Täna oli hüppetrenn ja ma võin ausalt öelda, et nii mõnusat tunnet ei ole mul Ottokaga hüpates veel olnud. Kogu asi sai alguse sellest, et L käis Ottokaga R trennis hüppamas (nagu ma juba ka kirjutanud olen), ja R katsetas seal uut lähenemist, mis tundub, et toimib meie kõrgustel väga hästi.
Eelmine neljap hüppasime pisikesi, u 85cm ehk oli, aga R käskis mul hoida nii nii pehme kontakti kui ma vähegi suudan. Seda eriti pööretes ja ka lähenemisel. Kui väga vaja, siis sutsukene vastu hoida, aga võimalusel mitte eest reguleerida ja säärega mitte palju pressida, vaid ainult toetada. Kõlab jaburalt, kui on hobune kelle elu eesmärk tundub olevat tõkkele nii suure hooga peale kütta, kui veel vähegi võimalik. Aga asi siiski toimis.
Mina tundsin end muidugi ulme ebakindlalt, sest olen ju juba ratsakooli ajast harjunud, et säärega tuleb elueest suruda ja ratset tuleb seejuures tõkke ees vastu hoida. Eest ei tohi jumala eest ära visata, sest siis hobune saab maha istuda või kõrvale joosta. Mitmed aastat pidevat korrutamist, et suru ja suru ja suru ja hoia eest aga vastu, on ikka väga sügavale sisse sööbinud. Aga igatahes tegin ma möödunud nädalal kõvasti iseendaga tööd ja sõitsin pidevalt peaaegu vaba ratsmega. Väga imelik oli. Ma täiesti ignoreerisin seda, kus või mis asendis Ottoka kael ja pea olid. Keskendusin ainult sellele, et sõidujooned oleks seal, kus mina tahan ja et rütm ja tempo oleks ok. Pehme käe andmise peale ei lubanud Ottokal hoogu lisada ja püüdsin ise teda üsna palju edasi sõita. Kuniks tegin vaid traavi oli ta eile juba väga mõnus. Jooksis pika kaelaga ette alla, kuid see kael on sirge nagu harjavars :D Samas oli ta täitsa okeilt tasakaalus ja tegi ka kokku-lahku täitsa viisakalt. Peale galoppi kipub traavis muidugi kiirustama, aga no ega ma eeldagi, et saan pikkade aastate harjumused nädalaga murtud. Galopp ise on aga mõnus. Jah, kael on pikk ja sirge, aga no mis ma teha saan, kui ta sellisena sündis. Samas vastab ta tagasi võtmisele ilusti ja mis peamine, sain isegi tagant nurgast läbi sõidetud. Jalakene tudiseb ja silm on punnis, aga rajalt kõrvale ei hüppa ja mind ära ei tassi. See on kõige suurem töövõit. Niisama sõites on küll harjumatu, aga täitsa tehtav see olematu ratsmega sõitmine. Hüpates pean aga end ikka väga väga tugevalt kokku võtma, et vanade harjumuste küüsi mitte langeda.
Et oleks ka natuke piltlikumalt see kontakti tugevus, siis varasemalt ma sõitsin ratsastuses nii, et justnagu suur pakk hapukoort, u 500g, ripub käe otsas. Ratsastuses pole Ottokas kunagi eriti tirinud või tassinud ja on püsinud täitsa mõnus selle 500g-ga. Ratsakoolis räägiti aastaid seda, et võta ikka konkreetne kontakt! Ja ma tean treenereid, kes ka praegu nii räägivad. Hüpates on aga alati asi käest ära läinud ning tema tõkkete ees sööstmise/ minu paanilise pressimise tulemusel olen ma ikka kogu jõuga pidanud teda tagasi hoidma. Ja no siis on tema ka mind kogu jõuga edasi vedanud :s Nüüd aga see pehme kontakt tähendab seda, et ma tunnen tema suunurki, aga rohkem kui ehk 50-100g ma käe peale ei lase. Pööretes püüan hoida veelgi vähem, et tõkke ees oleks natuke mänguruumi, kui on vaja klapitamiseks sutsuke vastu hoida.
No ja siis tänane hüpekas. Kohe algusest peale oli ta mõnus. Soojendades kohati lausa laisk, aga see oli vaevava kakahäda süü. Kui keha sai kergendatud, siis läks samm kohe elavamaks, aga mitte hullunuks. Keskendusin terve trenni sellele, et ma jumala eest ei hakkaks tirima ja eest kontrollima. Kui oli vaja tagasi võtta, siis rahustasin kõva häälega ja võtsin tagumiku ja nii pehme käega kui ma vähegi oskasin. Keskendusin sellele, et oleks hea rütm ja püüdsin juba varakult sammule pihta saada. Ja no hobune hüppas megahästi. Ühelegi tõkkele ei pannud kadjama. Hüpetest julgelt üle poole tundusid seljast nii ümarad ja kõrge kaarega. Kordagi ei olnud seda tüüpilist Ottoka padistamist tõkke ees. Kõik seotud vahed tulid ilusti välja ja ka vahedes ei hakanud ta padistama. Ühe korra tundsin peale tõket, et hakkas nagu lõuga taha haakima, aga kuna siis oli pööre ees, sain ruttu ratsme veel pehmemaks anda ja hoopis sisemise jalaga teda nurka lükata, mille peale unustas ka hobune tirimise ära.
Mina käkerdasin nii mõneski kohas kahjuks päris palju. Täna ei suutnud kuidagi tasakaalus püsida ja kohe kui ma natukene ette vajun, siis raskus läheb kanna pealt ära, säär tõmab lühikeseks ning kand tõuseb nagu verdust päästetuna üles. Sellega aga kaasneb kohe tahtmatu edasi ajamine hobusele. Ilmselt oli harjumatu see, et Ottokas hüppas ümaralt ja rahulikult ja ma ise kiirustasin hüpetel liiga palju ning sukeldusin ette. Panime jaluse lühemaks, mis voltis mu jalad väga kokku :D Väga väga imelik oli, aga peale seda vähemalt ei läinud raskus päkale ja seega püsis kand ka ilusti oma kohal ning sääred ei vajunud ette. Mul on kogu aeg olnud see jama, et hüppeliiges vajub väga läbi ja siis jalg vajub ette. Kui panen kogu raskuse kannale, siis vajub kand supsti hästi alla, jalg aga venib pikaks ja vajub ette. Pean sellega tegelema ja vb katsetama põlvepatjade tõstmisega, et ehk saab mugavamaks.
Igatahes. Viimane rada, kui ma olin jalused ära sättinud ja R tõkked tõstnud, oli juba täitsa hüppamise moodi. Ottokas oli megatubli ja mina tundisn, et ma suutsin isegi mõelda. Esmalt ei saanud kohe esimesele tõkkele peale korralikult ja lausa 2 korda läks väga põhja. Siis sain pöördes käe veel pehmemaks ja kohe oli parem. 1 väikese nurgast välja pöörde käkkisin ka ise ära, aga hoolimata sellest püsis Ottokas ilusti rütmis. Uuesti tulles sain oma vea parandatud. Süsteemil kaotasin tasakaalu ja seega elasid mu kannad oma elu, aga peale jaluse kohendamist sai ka see korda :D Rada tulles oli väga mõnus tunne. Tõkked olid täitsa tõkete moodi ja ma ei kartnudki, ehkki sellise hästi pehme kontaktiga sõites on justnagu tunne, et pole sellist kontrolli ja kui ta otsustab mingi käki keerata, siis ei jõua ma reageerida ka. Õnneks aga oli Ottokene tõeline kullatükk ja hüppas megakindlalt, millega andis mulle ka suure portsu kindlustunnet ja usaldust juurde.
Pärast mõõtes selgus, et 1 lattaed ja süsteemi okseri tagumine olid lausa meeter ja kõige madalam tõke 90cm. Ma ei mäleta millal ma viimati meetrit hüppasin. Nii mugavalt kui täna, pole ma sel kõrgusel end aga juba aastaid tundnud. Minu mugavuspiir on 80-85 ja kõik mis on sealt üle, on juba aastaid mul sees keerama ajanud :D Ohh ma loodan nüüd kogu hingest, et saan regulaarselt talli ja trenni ja et ei tule suuremat sorti tagasilööki.
Täna oli selline hüppetrenn, et ma tahaks juba uut trenni :)
No comments:
Post a Comment