Minusugusele jänkule mõjub väga laastavalt see, kui trennidesse tulevad suured pausid sisse. Erinevatel põhjustel ei hüpanud ma ise vist 3 nädalat jutti ja eile oli siis hüppetrenn. Ohh jah. Kuna oli mingi imelik päev ja kõik jäid hiljaks, siis oli mul päris palju aega sooja teha, sest mina olin õigeks ajaks sadulas. Tegin sooja ja Ottokas oli päris hea aga minu närv aina kasvas. mõtlesin juba korraks, et ürlen R-le, et tead vabandust, aga ma ikka ei osale täna trennis... Aga siis ikka mõtlesin, et no kurat nii hale ka ei saa olla. Tuleb end ikka natukene kokku võtta ja pingutada. Muidu ongi varsti nii, et ümmargune on ka vorm.
Hakkasime siis hüppama. Esimesed kõksud oli Ottokas väga rahulik, aga siis selgus, et kakahäda segas teda. Tegi oma hunniku ära ning energiad pääsesid liikuma. Esimest korda rada tulles ei saanud ma kuidagi õigele tempole pihta. Eest jään kõvasti just pöördes hoidma ja siis tõkke ees on vesi ahjus nii minul kui hobusel ja siis mina surun elu eest ja Ottokas loomulikult paneb ajama.
R käskis mul hoida pööretes palju palju pehmem kontakt ja lasta tal joosta edasi. Tõkkele lähenedes vajadusel vaid natukene rahustada ja hoida vastu, aga mitte hakata tirima ja suruma. Teise raja ajal ma suutsingi nii sõita ja hoopis hoopis mõnusam oli. Liikumine ei olnud enam selline kadjamine. Sammud olid sujuvamad ja pehmemad ja hüpped tulid ka normaalsemad. Nojahh, me hüppasime ka ainult minitõkkeid, ehk 85rada, aga no asi seegi. Kui ma saaks ka selle 80-90cm niimoodi sõidetud, nagu viimase raja ajal, siis ma oleks endaga päris rahul.
Teine ja vaata et veel suurem läbimurre on see, et ma olen saanud viimased trennid maneezi taga otsas täiesti normaalselt sõita. Jaaa, ta ikka punnitab silma jne, aga see on köömes võrreldes sellega, mis varasemalt on olnud.
Kõik sai alguse sellest, et kuna JB ei saanud R trenni hüppama minna (mina olin ju haige lapsega pikalt kodus ja siis utsitasin trennilisi R-ilt trenne võtma), siis kupatasin oma sõidupäeval, mil ma jälle ei saanud minna, hoopis L-i Ottoka selga ja R trenni hüppama. Ottokas vana hurmur nagu ta on, kostitas L-i kohe kõigi oma võludega. Taha nurka esmalt ei läinud, siis tassis ta L-i sealt suure hooga ära. Juttude järgi olla isegi 1x tagumist otsa kergitanud. R lasi tal lihtsalt sõita seal taga kuniks hobune mõistab, et pole midagi teha, peab maha rahunema. Ei mingit karistamist või madistamist. Lihtsalt voldi peal kannatlikult kuniks asi toimib. Ja hakkaski toimima :D
Kui nad siis hüppama hakkasid, oli Ottokas päris äksi täis olnud ja lendas ringi nagu oma "parematel päevadel". Peale natukest katsetamist sai aga L asjale pihta ja lõpuks tuli 90cm rada lausa. Olgu öeldud, et ta sõitis esimest korda Ottokaga. Varasemalt on ta 1x jalutanud ja 1x 20min kergelt liigutanud teda ainult. Galoppi polnud varem sõitnud. Niiet väga tubli! Igatahes minul oli pühapäeval hobune väga mõnus sõita. Kõvasti etem, kui peale pikka lebotamist :D
Aga laias plaanis on mul kevadine mõõn täie hooga käes. MASENDAV! Moti kolis välja, jaksu ei ole, mõtet ei näe. Vastik! Õnneks ma tean, et see on mööduv nähtus. Aprill tuleb tõeline ringi sahmimine ja iga nädalavahetus on üritusi täis ning seega ei jää kodus mossitamiseks õnneks aega :)
No comments:
Post a Comment