Huntball

Kohalikul ratsaklubil on traditsioon, et kevadel korraldatakse klubile pidulik õhtu, nimeks Huntball. Ilusad riided, hea söök ja pärast rahvuslikud tantsud elava muusika saatel.

Susan võttis mulle ka pileti, aga kuna ilm oli tuuletu, siis minu minek rippus juuksekarva otsas. I oli tööl ja sile meri justkui vesi nende veskile. Olin juba loobunud. Tegin süüa ja koristasin elamist, kui I helistas, et ta võttis väikese laeva ja on teel koju. 3 tunniga peaks jõudma. Pidu hakkas kell 7 ja I oleks kodus olnud kell 8. Text Susanile, et jään hiljaks, aga tulen siiski. Hoidku mulle kohta.

Pesu, meik ja soeng- ma vihkan oma juukseid. Üritasin, mis ma üritasin midagi natuke uhkemat endale pähe aretada. Lõpuke leppisin ikka ponisabaga ja asi vask.

Kohale oli tulnud uskumatult palju rahvast. Nii mõnigi oli juuksuris ilusa soengu lasnud teha ja päris ehtsa ballikelidi selga pannud. Mehed olid enamuses kiltides, paar üksikut vaid viigipükstes. Kuigi teised olid söömise juba lõpetanud, siis anti mulle köögist korralik taldrikutäis head kraami. Juurviljalasanje, mis esialgu väga ei meelitanud, osutus üheks parimaks lasanjeks, mida ma eales söönud olen. Kana oli ka hea ja magustoit samuti.

Kohalik rahvamuusika ja tantsud on väga rõõmsameelsed ja kaasahaaravad. Õhtusöök sai korralikult ära tantsitud. Olen ühel selliste tantsudega õhtul juba käinud ja seega oli asi tuttav. Sammud läksid ikka ja jälle sassi, aga vahet polnud, nalja sai palju.

Püüdsin end ka võimalikult palju reklaamida ja 3 inimest isegi lubasid Susani käest mu nr küsida ja siis helistada. Eks näis. Osal minust ei ole eriti usku, aga teine osa jälle loodab, et küllap üks hetk see telefon siiski heliseb.