Tore reede õhtu tõesti

Ma sain täna elu ehmatuse.

Täna oli kolmas päev Ottole ab süstida. Mingil mulle veel selgeks saamata põhjusel T teda hommikul ei torkinud.  Andis vaid trimerasiini ja pani teki selga ja lasi õue. Läkin õhtul talli ja ta oli kolitud uude boksi. Hetkel on ta siis suures tallis taga nurgas. Horiamb on ka ju seal ja siis neil seltsis segasem, kui ta halva ilmaga sees peab konutama.
Segasin talle gemüüse valmis ja vaatasin, kuda T oma kahte noort projekti kordetab.
Uus aadu2 on päris kobe. Postkaardihobune. 4 ilusat valget jalga ja ilusa kehaga. No aadu 2.  ma ei tea miks, ehk enda lohutamiseks, sest mul on väike traavlikene, aga mul ei teki selliste hobustega väga kontakti. Ta on ilus ja uhke ja puha, aga mul vist eelarvamus, et on nagu pleikarist mees, kes teab et on ilus, aga sellega ka asi piirdub. Hinge ja sädet selle uhkuse alt ma ei näe.
Lammas ei ole ehk nii efektse välimuse ja käikudega, aga temas võib vabalt miskit peidus olla. Ottokas on ka mitte midagi ütlev, valepidise kaelaga punn, aga hing on sees suur. Ma väga loodan, et lammas end tõestab ja temast kasvab suur ja tubli ja eelkõige suure tahte ja hingega eluk.

Edasi oli aeg Ottokale õhtune surakas teha ja siis gemüüse ette anda. Sügasin ta kaela ja näppisin nahka ja nõela sisse löömise peale ta vaid korra kergelt võpatas. Edasi panin süstla külge, tõmbasin tagasi ja suure sikutamise peale tuli sealt vaid veidi kollakat vedelikku. Minu võhikust silmale oli see nagu rakumahl. Aeglaselt surusin rohu sisse ja tibu ei liigutanud kõrvu ka. Seisis täiesti rahulikult. Süst tehtus sügasinveel kaela ja tulin boksist välja. Ust ma veel kinni panna ei jõudnud, kui hobune sai paanikahoo. Selline nägi ta käitumine vähemalt välja. Hakkas nagu pikali kukkuma ja selle peale hüppas hoopis küünlasse. Tagumine ots tudises ja kohati ei kandnud. Ta rabeles oma värisevatel jalgadel mööda boksi ringi ja tahtis mööda seinu üles ronida. Vahepeal nagu hakkas jälle pikali kukkuma aga rabeles end ikka püsti ja rahmeldas edasi. Silmad olid punnis ja pea kõrgele aetud. Puristas ja hingas sügavalt, raskelt ja justnagu vihaga. ma ehmatasin end pisarateni ära. Arst ei võtt ka toru. T helistas teisele arstile ja saime korralduse teha tall pimedaks ja vaikseks.
Ma olin endast täiesti väljunud ja vaevu hoidsin pisaraid tagasi. Peas keris kõik eelnev. Ma ei saanud ju veresoonde süstida, sest siis oleks pidanud tagasi tõmmates verd tulema, aga ei tulnud. T ütles vaid, et süstisid soonde ja liiga sügavale läbi lihase. Ega see ei aidanud. Leppisime kokku, et tulen koju ja ta on 10ni seal, siis peab ära minema. Ma mõtlesin, et mis edasi teha. Kodus kõht täis ja poisiga uuesti sinna.. valvesse.. Ja mis ma teen, kui hullemaks läheb. Kellele helistan..
Mu kallis kallis E! Tänud, et sa suudad kainelt mõelda, kui seda vaja on. Rääkimine sinuga aitas. ta aitas mõelda kellele helistada. Kuulas mu ohkimise ära ja see rahustas mind natuke. Sõitsin koju ja helistasin Siibojale. Super asrt. Super inimene. Rahulik ja asjalik.
Tema jutu järgi oli see allergiline reaktsioon penitsiliinile. Hobused võivad selle kätte ka vabalt ära surra. Kohe. Et nagu päris kohe. Süst tehtud ja kohe kukub pikali ja ongi kõik. Aga kui ta juba 20 min edasi elab ja natuke maha rahuneb, siis suure tõenäosusega elab edasi. Teha sinna midagi ei ole. Süüa lubas anda ja rohtusid ka. Seda ab aga enam edasi ei süsti. Ja penitsiliini sisaldavaid asju ta enam kunagi ei saa.
Sellistel hetkedel ma mõtlen, et miks ma ei ela Tartu kandis.

Päris hirmutav. Seda teksti siin kirjutades on mul juba pokaal veini sees. Kes mind teavad, need teavad, mis seisus ma olen. Seellega on seletatav ka teatud emotsioonitus kogu tekstis. Aga see ehmatus, hirm.. Hirm sellest, et ei tea, mis toimub ja mis ma valesti tegin ja mis ma tegema pean, et olukorda natukenegi paremaks teha.. Ma ei tahas eda enam kunagi kogeda. Palun.