siis kuidas teised seda ei tee :D Aga nagu ütleb vanasõna: "Ega ütleja suud või sittuja perset kinni ei pane", siis mis seal ikka, las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi ;)
Täna oli väga tore päev. Hommikul läksin talli ja tegime esimesed trennid uute hobustega :D OHHHH JEEBUS MARIIA KÜLL MA ÜTLEN! No niiii vahvad elukad. Ja nii toredad tädid. Võibolla mul on lihtsalt liiga pikk paus olnud selliste mõnusa suhtumisega inimestele trenni andmisest, aga ma tõesti nautisin tänast hommikut. Hobud olid tublid ja ratsanikud püüdlikud ja no mulle tõesti meeldib, kui inimesed on oma südames hobusele avatud ja tahavad ka hobuse valmisolekuga arvestada.
Must märakene on sellien särtsakas ja oli trenni alguses pinges ja pabistas. Sõitja oli nii mõnus ja rahulik. Tegime pikalt pikalt sammu ja tegime volte ja kaari kuniks hobune end mugavalt ja hästi tundma hakkas. Alles siis võtsime traavi ja see tuli ka lõpuks ikka väga kenasti välja.
Ruunapoiss oli alguses üsna energiline ja kuna ma vana tola unustasin kindad koju, siis tõmbas mul kordega sõrmed villi. Tõeline idioodi viga!! Kindad on absoluutne MUST HAVE! Aga no loll pea on ihu nuhtlus, mis teha. Igatahes. Kordetasime ette natuke, sest ratsanik oli veidi pabinas. Üleminekud sammule ei tahtnud väga välja tulla, aga viimased korrad olid 5+. Ja no sadulas.... Ohh ma olin kohe nii rahul. Kui sõitja oma istaku paika sai ja end lõdvaks lasi, siis hobune jooksis nagu kulda. Ma juba ootan homset trenni :D
Kodus oli kiire pesu ja läksime DK-ga sünnipäevale. Hippo mängupesa, kui ma ei eksi, oli see koht. Väga mõnus koht! Lapsed hullasid ja mu poja oli nii tore. Ta on väga aktiivne ja üsna enesekindel laps. Teab mis ta tahab ja ei pelga seda ka küsida, aga no see kui viisakalt ja iluisti ta täna küsis asju, kui need olid teiste laste käes parasjagu.. Ma olin kohe väga uhke :)
Koduteel käisime ülemiste keskusest läbi. Seal on mingi hullumeelne juurdeehitus ja parkla asub jube kaugel :s Tüütu. Väga tüütu. Aga no hetkel on seal suured aled, seega läksime matkasime. Saime talle kummikud ja tossu moodi asjad ja mokassiinide moodi asjad kah. Ta on kõigist oma jalanõudest välja kasvanud :D Kevadel ostsime tossud ja need ei mahu enam jalga. Tema puhul ma pole ju harjunud, et ta kasvab.. Kogu aeg selline pisike olnud :D Ja omale ostsin trikoo ka ära. Nüüd peab minema seda leotama. Kohe, kui Jess terveks saab, lähme ujuma. Lastebasseini vesi on minu jaoks ka piisvalt soe ja saame seal koos mulistada :D
Teel koju ma tundsin, et olen no niii vässu. Sain koju ja esimese asjana söötsin pisikese preili ära (tissiv tita on ikka nii ulmeliselt armas, et seda ei ole võimalik sõnadega seletada). Üsna pea oli tal uneag ning pani ta voodisse. Uinus ise :) Miks ta seda öösel ei tee, ma ei tea :( Peab harjutama. Igatahes preilna läks magama, poja vaatas rapuntseli multika lõpuni ja puges ka rahumeelselt voodisse.
ILMA TÜLIDETA PÄEV!! Ideaalne ma ütlen. Ideaalne!!!
Viimasel ajal tundub see lause mulle üha rohkem tõesena näivat. Samas.. Ma olen kohati nagu ikka leppinud, et ma olen üks suure suuga ninatark, kes ei saa mitte vaikki olla, kuid ometi olen ma palju õppinud ka. Võibolla just sellepärast, et ma olen endas seda kommet ohjama hakanud, jääb see mulle nüüd ka teiste juures hambusse. Et no kui juba mina ennast püüan kasvatada, siis kuidas teised seda ei tee :D Aga nagu ütleb vanasõna: "Ega ütleja suud või sittuja perset kinni ei pane", siis mis seal ikka, las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi ;)
Täna oli väga tore päev. Hommikul läksin talli ja tegime esimesed trennid uute hobustega :D OHHHH JEEBUS MARIIA KÜLL MA ÜTLEN! No niiii vahvad elukad. Ja nii toredad tädid. Võibolla mul on lihtsalt liiga pikk paus olnud selliste mõnusa suhtumisega inimestele trenni andmisest, aga ma tõesti nautisin tänast hommikut. Hobud olid tublid ja ratsanikud püüdlikud ja no mulle tõesti meeldib, kui inimesed on oma südames hobusele avatud ja tahavad ka hobuse valmisolekuga arvestada.
Must märakene on sellien särtsakas ja oli trenni alguses pinges ja pabistas. Sõitja oli nii mõnus ja rahulik. Tegime pikalt pikalt sammu ja tegime volte ja kaari kuniks hobune end mugavalt ja hästi tundma hakkas. Alles siis võtsime traavi ja see tuli ka lõpuks ikka väga kenasti välja.
Ruunapoiss oli alguses üsna energiline ja kuna ma vana tola unustasin kindad koju, siis tõmbas mul kordega sõrmed villi. Tõeline idioodi viga!! Kindad on absoluutne MUST HAVE! Aga no loll pea on ihu nuhtlus, mis teha. Igatahes. Kordetasime ette natuke, sest ratsanik oli veidi pabinas. Üleminekud sammule ei tahtnud väga välja tulla, aga viimased korrad olid 5+. Ja no sadulas.... Ohh ma olin kohe nii rahul. Kui sõitja oma istaku paika sai ja end lõdvaks lasi, siis hobune jooksis nagu kulda. Ma juba ootan homset trenni :D
Kodus oli kiire pesu ja läksime DK-ga sünnipäevale. Hippo mängupesa, kui ma ei eksi, oli see koht. Väga mõnus koht! Lapsed hullasid ja mu poja oli nii tore. Ta on väga aktiivne ja üsna enesekindel laps. Teab mis ta tahab ja ei pelga seda ka küsida, aga no see kui viisakalt ja iluisti ta täna küsis asju, kui need olid teiste laste käes parasjagu.. Ma olin kohe väga uhke :)
Koduteel käisime ülemiste keskusest läbi. Seal on mingi hullumeelne juurdeehitus ja parkla asub jube kaugel :s Tüütu. Väga tüütu. Aga no hetkel on seal suured aled, seega läksime matkasime. Saime talle kummikud ja tossu moodi asjad ja mokassiinide moodi asjad kah. Ta on kõigist oma jalanõudest välja kasvanud :D Kevadel ostsime tossud ja need ei mahu enam jalga. Tema puhul ma pole ju harjunud, et ta kasvab.. Kogu aeg selline pisike olnud :D Ja omale ostsin trikoo ka ära. Nüüd peab minema seda leotama. Kohe, kui Jess terveks saab, lähme ujuma. Lastebasseini vesi on minu jaoks ka piisvalt soe ja saame seal koos mulistada :D
Teel koju ma tundsin, et olen no niii vässu. Sain koju ja esimese asjana söötsin pisikese preili ära (tissiv tita on ikka nii ulmeliselt armas, et seda ei ole võimalik sõnadega seletada). Üsna pea oli tal uneag ning pani ta voodisse. Uinus ise :) Miks ta seda öösel ei tee, ma ei tea :( Peab harjutama. Igatahes preilna läks magama, poja vaatas rapuntseli multika lõpuni ja puges ka rahumeelselt voodisse.
ILMA TÜLIDETA PÄEV!! Ideaalne ma ütlen. Ideaalne!!!
Tuesday, August 26, 2014
Väike hingetõmbepaus
Mingi aeg tagasi ma tundsin, et olen oma energiat ja aega kuidagi valesti planeerinud ja jaganud ning et kogu see rahmeldamine kurnab mu vaimu. Võtsin augustis aja maha. Olin kodus, tegelesin lastega ja lebotasin nii palju kui murumunad lasid. Tallis käisin 1-2x nädalas, kui sedagi.
Pean tunnistama, et ilmselt oli ka päris viimane aeg oma kohustusi natuke vähemaks võtta ja anda omale sellist pingevabamat aega. Kui on pere, lapsed, siis ei ole ühtegi päris päris kohustustevaba hetke, aga no rahulikumalt saab ikka võtta. Ja oma kodus saan ju mehega asjad läbi arutada, et mul on vaja natuke oma jõudu koguda ning ta mõistab. Teistele antud lubadused on nagu kirves pea kohal ja need PEAB tehtud saama. Ma olen selles suhtes kogu aeg liiga ullike olnud, et luban igasugu asju liiga palju. Annan oma energia ja aja ära ja oma pere ning ma ise ei saa midagi. Sageli ei saa siirast tänugi, vaid hiljem kibeda ära kasutamise tunde.
Ja nii ma siis võtsingi aja maha. Käisin oma kahel õpilasel korra nädalas trenni andmas ja ülejäänud aeg olin oma pisikeses kindluses. Ega ma siin mitte midagi asjalikku tehtud ei saanud. Igasugune tegutsemise energia oli juba nii miinuses, et masendav. Esimesed nädal aega ma magasin iga võimaliku sekundi. Kohe, kui preili uinus, uinusinka mina. Vahel isegi enne veel. Panin ta võrekasse ja viskasin ise võreka ette põrandale siruli. Tihti ma vist magasin enne kui Jessu. DK on juba nii asjalik ja tubli, et vetis oma vaikse tunni voodis raamatuid uurides. Vahel uinus ka, vahel mitte.
Üks kord ta mängis ja ehkki meil toas on muidu soe, siis seekord oli jahedam. Tal hakkas ka jahe, pani omale dressika peale ja pani mulle ka siis veel ühe bleedi lisaks. Arvas, et äkki mul on ka külm magada. Tal on oma kuldsed hetked ma ütlen :)
Nüüd ma hakkan tasapisi tundma, et väikene tegutsemitahe hakkab tärkama. Seoses sügisevihmade saabumisega võtsin ette suurema lasteriiete sorteerimise. Mis on väike, mis on paras, mis poisile lasteada rühma ja õue. Mis panen müüki ja mis annan ära. Plekilised ja koledad asjad viskan minema. Poisi väikseks jäänud asjad ka lappan selle pilguga läbi, et mis kõlbab kunagi preilile selga panna ja mis on ikka liiga poislikud. Pole mõtet ka nii palju neid asju hoida ja koguda. Nagunii on meie pisike elamine igast kola täis topitud.
Pliidi alla tule tegemine on ka tõeline teraapia. See soojus on kuidagi eriline. äna tegin karehelbeküpsiseid ja see mõnus lõhn toas, soojad pätsikud ja külm piim. Elujõud hakkab vaikselt taas liikuma :)
Pean tunnistama, et ilmselt oli ka päris viimane aeg oma kohustusi natuke vähemaks võtta ja anda omale sellist pingevabamat aega. Kui on pere, lapsed, siis ei ole ühtegi päris päris kohustustevaba hetke, aga no rahulikumalt saab ikka võtta. Ja oma kodus saan ju mehega asjad läbi arutada, et mul on vaja natuke oma jõudu koguda ning ta mõistab. Teistele antud lubadused on nagu kirves pea kohal ja need PEAB tehtud saama. Ma olen selles suhtes kogu aeg liiga ullike olnud, et luban igasugu asju liiga palju. Annan oma energia ja aja ära ja oma pere ning ma ise ei saa midagi. Sageli ei saa siirast tänugi, vaid hiljem kibeda ära kasutamise tunde.
Ja nii ma siis võtsingi aja maha. Käisin oma kahel õpilasel korra nädalas trenni andmas ja ülejäänud aeg olin oma pisikeses kindluses. Ega ma siin mitte midagi asjalikku tehtud ei saanud. Igasugune tegutsemise energia oli juba nii miinuses, et masendav. Esimesed nädal aega ma magasin iga võimaliku sekundi. Kohe, kui preili uinus, uinusinka mina. Vahel isegi enne veel. Panin ta võrekasse ja viskasin ise võreka ette põrandale siruli. Tihti ma vist magasin enne kui Jessu. DK on juba nii asjalik ja tubli, et vetis oma vaikse tunni voodis raamatuid uurides. Vahel uinus ka, vahel mitte.
Üks kord ta mängis ja ehkki meil toas on muidu soe, siis seekord oli jahedam. Tal hakkas ka jahe, pani omale dressika peale ja pani mulle ka siis veel ühe bleedi lisaks. Arvas, et äkki mul on ka külm magada. Tal on oma kuldsed hetked ma ütlen :)
Nüüd ma hakkan tasapisi tundma, et väikene tegutsemitahe hakkab tärkama. Seoses sügisevihmade saabumisega võtsin ette suurema lasteriiete sorteerimise. Mis on väike, mis on paras, mis poisile lasteada rühma ja õue. Mis panen müüki ja mis annan ära. Plekilised ja koledad asjad viskan minema. Poisi väikseks jäänud asjad ka lappan selle pilguga läbi, et mis kõlbab kunagi preilile selga panna ja mis on ikka liiga poislikud. Pole mõtet ka nii palju neid asju hoida ja koguda. Nagunii on meie pisike elamine igast kola täis topitud.
Pliidi alla tule tegemine on ka tõeline teraapia. See soojus on kuidagi eriline. äna tegin karehelbeküpsiseid ja see mõnus lõhn toas, soojad pätsikud ja külm piim. Elujõud hakkab vaikselt taas liikuma :)
Friday, August 8, 2014
Trenni trenni- uuendatud 14.08
Andsin sõrme kuradile ja võtsin vastu trenni challengi. kuu aega 3x nädalas trenni. Jaksu pole, aga ehk tuleb. 1n 3x30min, 2n 3x35min, 3n 3x40min ja 4n 3x45min. Täna oli esimene päev.
8.08, reede: 25min batuudil hüppamist. Jessu ärkas üles ja oligi kõik mu hüppamisega, aga no ma olin ikka väga vedel ka juba selle aja peale :D
Õhtul käisin veel kiirel kärutiirul, millest 10min jalutamist, 20min põldmarjade korjamist ja siis 20min kiiret kõndi ringiga koju.
9.08: 30 min batuudil. Ikka oli väga raske :D
10.08: Batuudivaba päev. Küll aga tegin topeltkordet ponipunnile ja jooksin tal järel natuke. Kokku u 20min. Õhtul tegin 2x1h massaazi ka ning see oli hea koormus mu seljale ja kätele :)
11.08: 30min batuudil. Läbi nagu käbi.
12.08: Trennivaba päev
13:08: Tegin 2 tunniajast massaazi ja rohkemaks jaksu ei olnud.
14:08: Saba valutab.. Ei julenud batuudil hüpata, sest vb see vedrutamine teeb mu sabale liiga :(
8.08, reede: 25min batuudil hüppamist. Jessu ärkas üles ja oligi kõik mu hüppamisega, aga no ma olin ikka väga vedel ka juba selle aja peale :D
Õhtul käisin veel kiirel kärutiirul, millest 10min jalutamist, 20min põldmarjade korjamist ja siis 20min kiiret kõndi ringiga koju.
9.08: 30 min batuudil. Ikka oli väga raske :D
10.08: Batuudivaba päev. Küll aga tegin topeltkordet ponipunnile ja jooksin tal järel natuke. Kokku u 20min. Õhtul tegin 2x1h massaazi ka ning see oli hea koormus mu seljale ja kätele :)
11.08: 30min batuudil. Läbi nagu käbi.
12.08: Trennivaba päev
13:08: Tegin 2 tunniajast massaazi ja rohkemaks jaksu ei olnud.
14:08: Saba valutab.. Ei julenud batuudil hüpata, sest vb see vedrutamine teeb mu sabale liiga :(
Wednesday, August 6, 2014
Ajalimiidiga unistused on mõeldud nurjuma
Minu jaoks on hetkel see juba puhas fakt, et kui unistan millesti mingis konkreetses ajalises piirangus, siis see asi unistuseks jääbki. Jah, kui ainult mina ise olen idee autor ja elluviija, siis saavad asjad vahel harva ka tehtud, aga ma ei oel ammu enam vaid mina ise..
Minu kaks imearmast last on juba jupimat aega minu elu A ja O ning minu soovid ja tahtmised tulevad kõne alla alles järjekorra lõpus. Ilmselgelt aga pole siis neile enam ei aega ega vahendeid. Mis seal ikka.. Elu on selline. Kohe, kui ma enam selle tõsiasjaga ei võidelnud ja nö leppisin sellega, läksid päevad palju helgemaks. Mis ma ikka mässan, kui pole pointi.
Lisaks lastele on ka Mees. Kallis ja hea I. Temaga seoses on ka nii ajalisi kui ka niisama unistusi.. Kahjuks on mõni neist lootusetult hapuks läinud ja mõni kipitab päris valusasti. Mõnede asjadega on nii, et kui läks, sii släks.. Lasedki minna ja enam ei sega. Aga mõni asi jääb ikka kriipima ja oii kui vastik see on. Vastik mõru pill, mida kuidagi ei suuda alla neelata.
Ma tean jah, et üldiselt öeldakse, et mingi eesmärgi saavutamiseks on vajalik ka tähtaeg, et oleks võimalik kontrollida tulemust. JA et unnistused jäävadki tihti unistusteks, kuna neid ei panda paberile kirja kindla eesmärgiga neid mingiks ajaks saavutada. Aga minu "mõru pill" on selline pehme asjandus, mis ei sõltu üldse minust.. See on unistus, et keegi teine teeks v saavutaks midagi.. See on soov astuda samme aga kellegi teise kingades.. Keeruline värk.
Aga selmet kiunuda asjade üle, mis ei ole päris ni inagu ma tahaks, püüan ma olla õnnelik asjade pärast, mis on täitsa hääd. Ja neid on meie peres tegelikult ju terve trobikond.
On kaks imelist last, kes tublid ja tragid ja tegused. Ja tugevat iseloomu pean ma lihtsalt õppima nägema positiivse ja edasiviivana, mida see tegelikkuses ju ongi.
On kallis I, kes on lihtsalt kõige kõige parem.
On kodukene. Päris oma!! Meie pisike onnike, kus katus ja seinad ja pehmed voodid igaühele.
On oma aed, kus lastel hea joosta ja mängida ja kus marjapõõsast mammusid süüa ning moosiks teha.
On veel palju palju pisikesi häid asju igas päevas. Ja ma tõesti püüan just sellele keskenduda.
Saturday, August 2, 2014
No ei jookse mu asjad kuidagi moodi.
Ma tunnen, kuidas ma ei jõua mitte midagi ja siis ma ei tahagi mitte midagi jõuda. Siis jälle on vaja 1001 asja teha ja ma tahaks end pooleks rabeleda. Ma ei tea enam milliseid asju esiplaanile tõsta ja milliseid tahaplaanile lükata ja oehh... keeruline. Mulle oleks korralikku ja totaalset restarti vaja. Tahaks oma elu ja asjad kuidagi joonele ja toimima saada. Praegu on selline tunne nagu püüaks kampsunit valelt poolt lahti harutada. Kogu aeg jookseb kogu süsteem totaalselt kokku. MASENDAV ma ütlen.
Kodune elu on kaootiline ja see mõjub eelkõige lastele laastavalt, mistõttu on just poiss jonni täis ning see kruvib kõigis pingeid peale. Ilmselgelt pole siis head nahka loota.
Trenne tahaks anda, aga iga kord kui talle lähen on mul nii hullud süümekad, nagu ma varastaks aega oma lastelt ja perelt. Samas ei ole see trenni andmine ju ka puhtalt minu aeg vaid ma kingin selle aja teistele. Jaaa, ma saan ka tasustatud selle eest, aga siiski tunnen, et see on tõsiselt patuge rohkem kui pooleks võetud aeg ja see sööb mind päris julmalt.
Samas tahaks niiväga seda päris "oma aega". Aega, kus teen just endale meeldivaid asju, ei pea mitte kellegagi arvestama jne jne. Ei oleks kohustusi, lubadusi. Tahaks, siis magaks, loeks või jalutaks. Teeks trenni või läheks poodidesse vaatama või kinno. Või no mida iganes.. Tahaks sellist aega, kus ma ei tunneks süümekaid, et ma ei ole kodus oma laste ja pere juures. Aga ma ei kujuta ette ka mis või kuidas ma oma asju organiseerima pean, et selline võimalus tekiks..
Kes ja mis mul siis on.
Pere ja lapsed.
Päevad olen lastega kodus ja püüan siin asjalik olla. Enamuselt ei vea välja, sest nagu ma jubamainisin, pole rutiini ja ma olen ise ka väsinud sellest ja pahur ja siis kaob aeg käest nagu suits tuulde. Lapsed saavad söönuks, pisike preili on tissipuuk ja thats it.
Trennilised.
Neid on hetkel vaid mõned ja needki väga vahvad. AGA nad on 3s! erinevas tallis. T, N ja P peaks käima ühte suunda ja E ja N ja P Veel teise suunda ja siis ongi nii, et kahes kohas korraga olla ei saa ja kuidagi asjad ei klapi ja siis ma tõstan kogu aeg midagi ringi ja unustan ise ära. Siis on inimesed pettunud ja minul jube sitt tunne. Täna jälle unustasin, et pidin talli minema ja siis läks hapuks :s
Jonny,
On totaalselt tähelepanuta. Vedeleb karjamaal, käitub nagu väike ülbik. Ma ei jõua kuidagimoodi ka 1x nädalas tema juurde. Ma ausalt ei kujuta ette ka hetkel, kuhu ma oma senise graafiku juures ta peaks mahutama... Latega ma ei saa minna sinna, sest see on väike maatallike, mis on hobustele super aga nagu igas tallis, on seal jubedalt igast parme ja satikaid. Lapsi mürgiga üle kallata ka ei taha. Poisi vel saaks, aga plikkunit ei saa! Seega päevasel ajal ma sinna minna ei saa. Õhtuti aga pole võimalik. Pole mahti. Ma ei saa ju ka iga õhtu kodust minema joosta kohe kui mees uksest sisse astub.
Kui teist, mul kallid lugejad, niipaljuke kui teid on, teab keegi mõnda väikest kasvu aga asjalikku ratsutajat, kes tahaks ühe poniprojektiga tegeleda, siis palun palun juhatage talle mu kontakt :)
Ja nii ma ei teagi mida edasi teha v mitte teha. Peaks vist nn puhkuse võtma, ennast kõigist muudest kohustustest vabaks tegema ja oma kallikestele keskenduma. KOduse elu kuidagi paika saama ja siis edasi vaatama, et kas ja mida ma veel lisaks teha jõuan. 2 last on ikka hoopis teine teema kui 1 ja ma ei ole mingi superema või igiliikur, et jõuaks kõike kogu aeg joonel hoitud. Müts maha nii mõnegi naise ees keda ma tean 2 lapse kõrvalt veel nii palju imelisi asju korda saatvat. I can not!
Kodune elu on kaootiline ja see mõjub eelkõige lastele laastavalt, mistõttu on just poiss jonni täis ning see kruvib kõigis pingeid peale. Ilmselgelt pole siis head nahka loota.
Trenne tahaks anda, aga iga kord kui talle lähen on mul nii hullud süümekad, nagu ma varastaks aega oma lastelt ja perelt. Samas ei ole see trenni andmine ju ka puhtalt minu aeg vaid ma kingin selle aja teistele. Jaaa, ma saan ka tasustatud selle eest, aga siiski tunnen, et see on tõsiselt patuge rohkem kui pooleks võetud aeg ja see sööb mind päris julmalt.
Samas tahaks niiväga seda päris "oma aega". Aega, kus teen just endale meeldivaid asju, ei pea mitte kellegagi arvestama jne jne. Ei oleks kohustusi, lubadusi. Tahaks, siis magaks, loeks või jalutaks. Teeks trenni või läheks poodidesse vaatama või kinno. Või no mida iganes.. Tahaks sellist aega, kus ma ei tunneks süümekaid, et ma ei ole kodus oma laste ja pere juures. Aga ma ei kujuta ette ka mis või kuidas ma oma asju organiseerima pean, et selline võimalus tekiks..
Kes ja mis mul siis on.
Pere ja lapsed.
Päevad olen lastega kodus ja püüan siin asjalik olla. Enamuselt ei vea välja, sest nagu ma jubamainisin, pole rutiini ja ma olen ise ka väsinud sellest ja pahur ja siis kaob aeg käest nagu suits tuulde. Lapsed saavad söönuks, pisike preili on tissipuuk ja thats it.
Trennilised.
Neid on hetkel vaid mõned ja needki väga vahvad. AGA nad on 3s! erinevas tallis. T, N ja P peaks käima ühte suunda ja E ja N ja P Veel teise suunda ja siis ongi nii, et kahes kohas korraga olla ei saa ja kuidagi asjad ei klapi ja siis ma tõstan kogu aeg midagi ringi ja unustan ise ära. Siis on inimesed pettunud ja minul jube sitt tunne. Täna jälle unustasin, et pidin talli minema ja siis läks hapuks :s
Jonny,
On totaalselt tähelepanuta. Vedeleb karjamaal, käitub nagu väike ülbik. Ma ei jõua kuidagimoodi ka 1x nädalas tema juurde. Ma ausalt ei kujuta ette ka hetkel, kuhu ma oma senise graafiku juures ta peaks mahutama... Latega ma ei saa minna sinna, sest see on väike maatallike, mis on hobustele super aga nagu igas tallis, on seal jubedalt igast parme ja satikaid. Lapsi mürgiga üle kallata ka ei taha. Poisi vel saaks, aga plikkunit ei saa! Seega päevasel ajal ma sinna minna ei saa. Õhtuti aga pole võimalik. Pole mahti. Ma ei saa ju ka iga õhtu kodust minema joosta kohe kui mees uksest sisse astub.
Kui teist, mul kallid lugejad, niipaljuke kui teid on, teab keegi mõnda väikest kasvu aga asjalikku ratsutajat, kes tahaks ühe poniprojektiga tegeleda, siis palun palun juhatage talle mu kontakt :)
Ja nii ma ei teagi mida edasi teha v mitte teha. Peaks vist nn puhkuse võtma, ennast kõigist muudest kohustustest vabaks tegema ja oma kallikestele keskenduma. KOduse elu kuidagi paika saama ja siis edasi vaatama, et kas ja mida ma veel lisaks teha jõuan. 2 last on ikka hoopis teine teema kui 1 ja ma ei ole mingi superema või igiliikur, et jõuaks kõike kogu aeg joonel hoitud. Müts maha nii mõnegi naise ees keda ma tean 2 lapse kõrvalt veel nii palju imelisi asju korda saatvat. I can not!
Friday, August 1, 2014
Mina ja plaanid... lubage naerda
Ei ole minul nende plaanide tegemisega ikka hästi :D Kolmap pidin minema ühe toreda eluki lakka kitkuma, aga ei saanud kodust välja mingi valemiga. Üks ammune sõber tuli hoopis külla.
Eile oli plaanis päeval kodus olla ja oma isa näha, aga kuna I vanemad olid kodused ja pakkusid,et võtavad lapsed hoida, siis ei saanud ma ju sellist pakkumist kuidagi kasutamata jätta. Viisin lapsed peale J esimest und vanavanemate suvilasse, olin seal natuke aega, et J ka olukorraga harjuka ja siis olingi omapead. Ma ei osanud esimese hooga seda sülle kukkunud vabadust kuidagi kohe kasutama hakatagi.
Õnneks oli sõbrannel ka linnapäev ja nii sai kohvikuplaan paika. Ma läksin varem solarisse ja jõlkusin seal nagu tegevusetuse käes kannatav pubekas :D Näppisin kingi ja riideid ja proovisin üht-teist selga-jalga. Siis veetisme mitu tundi Komeedis, kus on küll mega head koogid, aga ebareaalselt sitt teenindus. Aga sellest mõni teine kord.
Igatahes oli väga imelik seal ilma lasteta olla. Ilma poisita olen küll käinud jah, aga peale Jessuka sündi on nii imelik ilma temata olla mujal kui tallis. Talli ma teda ei ole väga vedanud, kui issi saab kodus olla, aga et keset päeva saaks olla üksi linnas kohvikus... vot see oli juba omaette elamus :D
Siis käisin veel ja tegin vajalikke toimetusi ka natuke, toidupood ja apteek jne. Siis võtsin mehe peale ja siis tõime Jessu ära. DK jäi veel vanaema-vanaisa juurde kuni tänase õhtuni.
Õhtul selgus, et trenni andmise asemel saan hoopis ise hobuse selga minna, mis oli jällegio plaaniväline, aga tõeline maiuspala. Talli jõudel selgus, et nad olid juba söögi ette saanud ja seega ma trenni kui sellist teha ei saanud. Sadula siiski panin ja käisin sammu natuke. Mängisin niisama Ottokaga ja siis tegin talle põhjaliku vannitamise. Küürisin igalt poolt šampooniga puhtaks ja sain sealjuures ise ka muist vett kaela :D
Õhtul tegime mehega pizzat ja ma jõin 3 lonksu siidrit ka pizza kõrvale. Patukott olen ma tean jah, aga no mis teha.
Seega oli eile üks täiesti plaaniväline aga väga värskendav päev. Mõnikord võiks seda korrata :)
Eile oli plaanis päeval kodus olla ja oma isa näha, aga kuna I vanemad olid kodused ja pakkusid,et võtavad lapsed hoida, siis ei saanud ma ju sellist pakkumist kuidagi kasutamata jätta. Viisin lapsed peale J esimest und vanavanemate suvilasse, olin seal natuke aega, et J ka olukorraga harjuka ja siis olingi omapead. Ma ei osanud esimese hooga seda sülle kukkunud vabadust kuidagi kohe kasutama hakatagi.
Õnneks oli sõbrannel ka linnapäev ja nii sai kohvikuplaan paika. Ma läksin varem solarisse ja jõlkusin seal nagu tegevusetuse käes kannatav pubekas :D Näppisin kingi ja riideid ja proovisin üht-teist selga-jalga. Siis veetisme mitu tundi Komeedis, kus on küll mega head koogid, aga ebareaalselt sitt teenindus. Aga sellest mõni teine kord.
Igatahes oli väga imelik seal ilma lasteta olla. Ilma poisita olen küll käinud jah, aga peale Jessuka sündi on nii imelik ilma temata olla mujal kui tallis. Talli ma teda ei ole väga vedanud, kui issi saab kodus olla, aga et keset päeva saaks olla üksi linnas kohvikus... vot see oli juba omaette elamus :D
Siis käisin veel ja tegin vajalikke toimetusi ka natuke, toidupood ja apteek jne. Siis võtsin mehe peale ja siis tõime Jessu ära. DK jäi veel vanaema-vanaisa juurde kuni tänase õhtuni.
Õhtul selgus, et trenni andmise asemel saan hoopis ise hobuse selga minna, mis oli jällegio plaaniväline, aga tõeline maiuspala. Talli jõudel selgus, et nad olid juba söögi ette saanud ja seega ma trenni kui sellist teha ei saanud. Sadula siiski panin ja käisin sammu natuke. Mängisin niisama Ottokaga ja siis tegin talle põhjaliku vannitamise. Küürisin igalt poolt šampooniga puhtaks ja sain sealjuures ise ka muist vett kaela :D
Õhtul tegime mehega pizzat ja ma jõin 3 lonksu siidrit ka pizza kõrvale. Patukott olen ma tean jah, aga no mis teha.
Seega oli eile üks täiesti plaaniväline aga väga värskendav päev. Mõnikord võiks seda korrata :)
Subscribe to:
Posts (Atom)