No ei jookse mu asjad kuidagi moodi.

Ma tunnen, kuidas ma ei jõua mitte midagi ja siis ma ei tahagi mitte midagi jõuda. Siis jälle on vaja 1001 asja teha ja ma tahaks end pooleks rabeleda. Ma ei tea enam milliseid asju esiplaanile tõsta ja milliseid tahaplaanile lükata ja oehh... keeruline. Mulle oleks korralikku ja totaalset restarti vaja. Tahaks oma elu ja asjad kuidagi joonele ja toimima saada. Praegu on selline tunne nagu püüaks kampsunit valelt poolt lahti harutada. Kogu aeg jookseb kogu süsteem totaalselt kokku. MASENDAV ma ütlen.

Kodune elu on kaootiline ja see mõjub eelkõige lastele laastavalt, mistõttu on just poiss jonni täis ning see kruvib kõigis pingeid peale. Ilmselgelt pole siis head nahka loota.
Trenne tahaks anda, aga iga kord kui talle lähen on mul nii hullud süümekad, nagu ma varastaks aega oma lastelt ja perelt. Samas ei ole see trenni andmine ju ka puhtalt minu aeg vaid ma kingin selle aja teistele. Jaaa, ma saan ka tasustatud selle eest, aga siiski tunnen, et see on tõsiselt patuge rohkem kui pooleks võetud aeg ja see sööb mind päris julmalt.
Samas tahaks niiväga seda päris "oma aega". Aega, kus teen just endale meeldivaid asju, ei pea mitte kellegagi arvestama jne jne. Ei oleks kohustusi, lubadusi. Tahaks, siis magaks, loeks või jalutaks. Teeks trenni või läheks poodidesse vaatama või kinno. Või no mida iganes.. Tahaks sellist aega, kus ma ei tunneks süümekaid, et ma ei ole kodus oma laste ja pere juures. Aga ma ei kujuta ette ka mis või kuidas ma oma asju organiseerima pean, et selline võimalus tekiks..

Kes ja mis mul siis on.
Pere ja lapsed.
Päevad olen lastega kodus ja püüan siin asjalik olla. Enamuselt ei vea välja, sest nagu ma jubamainisin, pole rutiini ja ma olen ise ka väsinud sellest ja pahur ja siis kaob aeg käest nagu suits tuulde. Lapsed saavad söönuks, pisike preili on tissipuuk ja thats it.

Trennilised.
Neid on hetkel vaid mõned ja needki väga vahvad. AGA nad on 3s! erinevas tallis. T, N ja P peaks käima ühte suunda ja E ja N ja P Veel teise suunda ja siis ongi nii, et kahes kohas korraga olla ei saa ja kuidagi asjad ei klapi ja siis ma tõstan kogu aeg midagi ringi ja unustan ise ära. Siis on inimesed pettunud ja minul jube sitt tunne. Täna jälle unustasin, et pidin talli minema ja siis läks hapuks :s

Jonny,
On totaalselt tähelepanuta. Vedeleb karjamaal, käitub nagu väike ülbik. Ma ei jõua kuidagimoodi ka 1x nädalas tema juurde. Ma ausalt ei kujuta ette ka hetkel, kuhu ma oma senise graafiku juures ta peaks mahutama... Latega ma ei saa minna sinna, sest see on väike maatallike, mis on hobustele super aga nagu igas tallis, on seal jubedalt igast parme ja satikaid. Lapsi mürgiga üle kallata ka ei taha. Poisi vel saaks, aga plikkunit ei saa! Seega päevasel ajal ma sinna minna ei saa. Õhtuti aga pole võimalik. Pole mahti. Ma ei saa ju ka iga õhtu kodust minema joosta kohe kui mees uksest sisse astub.
Kui teist, mul kallid lugejad, niipaljuke kui teid on, teab keegi mõnda väikest kasvu aga asjalikku ratsutajat, kes tahaks ühe poniprojektiga tegeleda, siis palun palun juhatage talle mu kontakt :)

Ja nii ma ei teagi mida edasi teha v mitte teha. Peaks vist nn puhkuse võtma, ennast kõigist muudest kohustustest vabaks tegema ja oma kallikestele keskenduma. KOduse elu kuidagi paika saama ja siis edasi vaatama, et kas ja mida ma veel lisaks teha jõuan. 2 last on ikka hoopis teine teema kui 1 ja ma ei ole mingi superema või igiliikur, et jõuaks kõike kogu aeg joonel hoitud. Müts maha nii mõnegi naise ees keda ma tean 2 lapse kõrvalt veel nii palju imelisi asju korda saatvat. I can not!