Musi on kodus. Elu on veider.
Otto ikka köhib. Ootame halba ilma, et siis on nö kõige hullem seis näha. Ma ei oskagi kohe sõnadesse panna, kui vastik see olukord on. Nukraks teeb mõne inimese hoolimatus. Eriti kui sellest inimesest sõltub päris palju. Nõme.
Aga liikuma peab eluk ikka ja seega käisin ka täna sõitmas. Mõneti on päris hea, samas on asju, mis ei taha kuidagi välja tulla. Aga üldiselt: I need a second opinion. Õnneks tuleb meile Annike pühapäeval trenni andma. Loodan, et ma ise ikka jäksan trenni teha :)

Homme lähen tööle. Hirmus. Väga hirmus. Eks homme siis on näha, mis ja kuidas :s

Esmaspäev, 24.10

Veel nädal ja I tuleb koju :) Õigemini isegi vähem, sest ta tuleb juba laupäeval. :D
D sai ka aeda. Ta küll ikka veel köhatab, aga arsti sõnutsi on see järelköha ja läheb vaikselt üle, seega mingi aeda. Jah, ma peaks olema koralik ja hoidma oma natuke köhiva lapse kodus, aga ta ise tahab väga aeda ja mina tahan, et tal oleks hea tuju, mitte igavuse jonnituurid- seega aeda ;)

Mu ema tuli laupäeval siia koos Aleksiga. Ema aitab poisi tuba teha ja A on niisama. Mängib poisi ja Wilbuga ja aitab natuke aias toimetada. Täna tuli ka Tarmo siia. Ta oli tubli ja pingutas ja sai koolis natuke paremad hinded kui eelmine aasta samal ajal ja seega sai preemiaks siia tulla trenni. Ottokas on küll tõbina, aga leiame lahenduse.

Seega on minu pisike onnike rahvast täis ja mulle isegi meeldib. Jah, on hetki, kus tahaks rahu ja vaikust ja omaette olla, aga neid on väga väga vähe. Mulle meeldivad külalised!

Talli jõudsin täna ka. Tarmo aitas ottokale acc andmiseks õunu hakkida peedi sisse jamina tegin väikese jalutuskäigu. Käisime u 15 min ühes suuremas koplis sammu. Hästi ette alla ja pika sammuga edasi. Lõppu tegin ka u minuti jagu rahulikku traavi nii, et nina oli hästi madalal. Paar korda ta selle peale turtsatas, aga välja ei tulnud midagi. Homme võtan natuke rohkem aega ja teeme kerget traavi, et näha, kas tuleb mingit nõret ninast või mitte.
Muidu on ta õnneks sama tore ja hea. Reede öösel jõudis minu väke ebanormaalne aju juba 100 erinevat jubedat asja ette kujutada. Aga minu totu on ikka tore ja hea ja kalli.

Tore reede õhtu tõesti

Ma sain täna elu ehmatuse.

Täna oli kolmas päev Ottole ab süstida. Mingil mulle veel selgeks saamata põhjusel T teda hommikul ei torkinud.  Andis vaid trimerasiini ja pani teki selga ja lasi õue. Läkin õhtul talli ja ta oli kolitud uude boksi. Hetkel on ta siis suures tallis taga nurgas. Horiamb on ka ju seal ja siis neil seltsis segasem, kui ta halva ilmaga sees peab konutama.
Segasin talle gemüüse valmis ja vaatasin, kuda T oma kahte noort projekti kordetab.
Uus aadu2 on päris kobe. Postkaardihobune. 4 ilusat valget jalga ja ilusa kehaga. No aadu 2.  ma ei tea miks, ehk enda lohutamiseks, sest mul on väike traavlikene, aga mul ei teki selliste hobustega väga kontakti. Ta on ilus ja uhke ja puha, aga mul vist eelarvamus, et on nagu pleikarist mees, kes teab et on ilus, aga sellega ka asi piirdub. Hinge ja sädet selle uhkuse alt ma ei näe.
Lammas ei ole ehk nii efektse välimuse ja käikudega, aga temas võib vabalt miskit peidus olla. Ottokas on ka mitte midagi ütlev, valepidise kaelaga punn, aga hing on sees suur. Ma väga loodan, et lammas end tõestab ja temast kasvab suur ja tubli ja eelkõige suure tahte ja hingega eluk.

Edasi oli aeg Ottokale õhtune surakas teha ja siis gemüüse ette anda. Sügasin ta kaela ja näppisin nahka ja nõela sisse löömise peale ta vaid korra kergelt võpatas. Edasi panin süstla külge, tõmbasin tagasi ja suure sikutamise peale tuli sealt vaid veidi kollakat vedelikku. Minu võhikust silmale oli see nagu rakumahl. Aeglaselt surusin rohu sisse ja tibu ei liigutanud kõrvu ka. Seisis täiesti rahulikult. Süst tehtus sügasinveel kaela ja tulin boksist välja. Ust ma veel kinni panna ei jõudnud, kui hobune sai paanikahoo. Selline nägi ta käitumine vähemalt välja. Hakkas nagu pikali kukkuma ja selle peale hüppas hoopis küünlasse. Tagumine ots tudises ja kohati ei kandnud. Ta rabeles oma värisevatel jalgadel mööda boksi ringi ja tahtis mööda seinu üles ronida. Vahepeal nagu hakkas jälle pikali kukkuma aga rabeles end ikka püsti ja rahmeldas edasi. Silmad olid punnis ja pea kõrgele aetud. Puristas ja hingas sügavalt, raskelt ja justnagu vihaga. ma ehmatasin end pisarateni ära. Arst ei võtt ka toru. T helistas teisele arstile ja saime korralduse teha tall pimedaks ja vaikseks.
Ma olin endast täiesti väljunud ja vaevu hoidsin pisaraid tagasi. Peas keris kõik eelnev. Ma ei saanud ju veresoonde süstida, sest siis oleks pidanud tagasi tõmmates verd tulema, aga ei tulnud. T ütles vaid, et süstisid soonde ja liiga sügavale läbi lihase. Ega see ei aidanud. Leppisime kokku, et tulen koju ja ta on 10ni seal, siis peab ära minema. Ma mõtlesin, et mis edasi teha. Kodus kõht täis ja poisiga uuesti sinna.. valvesse.. Ja mis ma teen, kui hullemaks läheb. Kellele helistan..
Mu kallis kallis E! Tänud, et sa suudad kainelt mõelda, kui seda vaja on. Rääkimine sinuga aitas. ta aitas mõelda kellele helistada. Kuulas mu ohkimise ära ja see rahustas mind natuke. Sõitsin koju ja helistasin Siibojale. Super asrt. Super inimene. Rahulik ja asjalik.
Tema jutu järgi oli see allergiline reaktsioon penitsiliinile. Hobused võivad selle kätte ka vabalt ära surra. Kohe. Et nagu päris kohe. Süst tehtud ja kohe kukub pikali ja ongi kõik. Aga kui ta juba 20 min edasi elab ja natuke maha rahuneb, siis suure tõenäosusega elab edasi. Teha sinna midagi ei ole. Süüa lubas anda ja rohtusid ka. Seda ab aga enam edasi ei süsti. Ja penitsiliini sisaldavaid asju ta enam kunagi ei saa.
Sellistel hetkedel ma mõtlen, et miks ma ei ela Tartu kandis.

Päris hirmutav. Seda teksti siin kirjutades on mul juba pokaal veini sees. Kes mind teavad, need teavad, mis seisus ma olen. Seellega on seletatav ka teatud emotsioonitus kogu tekstis. Aga see ehmatus, hirm.. Hirm sellest, et ei tea, mis toimub ja mis ma valesti tegin ja mis ma tegema pean, et olukorda natukenegi paremaks teha.. Ma ei tahas eda enam kunagi kogeda. Palun.

40,1

Teisipäeval tegime Ottokaga meie väikesele kliendile tunni. Kohe koplisse järele minnes oli ta väga veider. Trennis käitus ta ülimalt viisakalt, kuid siiski tahtis mulle justnagu tasklu pugeda kogu aeg. Peale trenni seisis ta imelikult ja keeldus ka porgandist. Olin kindel, et asi ei ole õige. Saduldades ta köhis ka, aga no ta köhatabki mul ju. Samas oli see köha teistsugune, kui muidu. Peale trenni kraadisin ja tulemus oli 40,1.

Kuna mul ei ole varem nii lähedalt tulnud palavikus hobusega tegeleda, siis ma ei osanud midagi teha ka. Helistasin meie arstile ja saime linnas kokku. Rääkisin kogu jutu algusest lõpuni ära ja tulemuseks saime hunniku rohtusid. 2x päevas süstime talle AB ja söögiga saab trimerasiini. Lõuna ajal 5tbl 600st ACC-d. Reziim on tubane ja jalutamine.  Kogu see hunnik rohtusid, mis me talle nüüd sisse pumpame, peaks loodetavasti aitama ka sellele vahelduvale köhatamisele. Loota ju võib eksole. Ma olen selle med poole koha pealt ikka väga rumal seega jääbki ainuke võimalus usaldada arsti ja loota.

Ja seega on meil trennist sundpuhkus 5päeva, kuniks on ab. Ja siis veel natuke, et rahulikult taastuda. Seega pikk pikk paus. Aga vahet pole see paus. Ma võiks talle niismagi pausii teha, kui ta vaid haige ei oleks. Mul on nüüd haige laps, krooniliselt haige koer ja haige hobune kah takka pihta. Eile rääkisin I-ga ja ka tema on natuke tõbine. Huvitav, millal siis mina voodisse jään :D

Laupäev. Veel 2 nädalat

Feel the rain on your skin! No one else can feel it for you, only you can let it in. No one else can speak the words on your lips. Drench yourself in words unspoken, live your life with arms wide open. Today is when your book begins - the rest is still unwritten.


Tegin südame kõvaks ja läksin trenni. Poiss oli autos ja mängis. Ma ei tea, kas ma olin seekord aeglasem, kui muidu, või mõjus nii jahedam ilm, aga D-l õnnestus auto aku tühjaks tõmmata ja seega pidin paluma meid käima tõmmata. Õnneks on ikka mõnel mehel oskusi ja kogemusi ja auto hakkas ilusti tööle ning me saime koju. 


Sõita oli isegi hea, aga viimasel ajal tunnen, et plats on galopi jaoks väike. Sammu ja traavi teen ära ja siis lähen muru peale. Või no mis muru see enam on, paras mülgas, aga vähemalt on ruumi. Esimese galopi tegin täna platsil ja algus ei olnud hea. Suunda muutes sain aga toimima ja siis oli mõlemale poole rahuldav. 


Hobusel on vorm võhma mõttes suurepärane, minu enda oma annab aga soovida. Mis meie koostöösse puutub, siis vaikselt vaikselt hakkan end leidma. Täna oli mõnus nokitseda. Vasakule ei taha ta väga hästi kukalt lõpuni anda, aga kui rahulikult pusida, siis lõpuks oli hea. Viimaste trennidega on aga selgelt näha, et kaelalihas on nõrk koht. Natuke tööd ja siis hakkab eest raskeks vajuma. Väike puhkepaus ja siis on jälle hea. Kuigi eks trenni pikkuse paneb ikka paika kõige nõrgem lüli, ehk siis mina :D

Oi kuidas tahaks midagi hirmus tarka kirjutada, aga pea on tühi nagu vaese mehe kartulisalv. Hinges toimub üksjagu asju, aga enamik neist ei kannata kriitikat ega välja ütlemist, veel vähem kirja panekmist. Esmalt peaks endas selgusele jõudma. Easy to say, hard to do.

Jube lihtne on kõikvõimalike vabanduste taha peitu pugeda, et mitte karmi reaalsusega tegeleda. Kui vaadata asjade helgemat poolt, siis tegelikult pole ju asi sugugi väga hull, kuid kui peas on ettekujutus ideaalsest ja tegelikkus sellele kohe mitte sarnaneda ei taha, siis on raske seda helgemat poolt näha. 

Ma tean küll, et peaks nägema seda killukest päikest ja mustadest toonidest sujuvalt mööda vaatama, aga jahh easy to say, hard to do.

Uhhhh ei tohi vinguda nii palju. Ei tohi. Tuleb end üles kloppida ja tegutseda ja siis on vähemalt õhtul hea meel, et sai päeva jooksul asju tehtud. Eile olin graafikus ja täna isegi ka. Homseks panen aga jälle uued eesmärgid paika ja eks siis õhtul saab punktid kokku lugeda.

TIHS

Möödunud nädalavahetus oli väga töökas. Suurhallis oli järjekordne Tallinn International HorseShow. Väike googeldamine tehtud, tegin kindlaks, et esimest korda toimus see Saku hallis 2002 aastal ja alates sellest olen ma iga kord vabatahtlikuna seal osalenud. Esimestel aastatel olin tallis. Siis platsi meeskonnas. Siis sekretariaadis ja infos. Eelmine aasta olin natuke abiks ka koolisõidu meeskonda ja mingi aeg sai ka soojendustelgis oldud.
Sel aastal sain hea võimaluse olla platsil ühe tiimi juht ja see oli väga tore. Minu tiimis oli palju neid, kes olid suurhallis esimest korda, aga välja ei paistnud see kusagilt otsast. Kõik toimis väga hästi ja inimesed olid toredad. Poisid kippusid küll noori plikasid natuke alahindama ja ei lubanud neil eriti midagi teha, aga teisel päeval said juba kõik võrdselt rahmeldada.
Seekord oli platsi töö korraldatud pisut teisiti, kui eelnevatel aastatel. Oli vaid üks rajameister ja tal ei olnud kolme assistenti vaid põhitöö selles vallas tegi ära Renee. Edasi oligi 3 tiimijuhti oma inimestega. Ometigi sujus töö enamus ajast viperusteta. Nagu ikka, kui suurem seltskond koos ja palju vaja kiiresti teha, siis tuli ette paar arusaamatust, aga minu tuju see ei rikkunud ja üritus oli tõeliselt lahe. Siinkohal suured tänud minu super tiimile! Järgmine aasta jälle ;)

Nii kuum on tunne, ehk ilusa lõpuga kõksutrenn.

Tsitaat Top Gear´ist: See auto on nagu 2-aastane. Ärritab ja jonib ja käib närvidele, aga kui keegi püüab teda sult ära võtta, siis sa tapad selle inimese ära."

Aga nüüd siis tõsisematel teemadel.
Ma arvan, et ka hobuseid võiks väikeste lastega võrrelda. Kui laps käitub halvasti, siis on see vanemate ebaõnnestunud töö- Vanemate viga. Kui hobune ei tee asju nii nagu sa sooviks, siis on see sinu ebaõnnestunud töö- sinu viga. Seega, tahad head hobust, lõpeta käkerdamine ja hakka korralikult tööle! Hobune tahab teha kõike nii hästi kui ta vähegi suudab. Kui see ei ole sinu jaoks hea, siis kas
a) sa küsisid küsimust valesti, või
b)sa küsisid vale küsimust.
Küsimus peab olema antud ajas hobuse jaoks jõukohane ja arusaadavalt esitatud, siis ta teeb. Ja teeb hästi.

Küll on hea, kui on treener. Küll on hea, kui keegi puurib sõrme su vigadele, sundides sind end kokku võtma ja korralik olema ja seeläbi ka hakkama saama. Tegime painutusi ja allüüri siseseid üleminekuid. Esialgu ei saanud ma ise hakkama, aga kui suutsin olla, siis oli hää.
Lõpus kõksisime natuke. Esialgu oli jube. Isa hakkasin natuke pabistama ja kui mina lähen pingesse, siis tema teeb lennukit. Suur eneseveenmise peale sain end pehmeks ja voilaa, superlux. Hea oli jälle seda head tunnet tunda, et on kontakt ja kõik on pehme ja mõnus. Hobune küll imeb tõkkele aga ei kiirusta ja ootab ilusti ja kõik klapib nii enne kui ka pärast tõket. Ja mis see raketiteadus selle saavutamiseks siis oli? Mul oli vaja lihtsalt normaalne olla :D Aga kuna ma olen inimene, siis otse loomulikult ongi normaalne olemine tõeline raketiteadus. Aga lootusetud me ei ole ja töö on hea. Töö tegi ahvist inimese. Ehk teeb inimesest normaalse inimese ka.

                                  x                                          x                                                 x

Natuke treeneritööst ka.
Ühe õpilasega on nüüd kuu aega tööd selja taga ja areng on olnud päris rõõmustav. Tasakaal on parem ja liigub tõusuteed. Rütm on stabiilne ja juhtimisvõttes olemine ka. Painutused tulevad juba päris ilusti välja ja isegi, kui vahepeal on mingeid lahkhelisid, siis koostöö taastub väga ruttu.
Nüüd on vaja edasi liikuda selles suunas, et tekiks parem enesekandmine ja sealt ka liikumine ülesmäge. Rohkem raskust tagumisele otsale ja sealt ka impussi ilusaks.
Suur jama on galopile tõstetega, aga ma usun, et saame ajapikku ka selle paremaks.

Mis see on?
MIs see on?
Mis SEEEE on?
Mis se on?
Mis see OOOOn?
Misseeon misseeon misseeon????

misseeon misseeon misseeon misseeon misseeon misseeon misseeon misseeon misseeon misseeon?????

Muud ma enam ei kuule. Ja ma vastan ja seletan ja seletan ja vastan. Aga küsimused ei lõpe. Vähemalt mitte enne, kui olen suure jagelemisega poisi voodisse saanud.
Kõige kohta on vaja küsida ja kui vastust ei saa, siis on jama lahti. Mõneti on see lahe periood. Väike inimene tunneb huvi kõige vastu ja mis mul saab selle vastu olla, kui talle seletada ja rääkida maailma asju. Paraku on see aga üksjagu väsitav ja seega olen õhtul päriss väss.

Et siis sinine esmaspäev. Vihma sajab ja ilm on muidu nõme. Pole hullu. Sõime just poisiga kõhud martsipaniga marjakooki täis ja nüüd ootan, et ta magama jääks. Ahjus toidu tegemisel on lisaks ülimalt heale kõhutäiele saab tuba nii mõnusalt soojaks.

Viimased päevad on toonud üksajgu tegemisi. Ma ei jõua kunagi tehtud kõike, mida oleks vaja, aga no hea, kui midagigi.

Korra jõudsin Ottokaga sõitma. Olukord ei ole mitte hea ja see pikk puhkus ei ole ka asjale just hästi mõjunud. Meile mõlemile tuleks natuke stabiilsust kasuks. On ju naiivne loota, et hobune on hea ja koostööaldis, kui kogu töö on nii kaootiline, et isegi vanal merekarul hakkaks pea ringi käima. Aga mis muud, kui aga lootusrikkalt tulevikku vaatada ja meie vahvale talvele vastu minna.

Teosammul liigub ja kodune toimetamine, aga midagi hiilgavat selles vallas ei ole. Eile lihvisin pisut ja tegin pahtliparandusi. Täna peaks veel nokitsema ja ehk siis homme on kõik lihvitud ja saab ära koristada ning kruntida. Ema tuleb neljapäeva lõunal siia ja selleks ajaks tahan toa ühe kihi krundi alla saada. Näis, kas õnnestub.

Mõned trennid olen ka andnud. Vähem, kui ma tahaks, aga midagi siiski. Mulle ikka meeldib sellega tegeleda. Väikeste sammukeste haaval ja väikeste kavalustega ikka edasi trügida. Tore on, kui peale trenni on hea tuju ja positiivset energiat juures.