Tühi pits löö vastu seina,
Ära aastaid tga leina.
Lohutuseks olgu seegi,
Nooremaks ei saa meist keegi.
Ehk siis palju õnne mulle :) jälle aastakene juures. Olen vanem, loodetavasti ka targem (vaevalt küll, aga lootma ju peab). Esimest korda juhtus minuga see, et unustasin oma sünnipäeva ära. Nädal enne küsis I, et kas mul ka kingisoovi on. Vaatasin teda esmalt juhmi näoga, et mis kink.. siis alles koitis. Ilmselge märk vananemisest, et tahad alateadlikult numbri suurenemise maha vaikida :D
Esimest korda oli ka sünnipäeva õhtu vaikne. Tegin head süüa. Sõime perega õhtust. Ja kui D magama läks siis tehime I-ga koogikest ja maiustasime. Töölt tulles tõi ta mulle ka sületäie lilli ja nüüd on tuba ilus ja head lillelõhna täis. Eks natuke nukker oli, et puudus elevus ja särts, et pidu ja värki. Aga kui poisid kartuliputru ja kalkunit mõminaga mugisid, salatikausist pidevalt lisa õngitsedes, siis oli selline hea tunne. Meie väike pere ühe laua taga koos ja kõigil hea olla. Mida sa hing veel ihkad. (wilbust tunneme muidugi puudust aga sellest on lihtsam vaikida)
No comments:
Post a Comment