9.03.2006 - 22.11.2017

Üks peatükk meie elust on läbi. Jääme sind igatsema kallis Wille!


Üle 11 aasta olid Sa meie pere liige. Sa olid kõva mutt Wilbur! üle 9 aasta pidasid Sa vastu EPIga. Mõni aasta tagasi tulid välja väga raskest seisust leptost. 3.. või ehk isegi 4 korda on su haigus Sind viinud vikerkaare äärele, kuid seni pidasid vastu. Seni Sa võitlesid...

Sa olid kõige parem koer, kelle üks inimene võib üldse saada! Tõin Su koju, kui olid vaid 6 nädalat vana. Su lemmikkoht oli minu jala kõrval ja seda kuni lõpuni välja. Sa olid suurepärane ema oma 2le kasukutsikale. Ja Sa olid tõeline auväärne liider meie koreakarjas kuni viimase hetkeni.

Eilsest Sa enam ei jaksanud tõusta. Jalad ei kandnud enam ja hoida Sind edasi kibedate süstide ja peotäite tablettidega oleks olnud julm. Sa ei väärinud sellist elu. Mitte keegi ei vääri.

Aitäh, et Sa olid meie koer! Aitäh, et Sa olid just selline, nagu Sa olid. Ma nutsin täna palju ja nutan veelgi, kuid jään Sind alati meenutama hea tundega hinges.


You were perfect!!! I'll love you forever...

 D-d valvamas. 

Kasulaps 1.

Kasulaps 2.

September on selja taga, aeg teha väike kokkuvõte

Ma ei tea miks, aga mul on tunne, et see september on kestnud terve igaviku. Nii palju on olnud igasugu tegemisi ja toimetamisi ja siis veel ja veel ja veel, et ma ei tea kuidas see kõik küll ühte kuusse ära mahtus.

Kuu alguses kolisime Järvele. Palju paju oli asjade paika lokutamiseks vaja teha ja toimetada. Siiamaani pole tegelikult veel kõik asjad päris nii, nagu ma tahaks. Täna alles sain viimasele ponile sadularuumi nimesildi üles pandud. Samas on meie riiul nagu tõeline pesa :s Õudne, kuidas ma vihkan korralagedust, aga mul ei olnud täna kohe üldse enam jaksu seal koristada :s Pean mingi parema süsteemi välja mõtlema, et kuhu ja kuidas asju panna ja siis saab ehk ka korra majja.

Tunniplaan sai ilusti paika ja päevad kolme treeneri vahel jagatud :) Kokku on ratsakooli hingekirjas 9 karvikut, kellest 2 ei käi üldse grupis (1 on rendis ja 1 on nooruke), 1 on vaid kindlatel lastel võistlusponiks (kah nooruke ja täkk veel takkapihta) ja 6 on siis päris grupiponid. Päris suur edasiminek eelmisest aastast, kui talvehooajal oli mul kaasas 3 grupiponi ja siis seesama täkuke.
Minu õpilased on laias laastus samad, kes eelmiselgi aastal ja väike seltskond on ka juurde lisandunud. Mõni on ka ära läinud. Treener K-l on ka õpilasi tasapisi juurde tekkinud, mis on väga tore!  Treener G liitus aga ju oma õpilastega ning tal on neid kohe päris mitu :)

Uus asi on ka mudilasgrupid, mis lõpuks ometi hoo sisse said! Esimesed 2 punti pisikesi hobusehuvilisi on hakanud koos käima ja neid juhendab K. Grupis on 3-4 last vanuses 5-8a ja tegevused on mängulised ja eakohased. Mini-Mi on peamine mudilaste õpiponi, sest kasv on tal selleks just paras ja kordel oskab ta ka lausa imeliselt joosta. Mul on selle mudilasgrupi asja käima mineku pärast kohe eriti hea meel :)

Siis jõudsin ma nädalakese töökoha vahetuse vahel puhata. Vot see nädal kadus kiirelt :D Ma ei mäletagi, mis ma tegin v ei teinud. Aga puhkasin vast ka ikka ma loodan.

EANS-is tööl sai täis kaks nädalat. Õppimist oli palju. Mul olid endale seatud ka paar eesmärki, millest 1 sain ka täidetud! N-R oli meil oma osakonna seminar ja seal sain viimase linnukese kirja oma ühe suure eesmärgi jaoks. NIIIIIII HEA! Ma olen alati kardanud hõisata enne õhtut ja ma olen selles osas realist, et igal pool on omad plussid ja ka miinused... AGA... ma olen niiiiiiii kuramuse õnnelik, et ma selle töökoha sain! Nagu päriselt ka. Ma saan päris reaalselt aru, et tööd on ja saab olema palju. Pean palju õppima ja pingutama ja oma parimad oskused letti laduma, aga see on just see, mida mulle teha meeldib. Inimesed, läbirääkimised, planeerimine ja lahenduste leidmine. Ohh ma loodan kogu hingest, et ma suudan teha neid asju nii, nagu ma tahan neid teha. Või no mis siin loota... tuleb teha nii, et suudaks teha :D

Kodu on ainuke valdkond, mis on kulgenud rahulikus rütmis. Ja see on mõnes osas isegi HEA. D on suvega nii palju kasvanud ka küpsenud, et vähemalt hetkel, siiamaani, on koolis kõik väga hästi. Õpib ja toimetab ja näitab ka seal üha rohkem seda palet, millisena meie teda oleme kogu aeg tundnud. Aktiivne, rõõmsameelne ja heatahtlik organiseerija. Pidevalt valmis asjades kaasa lööma ja oma panust andma. Valmis igaühega mängima, kes aga mängida tahab :)
J käib lasteaias ja püüame tema tervist hoida. mõned köhimised on ikka olnud, aga krahhini pole neist seni ükski veel jõudnud (3x ptüi üle õla nüüd kohe eksole). Hingab ikka oma rohupiipu ja vana sõber "omron" (inhalaator) seisab truult tema voodi kõrval valves. Ära pakkida ei julge, sest äkki läheb vaja.

Ainuke mitte hea asi on see, et ehitus on seismas. Ehitaja on kusagil väljamaal ära ja ma ei jõua ära oodata, millal ta tagasi tuleb, et saaks ometi jälle kasvõi väikest edenemist näha :)

Uued tuuled septembris

Kõik kõik on uus, septembrikuus...

Tõsi ta on.
Eile oli minu viimane tööpäev Lennusalgas. 10a, 7k ja 6p. Justtäpselt niikaua olin ma lennusalgas tööl. Päris pikk aeg. Minu jaoks vähemalt.
Nüüd on nädal puhkust ja siis on esimene tööpäev uues kohas.

Sõbranna saatis mulle mingi aeg suvel töökuulutuse ja ütles, et kui ma ei kandideeri, siis ma olen ikka täitsa loll. See olevat just õige asi just mulle. Noo ja ega ma siis ei saanud ju ometigi täitsa loll olla. Klopsisin siis cv kokku ja suure punnitamise peale ka motivatsioonikirja ning panin teele. Nendega oli omajagu seiklusi aga lõpuks said need ka õige  inimese kätte ja osalesingi ametlikult konkursil. No oli ikka praadimist sellega. Ja ega mul just väga enesekindel tunne polnud. Kutsuti vestlusele. Kõigepealt kostitati mind igasuguste huvitavate küsimustega ja jooksutati ka juhe kokku ning siis saadeti testi tegema. Juhtidele mõeldud üldvõimekuse test.
Järgmisel hommikul sain teada, et see läks vähemalt väga hästi. Siis praadisin veel terve päeva ja õhtul sain teada, et sõelale on jäänud veel 2 inimest. Mina ja veel üks tugev kandidaat. No väga tore, aga see tähendas veel 2 päeva praadimist :D Esmaspäeval siis sain ma selle kaua oodatud kõne, et nad ikka valisid minu!!
Ja siis läks kiireks. Kohe helistasin tööl ülemusele ja rääkisin asja ära. Järgmine päev juba avaldus ja asjad. Uue kohaga seoses omajagu sebimisi.  lõppenud nädal oli salgas viimane ja reedeks tegin tordi ka ja sain ilusa loorberipuu mälestuseks. Niiet põnevad nädalad :)


Ratsakooli juttu ka.

Kolisime septembri alguses Järve talli.
Oi kui palju seekord sebimist ja sagimist oli selle kolimisega. Ja ega see sisse seadmine seal ei ole veel lõppenud. Täna said alles sildid boksidele ja osale varustusest ka. Riietusruumis on põrand alles paljas ja infotahvli tahan ukse peale panna. Tekke pole ma siiamaani jõudnud kottidest välja võtta. Ühesõnaga tegemist on väga palju. Iga kord olen peale trenne tunni või kaks tallis ja koristan ja toimetan, aga no läheb aega.
Seekord on kaasas ka rohkem ponisid. Ja vahetusi tuleb ka ette. Riki on hetkel veel kaasas, aga peale ponide tšempionaati tuleb talle asendaja. Micu on kodus täkutööd tegemas alles, aga kui see tal tehtud saab, siis tuleb ta Järvele ja Polly läheb koju. Ja siis on soolas veel plaan tuua 1 suur poni juurde, et emmedel oleks ka kellegagi sõita ja et oleks parem koormust jagada.

Minu 2 treenerit teevad usinasti tööd ja loodan, et kui oleme tunniplaani jooksma saanud ning ka uued ponid kohanenud on, siis paneme paika esimese tasemevõistluse aja. Ma olen nii nii rõõmus, et mul on kõrval 2 inimest, kes teevad trenne ja on asjalikud. Me oleme kõik ise nägu tegijad, aga õnneks tundub, et kõik on üsna otsese ütlemisega, seega peaks asjad saama ausalt räägitud. Minu trennid on praktiliselt välja müüdud. Mõned uued tulijad ei ole veel paika loksunud ja vb kukub mõni neist ka ära, aga eks seda näitab aeg. Ja kui ka on vähem lapsi mõnes tunnis, siis pole sellest ka midagi hullu.

Noore hobuse ostsin ka. Ratsakoolile ja ka endale mõeldes. 4a toorik. Ma ei saa teda küll kohe mürtsti panna gruppi, aga pole lugu. Ma usun, et see oli hea investeering :) Praegu sõidab G temaga 2xn ja K hakkab 2xn sõitma ja sellest on noorele küll ja veel. Kui asjad paika loksuvad ja ma ei pea nii hirmus palju seal koristama ja kraamima kogu aeg, siis vb jõuan ise ka mõne korra ikka sadulasse :D

Vot selline tegus aeg on mul olnud. Ja suuremad põnevused on alles ees ootamas ;)

Ämbritäis külma vett kraevahele, ehk ma ikka veel ei adu millised on inimesed ja mida teeb kadedus

Sest no ma ei oska muud seletust leida, miks need täiskasvanud inimesed võtsid vastu selliseid otsuseid nagu nad võtsid.. Mille jaoks oli vaja niimoodi teha. See ei saa muud olla kui kadeduseuss, mis hinges närib.

Üks lapseke tegi lolluse ja postitas netti pildi, mis ei oleks pidanud üldse tehtud saamagi. See olukord olukorraks. Seal on nii palju nüansse, et seda niisama mustvalgelt õigustada või hukka mõista ei saa, seega ma ei hakka siinkohal lapse käitumist lahkama ega sellele hinnangut andma.

AGA..

Mida tegid täiskasvanud... Hakkasid last pildi all noomima... Kui ta siis ennast kaitsma hakkas, noomiti veel ja veel, salvestati siis pilt oma instagarammi, kirjutati sinna kõrvale ilus pedagoogiline jutt sellest, kuidas ikka nii hirmus paha on näha sellist asja ja siis riputati kogu see asi FB-ki üles, et ikka veel rohkem inimesi saaks hambaid teritada. Kui sa näed, et midagi on kusagil jama ja see su hinge kriibib, siis mine ja räägi otse inimestega. Eriti veel, kui sa tegelikult tunned ju neid inimesi ikka väga väga hästi. Kus viga näed laita, seal mine ja aita. Oli kunagi selline vanasõna. Tänapäeval tundub aga, et tavaliselt on nii, et kus viga näed laita, seal targuta ja laima.

Mis mind kõige rohkem hämmastab on see, et need tublid ja eeskujulikud, kes avalikult teiste vigu esile toovad, võiks väga vabalt olla head inimesed ja minna ise otse rääkima. Küsida esmalt, et kuulge.. mis teil toimub. Ja oleks nad siis niiväga musternäidised.. Keegi meist ei ole.
Nii väga lihtne on näha ühte pilti ja sellest teha hunnik järeldusi ja hakata ohkima. Ometi toimub ju ka oma silme all asju, mis on kordades hullemad, aga mis ometigi jäävad märkamata.

Mina pean aga oma suureks kurvastuseks tõdema, et kaotasin just usu 3e inimesse. Kahest neist ma usuksin paremat. Ühte ma eriti ei tundnudki, aga nüüd ma isegi ei taha tunda. Üks neist tegi korra varem ka minu jaoks väga kummalise lükke, aga siis ma tahtsin niiväga uskuda, et ta ikka on tore ja hea ja siiras, et surusin oma kahtlused jõuga alla. Täna ma veendusin, et ma pean ikka oma sisemist häält rohkem kuulama, kui ta midagi sosistab. Eriti arvestades, et inimeste ja silmakirjalikkuse teemal on mu sisehääl väga nõrk ja saamatu.

Ma olen vihane ja pettunud ja õnnetu, et see asi nii on. Tunnen end reedetuna, sest ma pidasin neist rohkem. Ma teen tööd, rabelen ja rahmin nii kuis jaksan. Ja mul läheb hästi. Aga no inimesed on ju kadedad. Kui teisel läheb hästi, siis hakatakse kohe ussitama. Õudne. Ja kurb :(

Kes teeb, see jõuab

Tundub, et see ütlus peab tõepoolest paika. Juuli on olnud äärmiselt tegus kuu. Kohe nii tegus, et ise ka ei usu.

Juulis olid meil Pollis lastelaagrid. Minu esimene katsetus päris ise korraldada, juhtida, trennitada ja hallata. Õnneks oli mul minu ema, kes on igast otsast toitlustamiseks sertifitseeritud, meile süüa tegemas. Ta töötab koolisööklas ja on seega väga hästi kursis igasugu portsjonite suurustega ning kõige muuga, mis söökidesse puutub. Ise ta küll põdes alguses, sest ta pole otseselt kokk, aga söögid said head ja keegi nälga ei jäänud. No kui mõni pirtsuliisu välja arvata :D

Kokkuvõttes võib vist öelda, et laagrid läksid hästi. Keegi ennast katki ei kukkunud ega poole pealt koju ei põgenenud, ehkki paar sellist piiripealset olukorda isegi oli.
Ma õppisin väga palju. Kõik selle pean lähipäevil kuhugi kirjalikult talletama, et mitte järgmisel aastal jälle jalgratsast leiutama hakata. Õppisin palu oma suuremate õpilaste kohta aga üllatavalt palju ka iseenda kohta.
Kunagi ma tahtsin psühholoogiat õppima minna. Vb ma isegi kunagi lähen. Aga kindel on see, et hetkel ei taha ma olla see inimene, kes kellegi hingehaavu ravib või kellelegi teraapiat teeb. Ma ei oska. Ma olen treener ja õpetan ratsutamist. Koos sellega ka natuke ehk ellusuhtumist ja selgroo kasvatamist, aga seda kõike ainult seni, kuniks minu õpilased ise tahavad õppida. Ma olen alati öelnud, et mina olen ainult abiks oma õpilastele, et nemad saaksid oma eesmärke täita ja oma unistusi teostada. Mina püstitan eesmärke ainult ühele inimesele- iseendale. Kui lapsel on enda seatud siht silme ees, siis on ta valmis pingutama ja siis on ka taastumine tagasilöögist kergem. Minu ise leian, et see ongi minu treeneriedu pant. Kui aga trennis on laps, kes ei tea ise ka mida ta tahab.. või kas ta üldse tahab... Kellele pole kunagi keegi õpetanud, et kui midagi tahetakse, siis tuleb ka pingutada ja siis need pingutused toovadki preemia. Vot selliste lastega ei oska mina mitte midagi peale hakata. Sellistel juhtudel ma ei saa aru, miks see laps mulle trenni toodud on ja mida need vanemad minust ootavad.... Et ma kuidagi imekombel teeks mingeid imeasju ja siis äkki hakkab laps iseseisvaks ja motiveeritult sihipäraselt töötavaks... Kuniks eesmärgid ja motivatsioon pole sisemised, ei juhtu mitte midagi. Mina aga pole psühholoog, et ma oskaks lapsi niimoodi aidata, et nad leiaks enda sisemise mina, oma soovid ja seeläbi ka sisemised motivaatorid. (lastest rääkides pean ma siinkohal silmas oma õpilasi, vahet pole siis mis vanuses eksole :D )
Ratsutamine spordialana on raske nii füüsiliselt kui ka vaimselt ja mina ei ole mingi kubjas, kes piitsa plaksutab. Ma ei oska ja ega ei taha kah. Mulle pakub rõõmu see, kui lapsed pingutavad õige asja nimel ja siis on see rõõm suur, kui vaev saab tasutud. Olgu selleks siis selgeks saadud harjutus, julgus galoppi sõita, puhas parkuur võistlustel või lausa auhinnaline koht.

Aga see selleks. Lisaks laagritele sai mõni päev kontoris tööl ka käidud ja siis veel kodused tegemised. Möödunud nädalavahetus oli kohe eriti kreisi. Reedel lõpetasime laagritega. Laupäeva hommikul kell 6 panime juba kodus minema I-ga, et tallist buss võtta ja saaremaa poole kimada. Oh seda imet, aga mina sõitsin Virtsuni :D Siis haarasime sealt ühe väikese lapsilise poniproua ja tuldud teed tagasi. Koju jõudes pakkisime ema kola autosse ja viisin nad koos mu õetütrega bussi jaama. No ja selle asemel, et kodus puhata, haarasin turult 10kg maasikaid, et toormoosid sügavkülma saaks.

Reedel laagrist koju jõudes avastasime, et meie töömees on usin olnud ja sarikad paika saanud, ning isegi pärg sai ülesse, siis tegime kohe laupäeva õhtul ka sarikapeo. Väikese ja tagasihoidliku grillimise. Ehitusmehel oli oma poeg ka kaasas ja siis lastel oli tore kolmekesi mängida. Meie ajasimejuttu ja sõime. Peale pidu puhastasin maasikaid edasi. Kõik 10kg said puhastatud.

Pühapäeval olin juba kell 8 suurestil, sest 2 õpilast läksid võistlema. Peale esimest 50cm sõitu kimasin koju moose tegema ja kuna 85 hakkas nii hilja, siis seda ma vaatama ei saanudki jääda.  Kell 13 hakkasid trennid. Koju sain veidi peale nelja, korjasin veel 5-6kg maasikaid oma peenardelt ning tegin ka need moosiks. Nüüd on maasikamoosi kvoot täis!
Et siis selline nädalavahetus oli.

Natuke maja juttu ka. Sarikad on üleval, nagu ma juba mainisin :D Jehuu, jehuuu!! I on juba katusepleki pakkumisi saanud omajagu ja lähipäevil valime välja. Siis on materjalid olemas ja töömees lubas, et enne kui ta 14 ära peab sõitma, on katus peal. 2 nädalat on aega, aga ma loodan, et ta peab oma sõna. Vahepeal peame ise korstendega hakkama saama ja siis on vahekokkuvõtte aeg. Vaatame eelarve üle, teeme pilte ja teen uued kalkulatsioonid ning siis otsustame, kas lähme uuele katsele pangalaenu saada või ponnistame omal käel edasi.

Homsest on august käes ja vaikselt teen ka juba ratsakoolile sügiseks ettevalmistusi. Mõtlen ja kalkuleerin, et mitu poni kaasa võtta ja millise koormusega ma ise suudan tööd teha. Unistusi on palju. Tahaks ametlikku ratsakooli, et õpilased saaks tulumaksu tagastust. Tahaks 1-2 head treenerit lisaks endale tööle. Tahaks paar hobusemõõtu hobust ka, et täiskasvanutele ka trenne pakkuda. Ühel hetkel tahaks ratsakoolide MV osaleda :)  Ühesõnaga unistusi jagub. Nüüd on vaja vaid leida energiat, et nende poole rühkida.

100 rauda tules

Ma ei tea kuidas mul ikka õnnestub endale alati 107 asja korraga käsile haarata. Ma olen selles enese ülekoormamises ikka haruldaselt osav. Noo ja siis tuleb sellega koos väsimus, apsakad ja pettumused. Mitte et ma seda sama ämbrit juba mitmeid kordi poleks kolistanud, aga no kohe kuidagi ei taha õppida... no mitte ei taha..

Kontoris olen endiselt 0,75 kohaga ja see on mõnus. Tööl on nagu igal tööl- tõusude ja mõõnadega. Üle-eelmine nädal olin nagu orav rattas ja nende tulekahjude kustutamine jätkus veel eelmiselgi nädalal. Täna tundus, et ehk oli rabelemisest ka kasu, sest vähemalt 1 jama leidis lahenduse :)

Minu väikeses ratsakoolikeses, mis ei ole tegelikult üldse eriti väike, kihab elu. Lapsi on palju ja nad on ägedad :D Ja õpivad ning arenevad. Alles eelmine nädal üllatas mind üks tüdruk, kellega alguses oli ikka väga raske. Ta on ise hästi rõõmsameelne ja elav ja igatepidi positiivne tegelane ja seega ise ta õnneks seda raskust ei tajunud. Minul oli raske, sest ta pole just maailma püsivaim laps ning siis oli keeruline teda pidevalt harjutuse juures hoida. Aga kui ta midagi selgeks saab, siis teeb ta seda hästi! Ja see vahva plika on vaid üks näide. Selliseid vau momente tuleb ikka ja jälle ette ja need annavad mõnusa energialaksu.

Peagi hakkavad laagrid ka. See kuu on mul 3 vahetust. Kaks 5-päevast ja üks 3-päevane.  Lühikeses laagris on veel vabu kohti. Pikad laagrid on täis. 10 algavasse laagrisse annaks veel 2 last mudida, aga kuna see hakkab pm kohe, siis pole ma sellele panustanud.
Ma ei tea keda või mida ma paluma pean, et ilmataat minuga koostööd teeks. Eelmine suvi hoidis ilm mind Pollis väga lahkelt. Juunis saime ikka vihma ka natuke. Ma väga väga väga loodan, et laagrite ajal on head ilmad. 

And last but not least... meie maja! Ehitus tegevus liigub. Aeglaselt, aga ta liigub!! Müürid on püsti ja lootus on, et sel suvel saame katuse peale. Siis tuleb küll väikene vahepidu, kui me oma majakarbi ilmastikukindlaks saame. Suured tööd on veel korstnad, katus ja terassid. Siis torud ja põrandad ja avatäited. Ja siis ongi karp valmis! Ohh sa mu meie ma ei suuda ära oodata :D

Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea, ehk FEI Level 1 treenerikoolitus

Käisin edukeerumas. Väga põnev oli! Pingeline  ja väsitav oli ka.


Aga et siis see suur et...
20-24.03 oli veskas FEI Level 1 treenerite koolitus. Koolitajaks venelanna Anna G. (ma tõesti ei viitsi tema perekonnanime õigekirja hetkel otsida ja valesti ma seda siia ka kirjutada ei taha). Pisike peenike särtsakas naine. Koolitus toimus inglise keeles ja kui esimesel poolel päeval oli tema aktsendi tõttu natuke harjumatu kuulata, siis peale poolt päeva enam mingit vahet polnud. Minu jaoks vähemalt.


Uued reeglid näevad ette, et selle koolitusele peab eelnevalt läbima ka tutvustava koolituse. Sedakorda oli meil koolitajaks Krista Raidmets. Sellest sutsust oli minule päris palju kasu, sest sain ennast moraalselt ette valmistada avalikuks esinemiseks ja samuti natuke mõelda detailsema lähenemise peale. Endale meelde tuletada, et ehkki kangesti tahaks tegeleda ühe asjaga korraga, siis ratsutamises päris nii kahjuks ei saa. Või no saab, aga see 1 asi lihtsalt ühe trenni jooksul võib kümneid kordi muutuda. Et kui  hakata voltidega töötama, siis esmalt on fookuseks rütm ja lõdvestatud, siis üleminekud ja tasakaal, siis painded ja siis alles voldid endid. Ja sinna vahele veel ratsaniku istak ka, millest ei saa ei üle ega ümber mitte ühegi asja juures.


Need 5 päeva olid ikka päris intensiivsed. Koolitujaid oli kokku 11 ja lisaks näputäis vabakuulajaid. Alustasime teooriaga ja jätkasime praktikaga. Esmalt andis Anna ise mõned erinevad trennid ja pärast arutasime kogu pundiga, et mis ja miks ja kuidas. Edasi aga oli juba rohkem rõhku meie endi tööl. Igaüks sai anda ühe KS trenni, mille lähteülesanded igaühele jagati ja ühe TS trenni koos konkreetse ülesandega.
Minu KS ülesanne oli harjutus "õlad sees". Väga palju suunati meid kogu aeg mõtlema sellele, kui tähtis on ettevalmistus ja pidevalt igat asja tehes mõtlema ka treeningpüramiidile. Mulle sattus tore õpilane ja vana hea schoolmaster hobune, seega läks tund üpriski sujuvalt. Ma ise vähemalt jäin rahule ja järgnenud analüüsi osas oli vaid üks konkreetsem tähelepanek. Soojenduses peaks tegema ka galoppi! See on ma ei teagi kust sisse harjunud jama, et soojendues jab see galopi osa kuidagi liiga tähelepanuta. See oli üks neist asjadest, mis ma omale meelespea nimekirja panin.


Peale oma trenni andmist läks kuidagi nii, et sain tõlgi tööd teha. Treener andis eesti keeles tundi ja mina siis tõlkisin koolitajale. Koolitaja rääkis inglise keeles ja siis tõlkisin paarile eesti treenerile. Ja nii õhtuni välja. Järgmine pave minu tundi andma ei pidanud vaid olin täiskohaga tõlk.


Neljapäeval oli meil kirjalik test ja siis reedel veel viimased praktilised tööd ja kokkuvõtted ja analüüsid. Minu TS trenn oli ka reedel. Õpilaseks Pilson oma Dixonil :D Ehitasime koos teiste treenerite abiga raja üles. Vastutus jagunes minu ja teise parkuuritrenni tegeva treeneri vahel. Ja siis tegime kumbki oma õpilasega sooja ja siis nad sõitsid stiilivõistluse formaadis raja läbi. Siis arutelu ja analüüs ning siis uuesti raja sõitmine.

Kogu selle koolituse raames oli mul päris hea ja soe tunne selles osas, et minu põhimõtted ja arusaamad on päris ilusti õigel rajal. Küll aga olen ma ikka liiga pehmo oma lastega. Sain palju kindlust juurde, et ka pisikestelt oluliselt rohkem nõuda. Mina olen seni keksendunud laste puhul üsna palju neile endile. Istakule eelkõige. Aga nüüd sain hea annuse julgustust, et lasta rohkem lastel ka ponide käest asju küsida. Ma ei mõtle siin kohal mingit pea rulli väänamist, vaid elkõige ikkagi elavat ja maadhaaravat liikumist. Ma olen neil lasknud tasakesi tiksuda aga kui nüüd järele mõelda, siis pigem lasta teha 3min korralikku energilist töötraavi ja siis teha 3min sammupausi, kui lasta 5min tiksuda ja siis minut jalutada. Laps õpib õige liikumise rütmi tundma ja hobune õpib, et peab õigesti jooksma.


Veel sain julgust juurde õpilaste treeningusse kaasamise osas. Ka päris pisidega saab tegelikult asjade üle arutleda. Kui aga nende käest küsida ja panna neid mõtlema, siis õpivadki nad asjade üle mõtlema ja analüüsima. Selline mõtlemine ja analüüs peaks aga ühe ratsutaja pärisosa olema.

Täna on minu sünnipäev, seda ei juhtu iga päev..

Jälle on üks aastaring täis tiksunud. Uhh kus alles kihutab see aeg ma ütlen. Täitsa jube kohe. Ma ei ole väga ammu siia kirjutama jõudnud ja mul on endal selle pärast üsna kurb meel. Jutustada oleks küll ja veel.

DK käib koolis. Kasvab. Jah, ta kasvab oma riietest välja ja viimasel ajal teeb ta seda üsna kiiresti ning see on imelik. Ma tean, et see pole tegelikult imelik, aga ma olen nii harjunud, et ta on väike, kuid nüüd on tal kasvufaas ja siis ta tegeleb selle kasvamisega üsna ilusas tempos. Tema koolis käimisega harjumine on aga hoopis omaette teema. Ta ise on väga rahul. Just selle käimise osaga. Kui püsivust nõudvaid asju peab tegema, siis pole enam sugugi nii rahul, aga üldine toon on siiski väga positiivne ning autost kooliukseni minnakse jooksuga :)

Väike plika.. pole ka enam niiväga väike. Just ükspäev vaatasin teda, kui ta diivani seljatoel istus ja multikaid vaatas, et oi kui kiiresti ta suureks on kasvanud. Tal on hetkel tuulerõuged, seega ta on nagu roheline konnake. Vähemalt ei pea ta pubekana hakkama värvilisi juukseid katsetama, sest hetkel on ka juuksed rohelisesalgulised. Peaks pilte tegema, et kui tal eneseväljendamises mingid veidrad tujud peaks tulema, siis saan talle need pildid ette sööta ja näeb siis ise ka, et roheline pole päris see õige juuksetoon :D
Nad on mõlemad hetkel minu ema juures Otepääl. Täna laulsid mulle telefonis sünnipäevalaulu ja võttis ikka pisara silma küll. Kui ma keskendun muudele mõtetele, siis on täitsa okei olla, aga kui kasvõi korraks neile mõtlen, siis on selline klimp kurgus. Homme õhtul tulevad nad koju. Ma juba ootan.


Meie I-ga sisustasime oma lastevaba aega tööga. Lammutasime meie väga koleda vannitoa maha ja hakkasime otsast uuesti ehitama. Ma kuidagi lootsin, et see võtab oluliselt vähem aega, aga võta näpust. 24nda õhtuks oli kõik lammutatud ja eile õhtul siis I alles pani esimesi plaate maha. Uus lagi on aga veel hoopiski panemata. Aga no ühel päeval saab see ikkagi tehtud ja siis on meie pisike kodukesekene jälle tüki võrra parem.




Tööl on enamuse ajast kiire. Oktoobrist alustasin uuel ametikohal ja nüüd on sebimist omajagu. Ehkki ma veel ennast päris nagu kala vees ei tunne, siis oluliselt toredam on küll, kui ennist. Trennidega läheb üsna stabiilselt. Lapsed on esimestel võistlustelgi juba käinud ja kõik arenevad ilusti omas tempos. Selle ettevõtlusega on veel palju asju, mis võiks teistmoodi olla, aga mind on ka ainult üks inimene ja ma annan endast parima.
Tänagi lähen talli trenne andma ja siis koju jõudes tahaks I-d veel vannitoaga aidata niipalju kui ma saan.