Et siis sinine esmaspäev. Vihma sajab ja ilm on muidu nõme. Pole hullu. Sõime just poisiga kõhud martsipaniga marjakooki täis ja nüüd ootan, et ta magama jääks. Ahjus toidu tegemisel on lisaks ülimalt heale kõhutäiele saab tuba nii mõnusalt soojaks.

Viimased päevad on toonud üksajgu tegemisi. Ma ei jõua kunagi tehtud kõike, mida oleks vaja, aga no hea, kui midagigi.

Korra jõudsin Ottokaga sõitma. Olukord ei ole mitte hea ja see pikk puhkus ei ole ka asjale just hästi mõjunud. Meile mõlemile tuleks natuke stabiilsust kasuks. On ju naiivne loota, et hobune on hea ja koostööaldis, kui kogu töö on nii kaootiline, et isegi vanal merekarul hakkaks pea ringi käima. Aga mis muud, kui aga lootusrikkalt tulevikku vaatada ja meie vahvale talvele vastu minna.

Teosammul liigub ja kodune toimetamine, aga midagi hiilgavat selles vallas ei ole. Eile lihvisin pisut ja tegin pahtliparandusi. Täna peaks veel nokitsema ja ehk siis homme on kõik lihvitud ja saab ära koristada ning kruntida. Ema tuleb neljapäeva lõunal siia ja selleks ajaks tahan toa ühe kihi krundi alla saada. Näis, kas õnnestub.

Mõned trennid olen ka andnud. Vähem, kui ma tahaks, aga midagi siiski. Mulle ikka meeldib sellega tegeleda. Väikeste sammukeste haaval ja väikeste kavalustega ikka edasi trügida. Tore on, kui peale trenni on hea tuju ja positiivset energiat juures.