Kolmapäev. 23.03.

Täna oli hea päev.

Hommikul oli D mängugrupp. Kohale oli tulnud rekord arv lapsi-14. 3 neist olid küll alles täitsa pisikesed, 4-5 kuused, aga see-eest ülejäänud olid kõik aktiivsed tegelased, kes lasid liugu, rallitasid autodega ja ajasid palle taga. Väike kaardi meisterdamine ja siis küpsise söömise paus vahele ja mängu jätkus kauaks.

Peale seda viisin D Sherry juurde. Nagu ikka jooksis ta suure naeru saatel Sherryle vast, krabas tal käest kinni ja suunas ta aeda avastusretkele. Hea, et mulle taa-taa tehti. Panin asjad tuppa ja läksin hobuste juurde.

Susanil oli üks klient aja tühistanud ja nii sain talle esimese korraliku trenni anda. Tegime mõlemi hobusega pool tundi. Nii nii lahe oli. Olin nagu kala vees. Ilm super, hobused käitusid pea-aegu ilusti. Susanile meeldis. No mida sa veel tahad :D Siis tuli ta klient ja ma vaatasin kuidas ühest väikesest karvakerast sai ilus puhas pügatud kutsu. (Susan nimelt on koerte groom. Pügab ja peseb ja teeb ilusaks)
Siis võtsin Raveni (kolmas suksu, kes on 4 aastat tööst väljas olnud) ja tegime kordet. Tal on nii hullud energia ülejäägid. Esimesed 10 min ta jooksis nagu meeletu. Siis rahunes ja saime tööle hakata. Tegime lõdvestust ja venitust ja palju palju üleminekuid. Ta ei austa inimese ruumi üldse ja sellega pean veel palju vaeva nägema. Ta on päris kaua aega vaba elu nautinud ja kombed on veidi ununenud. Samas teeb ta asju hea meelega. Lahe mära on. Hetkel natuke tuline ja ettearvamatu, aga hing on tal hell ja seega ta mulle meeldib. Kõvasti rohkem, kui ebaviisakas Edd, kes on lihtsalt üks suur mühakas. Mitte paha, aga mühakas.

Pärast käisime D-ga veel sõpradel külas ja siis poes. Koju jõudes oli ta nii vässu, et uinus mu süles, kui autost tuppa tulime. Minu väike kallis poja. Panin ta esialgu diivanile ja kuulasin-vaatasin kuidas ta magab ja siis viisin voodisse. Riiete vahetuse ajal ta korraks ärkas, tegi mulle kalli kalli, võttis mõmmiku ja magas edasi. Minu väike tibu.

Pühapäev. 20.03.2011

Täna käisin kohalikku koolisõidu võistlust vaatamas. vaadata eriti ei saanud, kuna D hakkas rumalusi korraldama ja pidime ära tulema. Ilmselt oleks nii mõnigi sõitja muidu meid pea jagu lühemaks teinud, et nende hobuseid hirmutame. D jooksis ringi ja kriiskas täiest kõrist, et näe hopa ja näe trakk, kui keelata püüdsin, kriiskas veel kõvemini. Hobused ei olnud just vaimustuses väikesest rohelisest mehikesest, kes väga valju häält tegi. Seega tulime tulema.

Nägin 4,5 sõitu. 2 olid kohaliku klubi liikmete stardid kõige lihtsamates skeemides. Arvamus.. Noh, arenguruumi on. Usun, et oleks neile ka üht-teist õpetada. Istakut näiteks.

Teised 2 sõitu olid juba kobedamate tegijate esitused. Esimene neist kohalik medium level- 10m poolvoldid, õlad sees, traavers, küljendused. Üldmuljel polnud vigagi, aga natuke kujund-ujumine. Täpsus andis soovida.
Teine oli vist novice, kui ma ei eksi. Sääre eest ära astumine, läbi traavi jalavahetused, keskmised liikumised. Taaskord veidike kujund ujumine ja ratsanik näis unustavat, et nurgad on tema aeg harjutusi ette valmistada ja seega oli minu jaoks üldmulje lohakas. Siis nägin veel poisi korrale kutsumise vahepeale paari hetke kaupa ühte skeemi (sama novice), mis oli juba natuke parem. Täpsus oli hea ja tüdruk tegi nurkades ilusat tööd, et harjutused ilusad tuleks. Ja tulid ka. No niipalju kui ma nägin.

Natuke kurb oli, et ei saanud rohkem vaadata.

Vahepeal on olnud natuke sinine aeg. Miks, ei teagi. Õde ütles, et keskeakriis :D Natuke vara ju on, aga ehk on tal õigus. Midagi nagu tahaks, mida ei tea ja siis olen õnnetu ja mossis. Täna oligi üle tüki aja üks hea päev.

Ja veel. 5ndal stardime siit Eesti suunas. Road tripp :D Laevaga Amsterdami ja sealt edasi ratastel. Loodame, et D peab vastu.

Uuel nädalal uue hooga

Ja mitte just hea hooga. Nagu peatükist +10 selgus, siis ma püüan siin suveks saledaks saada. Kahjuks ei taha see eriti hästi õnnestuda. Esmaspäev oli tõeliselt jura päev. Homikul olin tubli aga edasi... Teisipäeval juhtus esimest korda elus minuga see, et mul oli magusa söömisest paha olla. Meeletu šoksi isu tuli ja võtsin tüki. Ja siis veel ühe ja veel ja veel. 100g pole minu jaoks tavaliselt just teab mis suur kogus, aga seekord hakkas mul sellest paha. Kohe päris päris paha. Õhtuks oli meil aga garlicbread :D ei ole just dieettoit. Aga noh, ma ei ole kunagi selles vallas tugeva selgrooga hiilanud. Mõtlesin lihtsalt, et homme on parem päev ;)


Täna, ehk siis kolmapäeval, oligi natuke parem päev. Kuigi ma lõuna ajal taas natuke patustasin, siis pealelõunal käisime ujumas ja minu õhtusöök oli porgandid ja viinamarjad.


Täna oli veel hea päev ka selle poolest, internt naasis meie igapäevaellu. sain siis ka oma hunniku postitusi, mis juba ammu valmis kribatud, siia üles riputada. Kas keegi neid ka loeb, ei tea, aga egas selle asja mõte siin ei olnudki klikke koguda. Enda jaoks ja ka neile, kellega igapäevaselt rääkida ei saa, aga kes ikka tahavad teada, et kas veel elan ja hingan. Siinkohal tervitused kõigile, kes mulle õnne saatsid sünnipäevaks. Sain teie õnned täna kätte ja see oli nii nii tore. Kallistused kõigile!

Huntball

Kohalikul ratsaklubil on traditsioon, et kevadel korraldatakse klubile pidulik õhtu, nimeks Huntball. Ilusad riided, hea söök ja pärast rahvuslikud tantsud elava muusika saatel.

Susan võttis mulle ka pileti, aga kuna ilm oli tuuletu, siis minu minek rippus juuksekarva otsas. I oli tööl ja sile meri justkui vesi nende veskile. Olin juba loobunud. Tegin süüa ja koristasin elamist, kui I helistas, et ta võttis väikese laeva ja on teel koju. 3 tunniga peaks jõudma. Pidu hakkas kell 7 ja I oleks kodus olnud kell 8. Text Susanile, et jään hiljaks, aga tulen siiski. Hoidku mulle kohta.

Pesu, meik ja soeng- ma vihkan oma juukseid. Üritasin, mis ma üritasin midagi natuke uhkemat endale pähe aretada. Lõpuke leppisin ikka ponisabaga ja asi vask.

Kohale oli tulnud uskumatult palju rahvast. Nii mõnigi oli juuksuris ilusa soengu lasnud teha ja päris ehtsa ballikelidi selga pannud. Mehed olid enamuses kiltides, paar üksikut vaid viigipükstes. Kuigi teised olid söömise juba lõpetanud, siis anti mulle köögist korralik taldrikutäis head kraami. Juurviljalasanje, mis esialgu väga ei meelitanud, osutus üheks parimaks lasanjeks, mida ma eales söönud olen. Kana oli ka hea ja magustoit samuti.

Kohalik rahvamuusika ja tantsud on väga rõõmsameelsed ja kaasahaaravad. Õhtusöök sai korralikult ära tantsitud. Olen ühel selliste tantsudega õhtul juba käinud ja seega oli asi tuttav. Sammud läksid ikka ja jälle sassi, aga vahet polnud, nalja sai palju.

Püüdsin end ka võimalikult palju reklaamida ja 3 inimest isegi lubasid Susani käest mu nr küsida ja siis helistada. Eks näis. Osal minust ei ole eriti usku, aga teine osa jälle loodab, et küllap üks hetk see telefon siiski heliseb.

Huntride 5.03.2011

Äratus 6:30. Olin arvestanud endale tund aega, et teha ära kõik vajalik- poisil kõht täis, endal ka, asjad kotti ja autosse. Ma ei tea miks ma kell 7 äkki paanikasse sattusin, et olen lootusetult hiljaks jäämas. Loobusin söömisest. Panin D-le kotti paar jogurtit. Ta ei oleks nagunii hetkel eriti söönud, sest ta tavaliselt mängib hommikuti natuke enne kui on nõus sööma. Endale paar õuna tasku ja 7:20 asusin teele. Saatsin Susanile sõnumi, et jään hiljaks (tegelikult olin lausa 10min graafikust ees, aga ega ma siis veel ei taibanud).

Poolel teel ärkas aju ka üles ja mõttetegevus taastus. Aega oli piisavalt ja stressitase langes kolinal. Viisin D Sherry juurde. Ta on nagu vanaema kusagilt raamatust. Ärkab alati kell 6, juuksed on kuklal krunnis ning ise on energiline ja rõõmus. D jooksis talle naerdes vastu. Lükkasime käru ja muud asjad tuppa ja asi vask. Poiss suundus aeda avastusretkele ja mina sõitsin Susani uurde.

Meil oli piisavalt aega, et juua teed ja süüa üks röstsai. Siis hobused autosse ja teele. Sõita oli u 40 min. Sella nn huntride korraldas üks klubiline, kelle juruest me siis ka oma matka alustasime. Kokku oli meid 14. Paar inimest olid natuke rohelised, kuid enamus tundis end maastikul mugavalt. Mina olin ilmselt üks närvilisemaid, sest eldasin, et Ed korralikult ei käitu.

Maastik siin on hoopis teine teema, mis Eestis. Esmalt oli pikalt sammu, et jõuda metsarajale. Oline grupi eesotsas aga Ed ei olnud ikka rahul. Kekutas traavi enamuse ajast. Lootsin, et väsitab end ära, aga kus sa sellega. Siis galopp, mida oli kokku kolmel lõigul. Läksime 2-3stes gruppides. Esimesena rohelised ja siis meie. Ed vana juurikas lajatas paar korralikku pukki. Õnneks teadsin seda oodata, hoidsin keha taga ja ei jätnud asja sinnapaika. Sai paar korralikku surakat. Teise galopi satsi ajal kordus sama. Siis lõi ta ühte teist hobust. Kolmas galopisats oli õnneks super. Lõpp hea, kõik hea. Sammus (või siis minu ja grupijuhi puhul traavis) koju.

Ma saan aru, miks siin maastik nii igapäevane on. Vaated on super, kohalikud nn forestryd on hobustga liikumiseks loodud. Samuti on ka treeningu seisukohalt siin maastikul tähtis roll. Pidev üles-alla ronimine on korralik trenn.

Ilm oli ka nagu tellitud. Päike säras, tuult ei olnud ja supersoe oli. Mina küll lootsin tuult, et I-l oleks lühike päev, aga mis teha. Ju oli ette nähtud, et oleks meie matka jaoks ideaalsed tingimused. Kokku 3h sõitu oli ka mulle paras mahv. Olin pidevalt valvel, sest Ed ei suuda ju oma iseloomu varjata ;)

Ahvid viisid voolu ära

No tegelikult küll mitte voolu, vaid interneti ja tegelikult mitte ahvid vaid hoopis BT, aga see lause on nii vahva, et ma kasutan seda igas võimalikus ja võimatus kohas.

Seoses kolimisega peame me oma neti ka siia ümber tõstma. Kohalikule elule vastavalt võtab aga see jube kaua aega. Seega on need postitused kõik juba ammu valmis kribatud, aga üles sain need panna alles siis, kui bt oma toimetustega viimeks üele poole saab. Kaua see aega võtab pole õrna aimugi. Loodan väga, et mitte 2 kuud, nagu esialgne neti hankimine :d

Invergordon- tagasi Orissaares

Ei ole siin ilmas kate täpselt samasugust kohta, aga väga sarnaseid on küll. Oleksin justkui teinud hüppe ajas 20 aastat tagasi ja maandunud uuesti Orissaarde- väikesesse ranna-alevisse, kus tead iga tänavat ja maja, ning ka enamust inimesi, kes neis majades elavad.

Gordon on suurem. Kohalikus mõistes keskmise suurusega tööstuslinn. Kohe linna sissesõidul laiub suur väli hiigaslike tünni moodi asjadega. Oletan, et need on naftahoidlad või midagi muud taolist. Siis jääb linna serva veel suur laoala, kus ilmselt kohalikud firmad oiavad kõike, mida vaja mingiks perioodiks ladustada. Linn asub meresopi ääres ja seega on enamus firmad siin kuidagi laevanduse või merendusega seotud ning pikki rannaäärset teed jalutades on näha mitmeid kaisid, puurtorne (mis tulevad siia laesoppi kaskontrolli või parandusse või mõnd muud tööd tegema) ja firmade hooneid. Mööda rannajoont jooksva tee ääres on ka paar külalistemaja, mis otseloomulikult mere teemalised.

Siin on majad maksimaalselt kaks korrust kõrged ja need mõned üksikud korterelamud mida siit-sealt leida võib, on piisavalt väikesed, et mitte rikkuda valdavalt eramutest koosneva linnakese üldmuljet. Ek on siin neid kortermaju ka rohkem, kui ma arvan, aga sel juhul on nad vaid paari korteriga ja jätavad eramu mulje. Tänavad on puhtad, haljasaladel muru hoolikalt niidetud ja siin seal lilled tärkamas.

Ma ei tea siin veel igat tänavat ja maja ammugi mitte. Inimestest olen tuttavaks saanud vaid majas nr 9 elava mehega, aga ka tema nime suutsin ma unustada. Siiani ei ole ma ka laululava kusagilt leidnud ning seega on palju asju, mis seda linna Orisaarest eristab. Kuid ometigi tunnen end siin kuidagi koduselt. Mõnus on mööda tänavaid kolada ja linna avastada. Kuulata pidevalt kostvat kajakate kisa ja õhtul katuseaknast tähti vaadata.

Kui I esmalt rääkis, et see on selline tööstuslinn ja ei ole eriti ilus, siis esmane ettekujutus oli, et on Paldiski. Aga ei, on hoopis lapsepõlve meenutavat kajakate kisast rõkkav tore väike linnake. Ja võib olla tuleb aeg, mil ma vihkan neid kajakaid ja seda lärmi, siis hetkel on see küll muusika minu kõrvadele.

+10

Lisaks aastale on mul juures ka 10kg. Kust või kuidas need lisakilod ligi hiilisid jääb mulle mõistatuseks. Ei ole oma toitumisharjumusi muutnud ja olgugi, et kehaline aktiivsus on langenud, ei ole ma just diivani külge kinni ka kasvanud. Kui peeglisse vaadata, siis ei ole ka vaatepildil häda midagi. Lisakilod on end kuhugi kavalalt peitnud, niiet esmasel vaatlusel ei paista midagi kusagilt liigne olevat. No muidugi, alati võib ju viriseda, et näe siin on pekine ja siit paks, aga ma sain peale D sündi oma kehaga justkui headeks sõpradeks ja kohe mitte ei oska end enam sellise pilguga vaadata. Ometi annab organism märku, et ei ole antud olukorraga rahul. Ilmselt on minu unemurede koer just siia maetud.

Olen võtnud nõuks probleemiga tegeleda, ja ehkki eile ei olnud selles vallas just hea päev, siis sünnipäeval on väike patt lubatud.

Kajuks ei saa ilmselt see nädal ükski päev ideaalne dieedi musternäidis olema. Tegime nimelt portsu šokolaadi koogikeste tainast ja nüüd saab väga kiirelt maitsva suutäie teha. Täna lõunal maiustasin ka :p Aga väemalt järgnes sellele 30 aeglast jalutamist ja 1h korraliku tempoga kõndimist ning seega ei ole asi katastroofiline.

Eks ma püüan oma isusi ikka ohjes hoida ja võimalikult palju liigutada. Õnneks soosivad viimast nii ilmad, kui ka kohalik spordikeskus. Esimesel võimalusel lähme D-ga ujulat vaatama. Seal pidavat väga hea lasteala olema.

+1

Tühi pits löö vastu seina,

Ära aastaid tga leina.

Lohutuseks olgu seegi,

Nooremaks ei saa meist keegi.

Ehk siis palju õnne mulle :) jälle aastakene juures. Olen vanem, loodetavasti ka targem (vaevalt küll, aga lootma ju peab). Esimest korda juhtus minuga see, et unustasin oma sünnipäeva ära. Nädal enne küsis I, et kas mul ka kingisoovi on. Vaatasin teda esmalt juhmi näoga, et mis kink.. siis alles koitis. Ilmselge märk vananemisest, et tahad alateadlikult numbri suurenemise maha vaikida :D

Esimest korda oli ka sünnipäeva õhtu vaikne. Tegin head süüa. Sõime perega õhtust. Ja kui D magama läks siis tehime I-ga koogikest ja maiustasime. Töölt tulles tõi ta mulle ka sületäie lilli ja nüüd on tuba ilus ja head lillelõhna täis. Eks natuke nukker oli, et puudus elevus ja särts, et pidu ja värki. Aga kui poisid kartuliputru ja kalkunit mõminaga mugisid, salatikausist pidevalt lisa õngitsedes, siis oli selline hea tunne. Meie väike pere ühe laua taga koos ja kõigil hea olla. Mida sa hing veel ihkad. (wilbust tunneme muidugi puudust aga sellest on lihtsam vaikida)

Park Lane 8

4 aastat tagasi ehitati 2 paarismaja mis on omavahel veel nurkapidi koos. Maja nr 8 jagab ühist külge nr 7ga ja on nurkapidi koos nr 9ga. Ma ei oska öelda, kas asi on siinses kehvas ehituskultuuris või kehvas ise tegemise oskuses. Kui siseviimistlus on tehtud omaniku enda poolt, siis ma ei taipa, miks ta peale esimese seina pahteldamist ja oma töö ilmselget ebaõnnestumist nähes proffe ei palganud. Aga kui omanik on siseviimistluse tegemise tellinud, siis ma loodan, et ta selle eest ei maksnud. Sellise töö kvaliteedi juures oleks pidanud meistrimees peale maksma, et tal siin sopedada lubati. Ehk olen ma liialt kriitiline, aga no mis ma oma perekondliku taustaga muud olla saan (nimelt on isa terve minu teadliku elu väikest ehitusfirmat pidanud ja ema tegi veel mõned astad tagasi väisemas mahus sisetöid). Tooks siis mõned näited:

Kipsplaatide (või siis mingite muude plaatide, sest silmaga nähtavalt on seinad seest kaetud suurte plaatidega) vahekohad on võrgutamata, seega jookseb nii uste äärtes kui akende läheduses nii mõnigi pragu. Välisukse kõrval on see päris suur.

Plaatimisel on vuugivahed kohati augulised. Silikooniga on aga hoopis loominguliselt ringi käidud. Lainemuster paistab vist popp olevat.

Wc pott on nii viltu, et kui loputuskastile midagi panna, siis see libiseb sealt kohe maha :D

Põrandaliistude asemel on kõige ehtsamad aknaliistud – need, mis käivad klaasi ja aknaraami nurkadesse ;)

Ja nüüd siis mööbli ja ruumide paigutuse kallale. Tundub, te tervet riiki hõlmab armastus kitsaste koridoride, väikeste eraldatud tubade ja eraldi sooja ja külma vee kraanide vastu. Mulle ei mahu pähe, mis teema sellega on, et kusagil ei leidu normaalseid segisteid. Käies suuremates ehituspoodides ei hakanud meile silme mitte ainsamat vannitoa duššisüsteemi, kus oleks lihtne ÜHE kangiga segisti. Keerad ühele poole tuleb külm, teisele poole kuum ja keskmises asendis vahepealne vesi. Vajutad nupu alla, tuleb kraanist vesi, tõmbad nupu ülesse, duššist. No ei ole olemas. Lihtsalt ei ole. Kõi on kahe kangi või nupuga. Isegi hästi kui soe ja külm vesi korraga ühest august tulevad. Ko-hu-tav.

Igatahes. Siin majas ei ole üldse dušši. Isegi mitte kahe kangiga. On vann ning kuuma ja külma vee jaoks on lausa kaks eraldi kraani. Pole seda luksust, et saaks vee parajaks reguleerida ja siis peasta. Ühest kraanist tuleb tulikuum ja teisest jääkülm. Õnneks meeldib poistele vannis ja I lubas siia mingi dušš tekitada.

Mööbel on ilmselt päritud mõnelt vanaemalt, kes nii 80ndate keskel omakeste juurest lahkus. Väikeseses magamistoas on kaks seina viilkatuse alused. Ühes on katuseaken, mis on super. Teine oli aga kolme hiiglasliku kapi poolt ära lõigatud nii, et isegi väike tuba muutus veel poole väikesmaks. Tõstsime asjad ringi ja nüüd on isegi enam-vähem. Kui omanik 2 kappi on nõus ära viima, siis on veel parem.

Elutuba ja köök on ühes piklikus ruumis. Köögi pool on päris hea. Elutoa matab aga enda alla hiiglaslik 3+2 diivanisüstem, mis on nii kobakas, et kui diivani ja selle vastas olevate tugitoolide vahele diivanilaud pressida, siisistujate jalad enam ei mahuks. Või no olgu olgu, mahuks, aga kuigi mugav see ei oleks.

All korrusel on veel üks väike tuba ja wc. 2 tualetti nii pisikeses majas on lollus. Selle asemel oleks võinud enamuse kappe välja visata ja alumisest wc-st panipaiga teha. Väike magamistuba on aga D jaoks just hea. Seal olev voodi on muidugi liig mis liig, aga kui landlord selle minema viib või selle kuidagi otsa peale püsti saame panna nii, et ta ümber ei kuku, siis on seal piisavalt ruumi D ja kõigi ta mänguasjade jaoks.

Hoolimata selle maja veidrustest tunneb meie väike pere end siin mugavamalt, kui croftis. Üks olulisemaid asju selle mugavuse loomise juures on fakt, et siin on soe. Siin viibitud aja jooksul olen ma esimest korda toas lühikese varrukaga. Mul on hea ja soe olla ning te ei kujuta ette, kui tähtis see on.

Hetkel on siin tohuvapohu, kuna kõik meie asjad on laiali ja kusagile lihtsalt visatud. Ei ole olnud aega kõike oma käe järgi ära panna. Kui see tehtud, siis on siin kindlasti veel kordi parem ja kodusem olla. See on aga üks ütlemata meeldiv perspektiiv.

Ilu on vaataja silmades ja ilmas.

Võib vist öelda, et siin on kevad. Lumikellukesed õitsevad, nartsissi õienupud on mõnes kohas juba päris suured. Igal pool olevad ojad ja jõed vulisevad kuidagi rõõmsamalt, kui muidu ning linnud ei ole kaaslase otsinguil just tagasihoidlikud. Ka ilmadega on vedanud. Päikest on päris palju näha olnud ja soe on ka. +10 kanti. Öösiti on küll külm. Nii mõnelgi hommikul on I pidanud auto aknaid puhtaks kraapima aga see on väike asi, kui nii tööle kui ka koju saab sõita valges. Eile nägin ka vaatepilti, mida ma siin oldud aja jooksul veel kordagi näinud ei ole. Taevas oli täiesti pilvitu. Nii kaugele kui silm ulatas, igasse ilmakaarde oli vaid ilus helesinine taevas ja päikesesära. Mitte ainsatki pilve. Siin on see väga haruldane nähtus.

Hoolimata õues olevast kevaest valitseb Mill Crofti müüride vahel igavene talv. Maja on külm ja rõske. Kohati on õues soojem kui toas, ehkki küte huugab 24/7. Kasu ei vähimatki. Õnneks on see nüüd möödas. Kuidas täpsemalt, sellest edaspidi.

Siin sajab päris palju. Siis on hall sombune ja porine. Tulime siia oktoobris ja seni on minu muljed olnud pehmelt öeldes kehvad. Pori, udu, külm, pime.. ei kõla just ilusalt. Koos kevadega on ka see maa siin ilusamaks muutunud. Päikesesäras on vaated kohati ikka väga väga ilusad. Meri ja mäed, kaugustesse ulatuvad rohelised (jah, siin ei ole karjamaad rohelist värvi kaotanud. Seni ma seda aga ei teadnud, kuna halli ilmga on kõik hall- ka roheline karjamaa) alad sadade lammastega. Päris kobe vaade :)

Ma arvan, et meie siia tuleku aeg oli just see õige, et luua soodne pinnas selle koha vihkamiseks. Kolida uude riiki ajal, mil algab kõige pimedam, mustem ja masendavam aastaaeg, ei ole just väga hea esmamulje loomiseks. Aga kõik väärivad teist võimalust ja šotimaa teise võimaluse aeg hakkas minu jaoks eile, 28.02.2011.