Eksokriinne pankrease puudulikkus ehk EPI

Kirjutan selle siin oma kallist koerast Willest. Võimalik, et ma olen tema haigusest ka varasemalt kirjutanud, aga kuna see teema tuli hiljuti jutuks, siis meenus mulle kui vähe infot ma omal ajal selle asja kohta leidsin ja kui raske oli meil järje peale saada. Võib-olla satub see postitus kellelegi silma, kel just seda infot vaja.

Wille jäi haigeks kui ta oli umbes 2 aastane. Ta oli energiline ja igati terve koer. Ainult hot-spot-iga olime korra maadelnud. Kõik muu oli nagu õpiku järgi paigas. Ühel päeval aga läks tal kõht lahti. Andsin riisi natukese kanaga paar päeva ja asi normaliseerus. Kui tavatoidule tagasi läksime viskas aga kohe uuesti kõhu lahti ja see hais oli kohutav, mis sellega kaasnes. Oksendamist ei olnud. Uuesti riisile ja asi normaliseerus. Rääkisin meie vet-arstiga ja järgisin tema soovitusi. Iga kord tavatoidule minnes läks asi aga väga kiiresti hapuks. Proovisime ära kõikvõimalikud eritoidud, mida loomaarstid soovitasid. Käisime kolmes erinevas kliinikus proove andmas ja murele lahendust leidmas. Aeg kulus, koer vaevles ja kõhnus silmale nähtavalt. 6 kuud võitlesime ja pendeldasime. Willest oli järele jäänud vaid luu ja nahk. Käisin öösiti teda varbaga tonksamas, et kas on ikka veel elus. See oli väga jube vaatepilt. Mõtlesin tihti, et ehk peaksin ta magama panema, sest ma piinan teda. Tal oli ju arusaadavalt raske ja valus ja paha. 

Otsisin infot foorumitest ja kurtsin muret sõpradele kuniks üks neist äkki arvas, et vb on tegu EPI-ga. Ta on ise ka loomaarst ja ehkki ta tol hetkel tööd ei teinud, siis sokutas ta mu oma endisesse kliinikusse ja tegime seal järjekordsed vereproovid. Mingid näitajad olla väga selge viitega EPI-le ja ta imestas, et varasemalt polnud ükskii arst seda varianti kaalunud. Soovitas anda LYPEX rohtu ja kui see aitab, siis olevat diagnoos põhimõtteliselt kindel.

Tuttav hobusearst aitas mul seda lypexit natuke odavamalt saada, sest tegu oli tol ajal hirmkalli rohuga. Hakkasime andma ja nädalaga hakkas koeral parem. Paari korraga ei olnud kõht enam lahti ja umbes nädalaga hakkas jõud taastuma. Ma olin korraga õnnelik ja vihane. Kuidas saab nii, et kolmest kliinikust, kus ma käisin selle 6 kuu jooksul korduvalt ja korduvalt, ei osanud mitte ükski arst isegi pakkuda seda diagnoosi. Ma oleks ju olnud nõus selle 1 purgi rohtu hoobilt osta, et kasvõi proovida selle tõhusust.

EPI on lihtsalt öeldes selline seis, kus pankreas enam ei toimi. Ei tooda seedeensüüme ja seega võib koer süüa palju tahab, aga kogu see toit läheb tal kõhus lihtsalt pahaks ja käärima, kuid toitaineid ta sealt kätte ei saa, kuna seedimist ei toimu. Vähemalt nii olen mina sellest aru saanud. Ja kuna seedimise asemel toimub käärimine, siis hakkavad vohama pahad pakterid, mis toob kaasa põletikke ja muud jama.

Õnneks oli  nüüd lahendus olemas ja ehkki see röövis hiigelsummad mu rahakotist, siis koer kosus hästi ja elurõõm tuli ta silmadesse tagasi. Aeg läks edasi ja toosama loomaarstist sõber, kes meid diagnoosiga aitas, soovitas mul proovida lypexi asemel 3x odavamat inimestele mõeldud sama rohtu. Seda pidi küll suuremas koguses andma, aga kuu kulu tuli ikkagi ca 3x odavam. Proovisime ja see toimis. Kui ma nüüd õigesti mäletan, siis see oli äkki mezym forte või midagi sellist. 

Kõik oli korras kuni ühe väga kreegirohke sügiseni.

EPI üheks tunnuseks on koera pidev näljatunne ja aplus. Ta sööb valimatult kõike, mida kätte saab. Sealjuures ka enda sitta. Rõve, ma tean. Kuna selline valimatu kõige sisse ahmimine toob aga kaasa palju jama, siis tegin ma päris karmi tööd, et meie aias ei oleks midagi sellist, mis tema seedesüsteemis käärima võiks minna. Paar korda oli meil vaja korralikke AB kuure teha, sest ta krahmas jalutades teeservast mingi teise koera junnid hambusse kiiremini kui mina jõudsin teda sealt ära tirida ja seega olin ma meie aia suhtes topelt hoolas. Jalutamine oli niigi pidev stress, las siis oma aed olla koht, kus ma ei pea teda kogu aeg rihmas pidma ja kulli pilguga vahtima, et ta midagi valet hambusse ei saaks.

Rohuliblede närimine midagi hullu ei teinud ja seega selle pärast ma ei muretsenud. Samuti oli Wilbu piisavalt rumal ja ei taibanud, et tikrid või marjad süüa kõlbaks ning seega ei pidanud ma põõsaid hävitama. Tol saatuslikul sügisel aga oli erakordselt palju kreeke ja mingil ajahetkel ta vist avastas, et maha kukkunud kreeke kõlbab sisse ahmida küll.

Üksõhtu hakkas ta hullult oksendama ja välja tuli hunnikutes kreegikive. Kõhu lõi lahti ja oligi pekkis. Rääkisin tema arstiga, saime AB ja riisidieedi. Kuuri ajal oli ok, aga riisi pealt tavatoidule minnes hakkas pull jälle pihta. Igapäevaselt kasutuses olnud rohud ei tahtnud enam aidata. Kordasime teise rohuga AB kuuri ja olime veel 2 nädalat riisi peal. Kokku kuu aega dieeti ja märgatav kaalulangus. Uus katse tagasi tavatoidule minna jooksis jälle liiva. Mul tõusid ihukarvad püsti. Rohud enam ei aidanud. Sebisin jälle lypexit, et ehk see aitab, kui ka inimeste rohud ei aita. Ikkagi spets koertele ja selle jaooks ju tehtud. Aga ei midagi. Pudrutasime edasi ja püüdsin toitaineid lisada näpuotsaga, et ta midagigi saaks. Ehkki bakterite tasakaal paistis on, kõht käis läbi normaalselt ja oksendamist ei olnud, siis kõhnumine jätkus kiires tempos. Koer oli pidevalt näljane.

Nutsin patja, kammisin internetti. Kirjutasin oma murest kõigisse foorumitesse, mille olin leidnud. Olin juba piiri peal, et ta magama panna, sest kehakaal oli jälle alla igasugust normi ja tundsin ennast tõelise koerapiinajana, kes laseb oma koeral teadlikult surnuks nälgida. Kuniks äkki ühel päeval näkkas.

Sain kontakti naisega, kes oli midagi sarnast läbi elanud ja leidnud lahenduse külmutatud pankrease söötmise näol. Lihakombinaatides on see jääk, mis tuleks koheselt hävitada, aga on lihatööstus, mis pakendab selle koeratoiduna ja sügavkülmutab. Ja selle naise kaudu ma seda sealt nüüd olengi juba aastaid saanud. Raiun ühe pätsi külmunust peast juppideks ja enne igat söögikorda annan jupikese kätte. Peopessa mahtuvast jupist on küll, et üks toiduports laenatud ensüümidega seeditud saaks :)

Õgimise komme on säilinud ja seega pean olema ikka superkontrolliv, aga Wilbu on heas kehakaalus ja muidu terve. Sööb 2 korda päevas ja vahepalasid ei saa, aga ta on elurõõmus ja vahva vanamutt :) Kevadel saab 10 aastaseks ja on oma haigusega elanud ca 8 aastat. 

See on olnud päris veider teekond. On olnud 2 tõelist mõõna, kust pääsemine on olnud küll ikka väga viimase sekundi teema, kuid õnneks on meil hetkel olemas lahendus, mis toimib. Jah, me ei saa rahulikult jalutamas käia, sest iga lõuatäis teeservast tooks kaasa 2 nädalat AB-d ja võib-olla ka järjekordse krahhi, kuid kodus on ta üks ääretult hea koerlane. 

Nüüd on tal seltsiks väike aktivist Zulu ja ma loodan kogu hingest, et kui tal ka on aeg ükskord minna, siis see saab olema ilma valude ja piinadeta kiirelt ja vaikselt. Ta on super super super koer ja väärib kõige muhedamat pensionipõlve, mida ma saan talle pakkuda :)