Minu kaks imearmast last on juba jupimat aega minu elu A ja O ning minu soovid ja tahtmised tulevad kõne alla alles järjekorra lõpus. Ilmselgelt aga pole siis neile enam ei aega ega vahendeid. Mis seal ikka.. Elu on selline. Kohe, kui ma enam selle tõsiasjaga ei võidelnud ja nö leppisin sellega, läksid päevad palju helgemaks. Mis ma ikka mässan, kui pole pointi.
Lisaks lastele on ka Mees. Kallis ja hea I. Temaga seoses on ka nii ajalisi kui ka niisama unistusi.. Kahjuks on mõni neist lootusetult hapuks läinud ja mõni kipitab päris valusasti. Mõnede asjadega on nii, et kui läks, sii släks.. Lasedki minna ja enam ei sega. Aga mõni asi jääb ikka kriipima ja oii kui vastik see on. Vastik mõru pill, mida kuidagi ei suuda alla neelata.
Ma tean jah, et üldiselt öeldakse, et mingi eesmärgi saavutamiseks on vajalik ka tähtaeg, et oleks võimalik kontrollida tulemust. JA et unnistused jäävadki tihti unistusteks, kuna neid ei panda paberile kirja kindla eesmärgiga neid mingiks ajaks saavutada. Aga minu "mõru pill" on selline pehme asjandus, mis ei sõltu üldse minust.. See on unistus, et keegi teine teeks v saavutaks midagi.. See on soov astuda samme aga kellegi teise kingades.. Keeruline värk.
Aga selmet kiunuda asjade üle, mis ei ole päris ni inagu ma tahaks, püüan ma olla õnnelik asjade pärast, mis on täitsa hääd. Ja neid on meie peres tegelikult ju terve trobikond.
On kaks imelist last, kes tublid ja tragid ja tegused. Ja tugevat iseloomu pean ma lihtsalt õppima nägema positiivse ja edasiviivana, mida see tegelikkuses ju ongi.
On kallis I, kes on lihtsalt kõige kõige parem.
On kodukene. Päris oma!! Meie pisike onnike, kus katus ja seinad ja pehmed voodid igaühele.
On oma aed, kus lastel hea joosta ja mängida ja kus marjapõõsast mammusid süüa ning moosiks teha.
On veel palju palju pisikesi häid asju igas päevas. Ja ma tõesti püüan just sellele keskenduda.
No comments:
Post a Comment