Mul on eesmärk, et kui vähegi võimalik, siis pean Ottokaga sõitma, sest sellist 3 kuulist lebopausi ei saa enam lubada. Hobune on nagu silguniisk ja suure kõhuga. Lihastest ei ole enam isegi mälestust mitte.
Täna ma platsi peal nikerdama ei hakanudki vaid läksin kohe põllule. Esialgu oli varbas külm, aga mida aeg edasi, seda soojem hakkas.
Ei tea kas külmast või millest, aga algus oli raske. Ei andnud tema mulle lõpuni järele ja siis ei saanud ka mina korralikult ennast lõdvaks. Lumi oli kohati pehme aga vanades jälgedes oli ka natuke konarlik ja hobune takerdus tihti. Nii me siis kangutasime seal üksteise võidu. Ühel hetkel aga leidis ta oma tasakaalu ja kindluse ning oli nõus korralikult edasi tõukama. Samal hetkel lõdvestas ta ka kukla lõpuni ja kandis end ilusti ise. No niii moos. Lihtsalt super oli. Päike paistisja lumi sillerdas. Ottokas puhises ja kahlas läbi lume edasi. Mul oli soe ja hea. Tegime galoppi ka ja juba ta oligi ta vässu. Kael ja rind olid täitsa märjad. Panin talle sooja teki peale ja heinad ette. Peale kuivamist nühkisin kummiharjaga igalt poolt. talle meeldib see väga. Täna aga surus ta kaela eriti hoolega vastu ja lükkas pikaks. Eks ta oli vässu ja väike massaaš oli hea.
Homme ta puhkab ja neljap lähen jälle sõitma.
No comments:
Post a Comment