Võhandu maraton- kes aerudel, kes roolis.

Nädalavahetus oli päris kiire ja tegusid täis ning otsustasin igast asjast eraldi kirjutada. Siin siis Otepää tripp ja võhandu maraton.

Inz läks oma töökaaslasega võhandu maratoni sõitma ja mina groomisin ehk olin saateauto. Otsustasime, et lähme reedel juba mu ema juurde Otepääle, sest start anti ju kell 7 hommikul ja kohal oli vaja olla hiljemalt 6:30, seega siit otse minnes oleks pidanud keset ööd startima. Liikuma saime kella 18:30 ajal ja kohale jõudsime pool 11. Tegin võilud valmis ja Inz pani asjad kõik paika. DK jäi ilusti magama, aga  plika päevauned olid täiesti sassis ja nii ta rallitas poole ööni. Tegi ikka korralikku kisa ja lõpuks röökis end hüsteeriasse välja. 2 tundi maadlesin temaga ja siis pärast jagasin veel emaga ka maid. I sai õnneks kohe magama, kui Jessu uinus, ning seega sai ikka 4 tunnikest magada. Mina piirdusin 3ga.

Stardipaika jõudsime õigel ajal, aga just enne saabumist hakkas autos midagi kolisema. Kas piduriklotsi juures midagi või kusagil sealkandis, aga ega midagi parata polnud. Tuli üle elada.

Poisid said ilusti kanuusse ja starti ootama. Mina olin esimese silla peal, mis oli sealsamas peale Tamula järve auringi. Kuidagi sattusin seisma just sinna kõrvale, kus silla alt läbi minejaid regati ja no oli hädas see neiukene numbrite ütlemisega. Aktivist nagu ma olen, ei suutnud ma mitte vakka olla ja läksin appi. Jagasime ära, kes kust numbreid võtab ja nii ma siis aitasin natuke korraldusele ka kaasa. See onu, kes neid numbreid arvutisse toksis oli väga armas ja tänas ilusti :)

Kui poisid esimese kontrollpunkti läbinud olid ja jõele suundusid lonkisin autosse ja hakkasin teist punkti otsima. Kohe soojenduseks kimasin 10km valesti :D Kõva orienteeruja nagu ma olen eksole :D Võtsin siis regio appi ja kõik kaardid, mis I mulle printinud oli ja süvenesin natuke rohkem. Otsisin regiost kohanimesid ja teeotsi ja nii leidsin õige koha üles. Edasi oli juba lihtne, sest saateautosid oli tegelikult väga palju ja nii sai alati kellegi sabas olla. Esimesel korral ma lihtsalt haakisin valele autole sappa :D

Poisid olid tublid ja ma leidsin ka edasikõik kohad ilusti üles. Passimist ja ootamist oli muidugi kõvasti. Õnneks oli ilm päris okei. Tuul oli ja külm oli ka, aga kuiv! Kui vihma oleks sadanud, siis oleks ikka väga nüri olnud. 

Esimene toitlustuspunkt oli veidi enne poole maa läbimist. Kanuu oli vaja mäest üles tassida ja siis pärast jälle nats maad edasi alla, et vette tagasi saada. Vahepeal sõime hernesuppi ja Inz sai kiire õlamudi. Nägin palju tuttavaid ka :) Valdavalt oli osalejatel tuju hea. Mõned vahetasid riideid, aga enamik olid siiski kuivemapoolsed.

Edasi sõites sain ühes punktis väga hea parkimiskoha. Päike paistis otse esiklaasi ja nii hea soe oli autos. Võtsin pleedi peale, panin vesti pea alla ja uinusin sekundiga. Magasin seal ca 2 tundi, millega posid läbisid 2 punkti nagu lennates. Kimasin siis järgmisesse kohta, aga seal õnnestus neil ka kuidagi nii mööda lipsata, et me ei näinudki üksteist. Passisin 45 minutit ja vahtisin üksisilmi jõge, aga mida polnud, olid poisid. Helistasin ja siis selgus, et nad juba läksid sealt läbi :D
Kimasin siis veel edasi järgmisesse toitlustuspunkti ja ootasin seal.

Teine toitlustuspunkt oli 76km peal. Enne seda oli jõe kiire ja kärestikuline osa ning siis hakkas jõgi laiemaks minema. Laiemaks ja aeglasemaks, niiet need, kes kärestikes ümber käisid said seal aeglase osa peal mõnuga külmetada enne, kui vahepunkti jõudsid. Mina saabusin sinna päris varakult ja seega sain päris pikalt oodata. Istusin ja vaatasin neid külmetavaid tegelasi. Mõni tuli nagu uppund kass üleni värisedes ja vappudes. Paar tegelast olid täiesti kaltsmärjad, aga ma ei näinud, et neil oleks vahetusriideid või abilisi olnud. Lõviosa ligudikke olid üksikute süstadega, aga oli ka paariskanuusid. Raftitajatel olid püksid märjad, aga ülalt oldi üldiselt kuivad. Soojendustelgis käis vilgas riiete vahetamine. Meeleolu oli valdavalt hoopis vaiksem ja tõsisem, kui eelmises toidupunktis. Õhtu oli kätte jõudnud, ilm läks üha külmemaks ja valge aeg hakkas otsa saama kuid 25km aeglast vett veel alles ootas ees.

Minu poisid jõudsid planeeritud ajast hiljem. Väsimus, aeglane vesi ja vastutuul nõudsid oma. Meeleolu oli poistel õnneks hea. Inz vahetas riided, nagu oligi plaanis. Kalipso asemel läksid soe pesu, fliiskiht ja vetthülgav hiht. Jalga kummarid. Edasi oli vaid lai ja sile vesi ning seega ümberkäimis oht väike. Õhk aga jahe ja märg kalipso mitte just parim riietus.

Ees oli veel üks vahepunkt, kus tuli kanuu üle silla koha kanda ja siis veel lõpusirge. 9km lõpusirget, kui täpsem olla. Räpinas, viimases vahepunktis, jõudis ka I töökaaslase naine kohale ja saime koos oodata. Väljas oli juba täitsa pime. Osalejad tirisid oma groomide abiga paadid veest välja, haarasid neile ulatatud red bulli ja suundusid üsna vaikselt uuesti rajale. See elevus ja naer ja naljad, mis kostus esimestes vahepunktides, oli koos päevavalgusega kadunud. Aitasin seal paari süsta veest välja tirida, kuniks poisse ootasin ja kui mu groomitavad olid ka juba nähtud tõsidusega uuesti rajale suundunud liikusin ka mina finišisse.

Veidi enne 11:20t jõudisd meie väsinud mehed kohale. Kehad kanged ja liigutused aeglased, aga meeled rõõmsad :) Pakksiime kola autose, andime kanuu ära ja suundusime Inzuga käsikäes tema medalile järele. Kõik lõpetajad said medalid. Asja nali oli aga see, et ma ilmselt nägin sama räsitud ja vässu välja, nagu maratoonlased, sest ka mulle riputati medal kaela enne, kui ma jõudsin vaidlema hakata. Tädi veel lohutas, et ega meil ei peagi siin midagi rääkima... Meil on siia tulnud ka paare, kellel on eestkõneleja kaasas, sest ise ei suudagi enam midagi öelda. See ikka pikk  katsumus ja tublid, kes lõpuni vastu peavad.
Vaatasime Inzuga üksteisele otsa ja olime vait edasi. Tänasime vaid viisakalt korralduse eest ja lubasime järgmine aasta jälle lõpetajate telgis kohtuda.
Pärast oli aga nalja palju selle minu medaliga :D Aga noh, ma ju ka ikkagi vedasin lõpuni välja. Juu ma siis olin kõige tulihingelisem ja kaasaelavam groom, et sain ka oma kulina kaela :D

Jama on aga see, et kogu seda asja pealt nähes tekkis endas ka väike hasart, et huvitav kas ma saaksin sellega hakkama...