Väike hingetõmbepaus

Mingi aeg tagasi ma tundsin, et olen oma energiat ja aega kuidagi valesti planeerinud ja jaganud ning et kogu see rahmeldamine kurnab mu vaimu. Võtsin augustis aja maha. Olin kodus, tegelesin lastega ja lebotasin nii palju kui murumunad lasid. Tallis käisin 1-2x nädalas, kui sedagi.

Pean tunnistama, et ilmselt oli ka päris viimane aeg oma kohustusi natuke vähemaks võtta ja anda omale sellist pingevabamat aega. Kui on pere, lapsed, siis ei ole ühtegi päris päris kohustustevaba hetke, aga no rahulikumalt saab ikka võtta. Ja oma kodus saan ju mehega asjad läbi arutada, et mul on vaja natuke oma jõudu koguda ning ta mõistab. Teistele antud lubadused on nagu kirves pea kohal ja need PEAB tehtud saama. Ma olen selles suhtes kogu aeg liiga ullike olnud, et luban igasugu asju liiga palju. Annan oma energia ja aja ära ja oma pere ning ma ise ei saa midagi. Sageli ei saa siirast tänugi, vaid hiljem kibeda ära kasutamise tunde.

Ja nii ma siis võtsingi aja maha. Käisin oma kahel õpilasel korra nädalas trenni andmas ja ülejäänud aeg olin oma pisikeses kindluses. Ega ma siin mitte midagi asjalikku tehtud ei saanud. Igasugune tegutsemise energia oli juba nii miinuses, et masendav. Esimesed nädal aega ma magasin iga võimaliku sekundi. Kohe, kui preili uinus, uinusinka mina. Vahel isegi enne veel. Panin ta võrekasse ja viskasin ise võreka ette põrandale siruli. Tihti ma vist magasin enne kui Jessu. DK on juba nii asjalik ja tubli, et vetis oma vaikse tunni voodis raamatuid uurides. Vahel uinus ka, vahel mitte.
Üks kord ta mängis ja ehkki meil toas on muidu soe, siis seekord oli jahedam. Tal hakkas ka jahe, pani omale dressika peale ja pani mulle ka siis veel ühe bleedi lisaks. Arvas, et äkki mul on ka külm magada. Tal on oma kuldsed hetked ma ütlen :)

Nüüd ma hakkan tasapisi tundma, et väikene tegutsemitahe hakkab tärkama. Seoses sügisevihmade saabumisega võtsin ette suurema  lasteriiete sorteerimise. Mis on väike, mis on paras, mis poisile lasteada rühma ja õue. Mis panen müüki ja mis annan ära. Plekilised ja koledad asjad viskan minema. Poisi väikseks jäänud asjad ka lappan selle pilguga läbi, et mis kõlbab kunagi preilile selga panna ja mis on ikka liiga poislikud. Pole mõtet ka nii palju neid asju hoida ja koguda. Nagunii on meie pisike elamine igast kola täis topitud.

Pliidi alla tule tegemine on ka tõeline teraapia. See soojus on kuidagi eriline. äna tegin karehelbeküpsiseid ja see mõnus lõhn toas, soojad pätsikud ja külm piim. Elujõud hakkab vaikselt taas liikuma :)