Oi kuidas tahaks midagi hirmus tarka kirjutada, aga pea on tühi nagu vaese mehe kartulisalv. Hinges toimub üksjagu asju, aga enamik neist ei kannata kriitikat ega välja ütlemist, veel vähem kirja panekmist. Esmalt peaks endas selgusele jõudma. Easy to say, hard to do.

Jube lihtne on kõikvõimalike vabanduste taha peitu pugeda, et mitte karmi reaalsusega tegeleda. Kui vaadata asjade helgemat poolt, siis tegelikult pole ju asi sugugi väga hull, kuid kui peas on ettekujutus ideaalsest ja tegelikkus sellele kohe mitte sarnaneda ei taha, siis on raske seda helgemat poolt näha. 

Ma tean küll, et peaks nägema seda killukest päikest ja mustadest toonidest sujuvalt mööda vaatama, aga jahh easy to say, hard to do.

Uhhhh ei tohi vinguda nii palju. Ei tohi. Tuleb end üles kloppida ja tegutseda ja siis on vähemalt õhtul hea meel, et sai päeva jooksul asju tehtud. Eile olin graafikus ja täna isegi ka. Homseks panen aga jälle uued eesmärgid paika ja eks siis õhtul saab punktid kokku lugeda.