Pühapäevane trenn

Pühapäeva päeval jõudsime lõunaosariigist koju tagasi ja mind ootasid trennilised. Esmalt nuhjas ja siis jüris. Trennid läksid mõlemas kohas väga hästi. Rõõm kohe.
Ma olin üsna veendunud, et ma ei jaksa ise enam ratsutama minna ja mõtlesin, et no vähemalt kordetama pean, sest eelmine nädal oli Ottokal küll väga hõreda koormusega. Vaid 2 korda käis sadulas. Aga kuna mul ikka püksid olid jalga aetud, siis panin ta sadulasse, et no ma siis kablutan natuke. Ja väga tore, et seda tegin. Trenn oli super!
Keset maneezi oli sinine koormakate maha pandud. Läksi käekõrval seda tutvustama. Härra arvas, et ma olen napakas :D Seisin stoilise rahuga seal keskel ja andsin talle aega veenduda, et kui see kate mind ära ei söö, siis ei söö see ära ka teda. Värisevate jalakestega sai ta lõpuks sealt üle tuldud. Sai kommi ka :)
Ronisin sadulasse ja hakkasin vaikselt soojendama. Oli tavaline. Taga nurgas ikka punnitas natuke silmu, aga muidu täitsa okeika. Siis võtsin selle kile ette. Lähenesime sammus. Ottokas oli veendunud, et ratsa sealt küll üle ei saa. Andsin talle aega vaadata aga säärega suunasin edasi. Väga ei sundinud, aga tagasi astuda ka ei lubanud. Võtsin ka steki kätte, et kui ta tagasi tahtis astuda, siis panin steki otsa vastu kintsu ja koos säärega piisas sellest, et tagurpidikäiku vältida. Edasi liikumise tempos andsin talle üsna palju vabadust.
Natuke ikka läks iga sammu tegemisega aega. Kui tegi sammu edasi, sai kiita, kui seisis ja uuris asja, siis ma ootasin rahulikult. Ja niimoodi tasakesi saime päris kile äärde ja siis hästi hästi kiirelt ka üle. Sai preemia ja läksime uuele ringile. Peale kolmandat korda kadus ka kiirustamine kilest üle minnes ja seega jätsime selle kile hetkel rahule.
Tegin traavis kaari ja suunakaid ja kokku-lahku. Hästi hästi kerge kontaktiga. Ja siis lähenesime kilele traavis. Esimesel korral ta ehmatas ära ja pidurdas korralikult. Surusin jala peale ja üle ta läks. Jah kiirustas ja muretses aga läks! Sai pai ja kommi ja läksime veel. Nüüd oli ta juba täitsa rahulik. Vaatas küll alla hästi palju ja tõstis jalgu suure hoolega, aga ei kiirustanud ega võbisenud. Paar korda tulime ja rohkem polnudki vaja.
Hakkasin siis jälle tervel platsil sõitma ja esimese hooga tahanurka minnes nägi ta mingit tonti ja tegi mulle kannaka :D Ma olin ise juba täitsa hooletu seal seljas, sest no kui ta oli nii vapper, et läks kilest üle, siis mis see taganurk enam ära ei ole, aga tutkit :D Pidin sealt vups üle õla alla veerema. Ta tundis, et ma hakkan evakueeruma ja jäi ruttu seisma ja ma sain tagasi ronida. Olin enda peale kuri, et ma ise hoolsam ei olnud. Läksin uuesti, juhtisin korralikult ja kõik oli korras.
Galopp oli mõnus. Ma ei tea kuidas see kõrvalt välja paistab, sest no ta on ikkagi pooltraavel ja seega sellist ilusat ümarat galoppi tal ei ole- on selline pika vorsti moodi :D Aga no seljast oli hea tunne. Läksime ka üle kile ja enam ta ei teinud sellest üldse välja. Nagu oleks täitsa tavaline asi :)
Peale galoppi oli traav nii hea. Nagu tõesti. Pehme, lõdva, maadhaarav, tõukav, heas tasakaalus. Sõitsin mõned kaheksad ja ronisin alla. Jalutasime käekõrval. Mulle meeldib mõte, et kui hobune on oma töö ära teinud, siis ma ronin seal tkohe alla. Jalutamiseks ei pea ma ta seljas kõõluma vaid võin oma jalgadel ka ta kõrval käia :)