Pühapäevane trenn

Pühapäeva päeval jõudsime lõunaosariigist koju tagasi ja mind ootasid trennilised. Esmalt nuhjas ja siis jüris. Trennid läksid mõlemas kohas väga hästi. Rõõm kohe.
Ma olin üsna veendunud, et ma ei jaksa ise enam ratsutama minna ja mõtlesin, et no vähemalt kordetama pean, sest eelmine nädal oli Ottokal küll väga hõreda koormusega. Vaid 2 korda käis sadulas. Aga kuna mul ikka püksid olid jalga aetud, siis panin ta sadulasse, et no ma siis kablutan natuke. Ja väga tore, et seda tegin. Trenn oli super!
Keset maneezi oli sinine koormakate maha pandud. Läksi käekõrval seda tutvustama. Härra arvas, et ma olen napakas :D Seisin stoilise rahuga seal keskel ja andsin talle aega veenduda, et kui see kate mind ära ei söö, siis ei söö see ära ka teda. Värisevate jalakestega sai ta lõpuks sealt üle tuldud. Sai kommi ka :)
Ronisin sadulasse ja hakkasin vaikselt soojendama. Oli tavaline. Taga nurgas ikka punnitas natuke silmu, aga muidu täitsa okeika. Siis võtsin selle kile ette. Lähenesime sammus. Ottokas oli veendunud, et ratsa sealt küll üle ei saa. Andsin talle aega vaadata aga säärega suunasin edasi. Väga ei sundinud, aga tagasi astuda ka ei lubanud. Võtsin ka steki kätte, et kui ta tagasi tahtis astuda, siis panin steki otsa vastu kintsu ja koos säärega piisas sellest, et tagurpidikäiku vältida. Edasi liikumise tempos andsin talle üsna palju vabadust.
Natuke ikka läks iga sammu tegemisega aega. Kui tegi sammu edasi, sai kiita, kui seisis ja uuris asja, siis ma ootasin rahulikult. Ja niimoodi tasakesi saime päris kile äärde ja siis hästi hästi kiirelt ka üle. Sai preemia ja läksime uuele ringile. Peale kolmandat korda kadus ka kiirustamine kilest üle minnes ja seega jätsime selle kile hetkel rahule.
Tegin traavis kaari ja suunakaid ja kokku-lahku. Hästi hästi kerge kontaktiga. Ja siis lähenesime kilele traavis. Esimesel korral ta ehmatas ära ja pidurdas korralikult. Surusin jala peale ja üle ta läks. Jah kiirustas ja muretses aga läks! Sai pai ja kommi ja läksime veel. Nüüd oli ta juba täitsa rahulik. Vaatas küll alla hästi palju ja tõstis jalgu suure hoolega, aga ei kiirustanud ega võbisenud. Paar korda tulime ja rohkem polnudki vaja.
Hakkasin siis jälle tervel platsil sõitma ja esimese hooga tahanurka minnes nägi ta mingit tonti ja tegi mulle kannaka :D Ma olin ise juba täitsa hooletu seal seljas, sest no kui ta oli nii vapper, et läks kilest üle, siis mis see taganurk enam ära ei ole, aga tutkit :D Pidin sealt vups üle õla alla veerema. Ta tundis, et ma hakkan evakueeruma ja jäi ruttu seisma ja ma sain tagasi ronida. Olin enda peale kuri, et ma ise hoolsam ei olnud. Läksin uuesti, juhtisin korralikult ja kõik oli korras.
Galopp oli mõnus. Ma ei tea kuidas see kõrvalt välja paistab, sest no ta on ikkagi pooltraavel ja seega sellist ilusat ümarat galoppi tal ei ole- on selline pika vorsti moodi :D Aga no seljast oli hea tunne. Läksime ka üle kile ja enam ta ei teinud sellest üldse välja. Nagu oleks täitsa tavaline asi :)
Peale galoppi oli traav nii hea. Nagu tõesti. Pehme, lõdva, maadhaarav, tõukav, heas tasakaalus. Sõitsin mõned kaheksad ja ronisin alla. Jalutasime käekõrval. Mulle meeldib mõte, et kui hobune on oma töö ära teinud, siis ma ronin seal tkohe alla. Jalutamiseks ei pea ma ta seljas kõõluma vaid võin oma jalgadel ka ta kõrval käia :)

Võhandu maraton- kes aerudel, kes roolis.

Nädalavahetus oli päris kiire ja tegusid täis ning otsustasin igast asjast eraldi kirjutada. Siin siis Otepää tripp ja võhandu maraton.

Inz läks oma töökaaslasega võhandu maratoni sõitma ja mina groomisin ehk olin saateauto. Otsustasime, et lähme reedel juba mu ema juurde Otepääle, sest start anti ju kell 7 hommikul ja kohal oli vaja olla hiljemalt 6:30, seega siit otse minnes oleks pidanud keset ööd startima. Liikuma saime kella 18:30 ajal ja kohale jõudsime pool 11. Tegin võilud valmis ja Inz pani asjad kõik paika. DK jäi ilusti magama, aga  plika päevauned olid täiesti sassis ja nii ta rallitas poole ööni. Tegi ikka korralikku kisa ja lõpuks röökis end hüsteeriasse välja. 2 tundi maadlesin temaga ja siis pärast jagasin veel emaga ka maid. I sai õnneks kohe magama, kui Jessu uinus, ning seega sai ikka 4 tunnikest magada. Mina piirdusin 3ga.

Stardipaika jõudsime õigel ajal, aga just enne saabumist hakkas autos midagi kolisema. Kas piduriklotsi juures midagi või kusagil sealkandis, aga ega midagi parata polnud. Tuli üle elada.

Poisid said ilusti kanuusse ja starti ootama. Mina olin esimese silla peal, mis oli sealsamas peale Tamula järve auringi. Kuidagi sattusin seisma just sinna kõrvale, kus silla alt läbi minejaid regati ja no oli hädas see neiukene numbrite ütlemisega. Aktivist nagu ma olen, ei suutnud ma mitte vakka olla ja läksin appi. Jagasime ära, kes kust numbreid võtab ja nii ma siis aitasin natuke korraldusele ka kaasa. See onu, kes neid numbreid arvutisse toksis oli väga armas ja tänas ilusti :)

Kui poisid esimese kontrollpunkti läbinud olid ja jõele suundusid lonkisin autosse ja hakkasin teist punkti otsima. Kohe soojenduseks kimasin 10km valesti :D Kõva orienteeruja nagu ma olen eksole :D Võtsin siis regio appi ja kõik kaardid, mis I mulle printinud oli ja süvenesin natuke rohkem. Otsisin regiost kohanimesid ja teeotsi ja nii leidsin õige koha üles. Edasi oli juba lihtne, sest saateautosid oli tegelikult väga palju ja nii sai alati kellegi sabas olla. Esimesel korral ma lihtsalt haakisin valele autole sappa :D

Poisid olid tublid ja ma leidsin ka edasikõik kohad ilusti üles. Passimist ja ootamist oli muidugi kõvasti. Õnneks oli ilm päris okei. Tuul oli ja külm oli ka, aga kuiv! Kui vihma oleks sadanud, siis oleks ikka väga nüri olnud. 

Esimene toitlustuspunkt oli veidi enne poole maa läbimist. Kanuu oli vaja mäest üles tassida ja siis pärast jälle nats maad edasi alla, et vette tagasi saada. Vahepeal sõime hernesuppi ja Inz sai kiire õlamudi. Nägin palju tuttavaid ka :) Valdavalt oli osalejatel tuju hea. Mõned vahetasid riideid, aga enamik olid siiski kuivemapoolsed.

Edasi sõites sain ühes punktis väga hea parkimiskoha. Päike paistis otse esiklaasi ja nii hea soe oli autos. Võtsin pleedi peale, panin vesti pea alla ja uinusin sekundiga. Magasin seal ca 2 tundi, millega posid läbisid 2 punkti nagu lennates. Kimasin siis järgmisesse kohta, aga seal õnnestus neil ka kuidagi nii mööda lipsata, et me ei näinudki üksteist. Passisin 45 minutit ja vahtisin üksisilmi jõge, aga mida polnud, olid poisid. Helistasin ja siis selgus, et nad juba läksid sealt läbi :D
Kimasin siis veel edasi järgmisesse toitlustuspunkti ja ootasin seal.

Teine toitlustuspunkt oli 76km peal. Enne seda oli jõe kiire ja kärestikuline osa ning siis hakkas jõgi laiemaks minema. Laiemaks ja aeglasemaks, niiet need, kes kärestikes ümber käisid said seal aeglase osa peal mõnuga külmetada enne, kui vahepunkti jõudsid. Mina saabusin sinna päris varakult ja seega sain päris pikalt oodata. Istusin ja vaatasin neid külmetavaid tegelasi. Mõni tuli nagu uppund kass üleni värisedes ja vappudes. Paar tegelast olid täiesti kaltsmärjad, aga ma ei näinud, et neil oleks vahetusriideid või abilisi olnud. Lõviosa ligudikke olid üksikute süstadega, aga oli ka paariskanuusid. Raftitajatel olid püksid märjad, aga ülalt oldi üldiselt kuivad. Soojendustelgis käis vilgas riiete vahetamine. Meeleolu oli valdavalt hoopis vaiksem ja tõsisem, kui eelmises toidupunktis. Õhtu oli kätte jõudnud, ilm läks üha külmemaks ja valge aeg hakkas otsa saama kuid 25km aeglast vett veel alles ootas ees.

Minu poisid jõudsid planeeritud ajast hiljem. Väsimus, aeglane vesi ja vastutuul nõudsid oma. Meeleolu oli poistel õnneks hea. Inz vahetas riided, nagu oligi plaanis. Kalipso asemel läksid soe pesu, fliiskiht ja vetthülgav hiht. Jalga kummarid. Edasi oli vaid lai ja sile vesi ning seega ümberkäimis oht väike. Õhk aga jahe ja märg kalipso mitte just parim riietus.

Ees oli veel üks vahepunkt, kus tuli kanuu üle silla koha kanda ja siis veel lõpusirge. 9km lõpusirget, kui täpsem olla. Räpinas, viimases vahepunktis, jõudis ka I töökaaslase naine kohale ja saime koos oodata. Väljas oli juba täitsa pime. Osalejad tirisid oma groomide abiga paadid veest välja, haarasid neile ulatatud red bulli ja suundusid üsna vaikselt uuesti rajale. See elevus ja naer ja naljad, mis kostus esimestes vahepunktides, oli koos päevavalgusega kadunud. Aitasin seal paari süsta veest välja tirida, kuniks poisse ootasin ja kui mu groomitavad olid ka juba nähtud tõsidusega uuesti rajale suundunud liikusin ka mina finišisse.

Veidi enne 11:20t jõudisd meie väsinud mehed kohale. Kehad kanged ja liigutused aeglased, aga meeled rõõmsad :) Pakksiime kola autose, andime kanuu ära ja suundusime Inzuga käsikäes tema medalile järele. Kõik lõpetajad said medalid. Asja nali oli aga see, et ma ilmselt nägin sama räsitud ja vässu välja, nagu maratoonlased, sest ka mulle riputati medal kaela enne, kui ma jõudsin vaidlema hakata. Tädi veel lohutas, et ega meil ei peagi siin midagi rääkima... Meil on siia tulnud ka paare, kellel on eestkõneleja kaasas, sest ise ei suudagi enam midagi öelda. See ikka pikk  katsumus ja tublid, kes lõpuni vastu peavad.
Vaatasime Inzuga üksteisele otsa ja olime vait edasi. Tänasime vaid viisakalt korralduse eest ja lubasime järgmine aasta jälle lõpetajate telgis kohtuda.
Pärast oli aga nalja palju selle minu medaliga :D Aga noh, ma ju ka ikkagi vedasin lõpuni välja. Juu ma siis olin kõige tulihingelisem ja kaasaelavam groom, et sain ka oma kulina kaela :D

Jama on aga see, et kogu seda asja pealt nähes tekkis endas ka väike hasart, et huvitav kas ma saaksin sellega hakkama...

Lühikesed jalused on harjumatud

Möödunud nädalavahetus oli kuidagi väga väsitav ja mu energia kõigub nagu vahelduvvool. Tahaks mingi energiapaja leida ja siis tegutseda nagu vurr kodus. Hetkel aga lihtsalt olesklen niisama, Vedru süles nurrumas. Preili magab ja ma lihtsalt ei viitsi ennast liigutada :s

Eile õhtul I suht viskas mu kodust välja ja ajas talli trenni. Nagu tavaliselt on mul pärast hea meel, kui olen end hoolimata väsimusest talli vinnanud. Ottokas oli tore. Harjutasin enda jaoks lühema jalusega sõitmist. Ikka on imelik aga tundub, et jalg püsib paremini õiges kohas. Vahetasin täis ja poolistakut palju ja tegin omale tasakaaluharjutusi. Ottokalt küsisin ainult baasasju, ühtlast rütmi ja sääre vahel mööda minu valitud kontuuri liikumist. Sõitsin kaari ja serpantiine ja volte. Galopis tegin jalavahetusi ka ja mõned tulid isegi täitsa head. Valdavalt ta muidugi teeb oma pool sammukest traavi vahele, aga paar korda tuli ilus õhus vahetus. Üleminekutele ma eile väga rõhku ei pannud, aga samas kui tahtsin tagasi, siis tuli ta väga kergelt. Natuke ette-alla traavi lõpetuseks ja oligi moos.

Heureka hetk ja vanad vitsad peksavad

Täna oli hüppetrenn ja ma võin ausalt öelda, et nii mõnusat tunnet ei ole mul Ottokaga hüpates veel olnud. Kogu asi sai alguse sellest, et L käis Ottokaga R trennis hüppamas (nagu ma juba ka kirjutanud olen), ja R katsetas seal uut lähenemist, mis tundub, et toimib meie kõrgustel väga hästi.
 Eelmine neljap hüppasime pisikesi, u 85cm ehk oli, aga R käskis mul hoida nii nii pehme kontakti kui ma vähegi suudan. Seda eriti pööretes ja ka lähenemisel. Kui väga vaja, siis sutsukene vastu hoida, aga võimalusel mitte eest reguleerida ja säärega mitte palju pressida, vaid ainult toetada. Kõlab jaburalt, kui on hobune kelle elu eesmärk tundub olevat tõkkele nii suure hooga peale kütta, kui veel vähegi võimalik. Aga asi siiski toimis.
Mina tundsin end muidugi ulme ebakindlalt, sest olen ju juba ratsakooli ajast harjunud, et säärega tuleb elueest suruda ja ratset tuleb seejuures tõkke ees vastu hoida. Eest ei tohi jumala eest ära visata, sest siis hobune saab maha istuda või kõrvale joosta. Mitmed aastat pidevat korrutamist, et suru ja suru ja suru ja hoia eest aga vastu, on ikka väga sügavale sisse sööbinud. Aga igatahes tegin ma möödunud nädalal kõvasti iseendaga tööd ja sõitsin pidevalt peaaegu vaba ratsmega. Väga imelik oli. Ma täiesti ignoreerisin seda, kus või mis asendis Ottoka kael ja pea olid. Keskendusin ainult sellele, et sõidujooned oleks seal, kus mina tahan ja et rütm ja tempo oleks ok. Pehme käe andmise peale ei lubanud Ottokal hoogu lisada ja püüdsin ise teda üsna palju edasi sõita. Kuniks tegin vaid traavi oli ta eile juba väga mõnus. Jooksis pika kaelaga ette alla, kuid see kael on sirge nagu harjavars :D Samas oli ta täitsa okeilt tasakaalus ja tegi ka kokku-lahku täitsa viisakalt. Peale galoppi kipub traavis muidugi kiirustama, aga no ega ma eeldagi, et saan pikkade aastate harjumused nädalaga murtud. Galopp ise on aga mõnus. Jah, kael on pikk ja sirge, aga no mis ma teha saan, kui ta sellisena sündis. Samas vastab ta tagasi võtmisele ilusti ja mis peamine, sain isegi tagant nurgast läbi sõidetud. Jalakene tudiseb ja silm on punnis, aga rajalt kõrvale ei hüppa ja mind ära ei tassi. See on kõige suurem töövõit. Niisama sõites on küll harjumatu, aga täitsa tehtav see olematu ratsmega sõitmine. Hüpates pean aga end ikka väga väga tugevalt kokku võtma, et vanade harjumuste küüsi mitte langeda.
Et oleks ka natuke piltlikumalt see kontakti tugevus, siis varasemalt ma sõitsin ratsastuses nii, et justnagu suur pakk hapukoort, u 500g, ripub käe otsas. Ratsastuses pole Ottokas kunagi eriti tirinud või tassinud ja on püsinud täitsa mõnus selle 500g-ga. Ratsakoolis räägiti aastaid seda, et võta ikka konkreetne kontakt! Ja ma tean treenereid, kes ka praegu nii räägivad. Hüpates on aga alati asi käest ära läinud ning tema tõkkete ees sööstmise/ minu paanilise pressimise tulemusel olen ma ikka kogu jõuga pidanud teda tagasi hoidma. Ja no siis on tema ka mind kogu jõuga edasi vedanud :s Nüüd aga see pehme kontakt tähendab seda, et ma tunnen tema suunurki, aga rohkem kui ehk 50-100g ma käe peale ei lase. Pööretes püüan hoida veelgi vähem, et tõkke ees oleks natuke mänguruumi, kui on vaja klapitamiseks sutsuke vastu hoida.

No ja siis tänane hüpekas. Kohe algusest peale oli ta mõnus. Soojendades kohati lausa laisk, aga see oli vaevava kakahäda süü. Kui keha sai kergendatud, siis läks samm kohe elavamaks, aga mitte hullunuks. Keskendusin terve trenni sellele, et ma jumala eest ei hakkaks tirima ja eest kontrollima. Kui oli vaja tagasi võtta, siis rahustasin kõva häälega ja võtsin tagumiku ja nii pehme käega kui ma vähegi oskasin. Keskendusin sellele, et oleks hea rütm ja püüdsin juba varakult sammule pihta saada. Ja no hobune hüppas megahästi. Ühelegi tõkkele ei pannud kadjama. Hüpetest julgelt üle poole tundusid seljast nii ümarad ja kõrge kaarega. Kordagi ei olnud seda tüüpilist Ottoka padistamist tõkke ees. Kõik seotud vahed tulid ilusti välja ja ka vahedes ei hakanud ta padistama. Ühe korra tundsin peale tõket, et hakkas nagu lõuga taha haakima, aga kuna siis oli pööre ees, sain ruttu ratsme veel pehmemaks anda ja hoopis sisemise jalaga teda nurka lükata, mille peale unustas ka hobune tirimise ära.
Mina käkerdasin nii mõneski kohas kahjuks päris palju. Täna ei suutnud kuidagi tasakaalus püsida ja kohe kui ma natukene ette vajun, siis raskus läheb kanna pealt ära, säär tõmab lühikeseks ning kand tõuseb nagu verdust päästetuna üles. Sellega aga kaasneb kohe tahtmatu edasi ajamine hobusele. Ilmselt oli harjumatu see, et Ottokas hüppas ümaralt ja rahulikult ja ma ise kiirustasin hüpetel liiga palju ning sukeldusin ette.  Panime jaluse lühemaks, mis voltis mu jalad väga kokku :D Väga väga imelik oli, aga peale seda vähemalt ei läinud raskus päkale ja seega püsis kand ka ilusti oma kohal ning sääred ei vajunud ette. Mul on kogu aeg olnud see jama, et hüppeliiges vajub väga läbi ja siis jalg vajub ette. Kui panen kogu raskuse kannale, siis vajub kand supsti hästi alla, jalg aga venib pikaks ja vajub ette.  Pean sellega tegelema ja vb katsetama põlvepatjade tõstmisega, et ehk saab mugavamaks.
Igatahes. Viimane rada, kui ma olin jalused ära sättinud ja R tõkked tõstnud, oli juba täitsa hüppamise moodi. Ottokas oli megatubli ja mina tundisn, et ma suutsin isegi mõelda. Esmalt ei saanud kohe esimesele tõkkele peale korralikult ja lausa 2 korda läks väga põhja. Siis sain pöördes käe veel pehmemaks ja kohe oli parem. 1 väikese nurgast välja pöörde käkkisin ka ise ära, aga hoolimata sellest püsis Ottokas ilusti rütmis. Uuesti tulles sain oma vea parandatud. Süsteemil kaotasin tasakaalu ja seega elasid mu kannad oma elu, aga peale jaluse kohendamist sai ka see korda :D Rada tulles oli väga mõnus tunne. Tõkked olid täitsa tõkete moodi ja ma ei kartnudki, ehkki sellise hästi pehme kontaktiga sõites on justnagu tunne, et pole sellist kontrolli ja kui ta otsustab mingi käki keerata, siis ei jõua ma reageerida ka. Õnneks aga oli Ottokene tõeline kullatükk ja hüppas megakindlalt, millega andis mulle ka suure portsu kindlustunnet ja usaldust juurde.
 Pärast mõõtes selgus, et 1 lattaed ja süsteemi okseri tagumine olid lausa meeter ja kõige madalam tõke 90cm. Ma ei mäleta millal ma viimati meetrit hüppasin. Nii mugavalt kui täna, pole ma sel kõrgusel end aga juba aastaid tundnud. Minu mugavuspiir on 80-85 ja kõik mis on sealt üle, on juba aastaid mul sees keerama ajanud :D Ohh ma loodan nüüd kogu hingest, et saan regulaarselt talli ja trenni ja et ei tule suuremat sorti tagasilööki.
Täna oli selline hüppetrenn, et ma tahaks juba uut trenni :)

Üle pika aja jälle hüppasime

Minusugusele jänkule mõjub väga laastavalt see, kui trennidesse tulevad suured pausid sisse. Erinevatel põhjustel ei hüpanud ma ise vist 3 nädalat jutti ja eile oli siis hüppetrenn. Ohh jah. Kuna oli mingi imelik päev ja kõik jäid hiljaks, siis oli mul päris palju aega sooja teha, sest mina olin õigeks ajaks sadulas. Tegin sooja ja Ottokas oli päris hea aga minu närv aina kasvas. mõtlesin juba korraks, et ürlen R-le, et tead vabandust, aga ma ikka ei osale täna trennis... Aga siis ikka mõtlesin, et no kurat nii hale ka ei saa olla. Tuleb end ikka natukene kokku võtta ja pingutada. Muidu ongi varsti nii, et ümmargune on ka vorm.
Hakkasime siis hüppama. Esimesed kõksud oli Ottokas väga rahulik, aga siis selgus, et kakahäda segas teda. Tegi oma hunniku ära ning energiad pääsesid liikuma. Esimest korda rada tulles ei saanud ma kuidagi õigele tempole pihta. Eest jään kõvasti just pöördes hoidma ja siis tõkke ees on vesi ahjus nii minul kui hobusel ja siis mina surun elu eest ja Ottokas loomulikult paneb ajama.

R käskis mul hoida pööretes palju palju pehmem kontakt ja lasta tal joosta edasi. Tõkkele lähenedes vajadusel vaid natukene rahustada ja hoida vastu, aga mitte hakata tirima ja suruma. Teise raja ajal ma suutsingi nii sõita ja hoopis hoopis mõnusam oli. Liikumine ei olnud enam selline kadjamine. Sammud olid sujuvamad ja pehmemad ja hüpped tulid ka normaalsemad. Nojahh, me hüppasime ka ainult minitõkkeid, ehk 85rada, aga no asi seegi. Kui ma saaks ka selle 80-90cm niimoodi sõidetud, nagu viimase raja ajal, siis ma oleks endaga päris rahul.

Teine ja vaata et veel suurem läbimurre on see, et ma olen saanud viimased trennid maneezi taga otsas täiesti normaalselt sõita. Jaaa, ta ikka punnitab silma jne, aga see on köömes võrreldes sellega, mis varasemalt on olnud.
Kõik sai alguse sellest, et kuna JB ei saanud R trenni hüppama minna (mina olin ju haige lapsega pikalt kodus ja siis utsitasin trennilisi R-ilt trenne võtma), siis kupatasin oma sõidupäeval, mil ma jälle ei saanud minna, hoopis L-i Ottoka selga ja R trenni hüppama. Ottokas vana hurmur nagu ta on, kostitas L-i kohe kõigi oma võludega. Taha nurka esmalt ei läinud, siis tassis ta L-i sealt suure hooga ära. Juttude järgi olla isegi 1x tagumist otsa kergitanud. R lasi tal lihtsalt sõita seal taga kuniks hobune mõistab, et pole midagi teha, peab maha rahunema. Ei mingit karistamist või madistamist. Lihtsalt voldi peal kannatlikult kuniks asi toimib. Ja hakkaski toimima :D
Kui nad siis hüppama hakkasid, oli Ottokas päris äksi täis olnud ja lendas ringi nagu oma "parematel päevadel". Peale natukest katsetamist sai aga L asjale pihta ja lõpuks tuli 90cm rada lausa. Olgu öeldud, et ta sõitis esimest korda Ottokaga. Varasemalt on ta 1x jalutanud ja 1x 20min kergelt liigutanud teda ainult. Galoppi polnud varem sõitnud. Niiet väga tubli! Igatahes minul oli pühapäeval hobune väga mõnus sõita. Kõvasti etem, kui peale pikka lebotamist :D

Aga laias plaanis on mul kevadine mõõn täie hooga käes. MASENDAV! Moti kolis välja, jaksu ei ole, mõtet ei näe. Vastik! Õnneks ma tean, et see on mööduv nähtus. Aprill tuleb tõeline ringi sahmimine ja iga nädalavahetus on üritusi täis ning seega ei jää kodus mossitamiseks õnneks aega :)