Nii kuum on tunne, ehk ilusa lõpuga kõksutrenn.

Tsitaat Top Gear´ist: See auto on nagu 2-aastane. Ärritab ja jonib ja käib närvidele, aga kui keegi püüab teda sult ära võtta, siis sa tapad selle inimese ära."

Aga nüüd siis tõsisematel teemadel.
Ma arvan, et ka hobuseid võiks väikeste lastega võrrelda. Kui laps käitub halvasti, siis on see vanemate ebaõnnestunud töö- Vanemate viga. Kui hobune ei tee asju nii nagu sa sooviks, siis on see sinu ebaõnnestunud töö- sinu viga. Seega, tahad head hobust, lõpeta käkerdamine ja hakka korralikult tööle! Hobune tahab teha kõike nii hästi kui ta vähegi suudab. Kui see ei ole sinu jaoks hea, siis kas
a) sa küsisid küsimust valesti, või
b)sa küsisid vale küsimust.
Küsimus peab olema antud ajas hobuse jaoks jõukohane ja arusaadavalt esitatud, siis ta teeb. Ja teeb hästi.

Küll on hea, kui on treener. Küll on hea, kui keegi puurib sõrme su vigadele, sundides sind end kokku võtma ja korralik olema ja seeläbi ka hakkama saama. Tegime painutusi ja allüüri siseseid üleminekuid. Esialgu ei saanud ma ise hakkama, aga kui suutsin olla, siis oli hää.
Lõpus kõksisime natuke. Esialgu oli jube. Isa hakkasin natuke pabistama ja kui mina lähen pingesse, siis tema teeb lennukit. Suur eneseveenmise peale sain end pehmeks ja voilaa, superlux. Hea oli jälle seda head tunnet tunda, et on kontakt ja kõik on pehme ja mõnus. Hobune küll imeb tõkkele aga ei kiirusta ja ootab ilusti ja kõik klapib nii enne kui ka pärast tõket. Ja mis see raketiteadus selle saavutamiseks siis oli? Mul oli vaja lihtsalt normaalne olla :D Aga kuna ma olen inimene, siis otse loomulikult ongi normaalne olemine tõeline raketiteadus. Aga lootusetud me ei ole ja töö on hea. Töö tegi ahvist inimese. Ehk teeb inimesest normaalse inimese ka.

                                  x                                          x                                                 x

Natuke treeneritööst ka.
Ühe õpilasega on nüüd kuu aega tööd selja taga ja areng on olnud päris rõõmustav. Tasakaal on parem ja liigub tõusuteed. Rütm on stabiilne ja juhtimisvõttes olemine ka. Painutused tulevad juba päris ilusti välja ja isegi, kui vahepeal on mingeid lahkhelisid, siis koostöö taastub väga ruttu.
Nüüd on vaja edasi liikuda selles suunas, et tekiks parem enesekandmine ja sealt ka liikumine ülesmäge. Rohkem raskust tagumisele otsale ja sealt ka impussi ilusaks.
Suur jama on galopile tõstetega, aga ma usun, et saame ajapikku ka selle paremaks.