Ammu pole kirjutanud. Inspiratsiooni ja aja puudus. Või siis lihtsalt laiskus, mine sa tea.
Igatahes olen kodus moosi teinud ja tallis trennitanud. DK põdes oma tuulerõuged ära ja on tagasi lasteaias.
Kogu selle haiguste ralliga olen ma 3 nädalat kodus olnud töölt. Ma ei kujuta ette, kuidas ma järgmine kuu oma arved makstud saan.. Ehk kuidagi ikka saan. Aga püüan siis vahepealsed asjad kokku võtta.

Ponikooliga läheb väga tegusalt. Lapsed on kiiresti paljunenud ja nüüd on meil 3 tennipäeva. Kahega ei mängi välja. Võtsin ka K endale appi ja vahepeal käib ka G. Aitavad ponisi sõita ja trenne läbi viia. Olen sellega seoses avastanud, et kohati vajavad minu pedagoogi oskused ikka tugevat trenni ja arengut. Kui trennide andmiseks läheb, siis kipun liiga palju vahele segama, mitte ei lase noortel rahulikult oma asja teha. tegelikult on nad ju väga tublid, aga ilmselt on väike hirm, et lapsed või siis nende vanemad, kes minu käekirjaga harjunud, ei ole rahul. Ja siis on pahandus, et miks ma lasen noortel trenne anda, mitte ei anna ise..

Ottokas on kallis. Väga väga kallis. Ja ta on vist suureks kasvanud, sest kuidagi rahulik ja aeglane on ta viimasel ajal. Muidugi ei ole ma teab mis ajast juba hüpanud ka. G-ga klapib neil päris hästi. Viimased ratsastustrennid on päris vahvad olnud ja neljap käisid nad Kauna juures hüppamas. Pidid krossi harjutama, aga kahjuks ei saanud ja siis sõitsid parkuuri. 120 sai ikka ette pandud lõpuks. Täna oli neil võistlus ja 80cm on puhas kuid meetris tegi Ottokas oma trikki- kael pulgaks ja alt minekut. 2 tuli maha. Aga see oli väärt kogemus G-le. Teab nüüd, mida Otto võistlusplatsil korraldab ja oskab sellega ehk paremini toime tulla. Loodame. Kodus peab ikka parkuuri üles panema ja harjutama.

Eile tegime boloneeset a toorjuustukooki. Ja õhtul hüppasime batuudi peal. Tegin kukerpalli ja seljas käis raks. Nüüd on selg väga valus. Ma olen ikka ülimalt osav enda lõhkumisel. Homme ootab ees 8h tööpäev ja ma loodan väga, et pean vastu :s

Ottokas on ikka väga valiv ja samal ajal näitab ka oma pahameele ja solvumise kohe välja. Kui ma olen lohh ja/või mul on kiire, siis ei tule trennist ka midagi välja. talle sobib pikk samm ja niisama jalutamist ette. ja siis rahulikult nokitsamine. Kolmap oli mul väga kiire ja siis ta oli nõme. Eest jäi pingesse ja minu arvamus teda väga ei huvitanud. Ma ei hakanud pookima ka. Liigutasin ta ära ja kõik.
Neljapäeval aga võtsin aega ja tegime rahulikult. Ette palju sammu niisama ja siis kergete painutustega. Siis peatusi ja taandamisi. Huvitav on see, et kui ma viimati taandusi tegin, siis ei tahtnud need kuidagi välja tulla. Eile aga tegi väga väga ilusti.  Traavike oli ka kohe üsna hea. Tegin palju üleminekuid, traav-samm (3-5sammu) -traav ja ka kokku-lahti. Ratsme ära andmist proovisin ka. Natukene vastu kätt läks, kui tagasi võtta ratsmed, aga see on ühe trenni teema ja ta mäletab jälle, mismoodi seda tegema peab.
Natuke tegin kontrat ka. Ei vahetanud enam jalgu :D Ilusti püsis. Vahepeal lükkas end kõveraks, aga küsisin otseks ja tuli ilusti. Vasakule 10m voltide ajal kaotab natuke tasakaalu, aga kui ise hoolas olla, siis pole asi väga jube.
Õlad sees ja sääre eest tegin ka. Lea aitas eest vaadata, et tagumik juhtima ei hakkaks ja rütm ei kaoks. Olla täitsa söödav olnud. Vasaku sääre eest ära oli endal ka he atunne, aga paremale ei taht hästi tulla. Peab pusima veel.

Nv on mul õde siin ja siis loodan, et saab ka tööd tehtud natuke ja trennitatud. Nüüd lippamegi vaarikaid korjama ja siis tuba desotama ;)

Töö iseendaga

Kui hobune midagi ei tee, siis sa kas küsid vale küsimust või esitad küsimust valesti. Nii lihtne ja keeruline see ongi. Et aga küsida õigeid küsimusi õigel ajal ja õigesti, tuleb enda kallal tohutut tööd teha. 

Ma olen püüdnud nii enda kui ka oma õplilaste juures järgida reeglit, et kuniks sa ei suuda enda käest asju nõuda ja neid siis ka sooritada, ei ole õigust hobuse käest midagi nõuda. 

Ma seadsin endale selleks hooajaks mõned eesmärgid, mida minul on lihtne mõõta, aga mis kõrvaltseisjale on väga ebamäärased. Ei sa aju mõõta tunnetust või taju, aga vot just seda ma endalt sel suvel ootan. Tahtsin  võistelda 90-100cm parkuuri hea enesetundega, ilma hirmuta, ilma hobusega kaklemata. Selle ma sain päris alguses kohe Perilas. Teine eemärk oli enda istaku kallal tööd teha ja samm-sammult uuesti täisistak toimima saada. Minu selja probleemi tõttu on see aeglane ja ettevaatust nõudev teekond, aga olen väga sihikindlalt tööd teinud. Alguses lühikesed traavijupid ja sedagi mõned korrad trenni jooksul. Siis pikemad ja siis jälle lühemad. Ikka enesetunde järgi. Eile trenni tehes sain juba poole ajast sadulas istuda ja sealjuures ka hobusega kahekõnet pidada, mitte ainult end kinni hoida. 

Minu arust istub inimene õigesti siis, kui ta ei pea end jalaga meeleheitlikult kinni hoidma. Jalg toetab hobuse ja sadula vastu, aga peab olema muudest kohustustest vaba, et hobusega suhelda- anda märguandeid ja hobuse vastuseid neile siis ka vastu võtta. Kui Ottokas end ilusti kannab ja püsib rütmis, siis suudan juba päris hästi seal seljas püsida. Üleminekute hetked on keerulised. Ülespoole pole hullu, aga allapoole on raske. Eriti galopp-traav. Siis ronin hetkeks ikka sadulast välja, et oma selga säästa.

Eile oli päris tore trenn. Ehkki Ottokal on sellest ratsastamisest päris villand juba, siis saime ilusti jutu peale. Õige pisut vajus vasaku käe peale, aga õnneks mitte kangelt. Säärele vastas ilusti ja tuli ka ratsmeje järele, kuid ei viitsinud oma kaela ja pead ise kanda. Galopis oli parem ja 10m voldid saime tehtud. Esialgu kallutas natuke ning kippus tasakaalu kaotama, aga poolpeatus aitas hästi ja siis oli juba hää.

Jonnyga tegime ka tubli trennikese eile. JB on väga hoolas ja kannatlik ning positiivse tagasisde meetod hakkab poisile vist kohale jõudma. Esialgu ei saanud ta päris hästi pihta, mis me tema käest tahame saada, aga lõpuks oli tal endal lausa hasart katsetada, mille eest kiituse ja preemia saab. Kuna ta on väike siis vaevab teda vist Napoleoni kompleks. Ta tõstab kaela nii kõrgele kui võimalik ja hakkab uhkeldama kohe, kui mõni teine hobune silmapiiril. Ka muidu hoiab ta pea pigem kõrgel ja seega tegime eile ette-alla tööd. Eks ta ikka vahepeal ajas end puffi, aga enamuse ajast sirutas ja venitas ilusti ja ka galopiletõsted hakkavad tasapisi ilusaks minema. Ponipunn ei lähe enam nii sabinasse ja püsib ilusti rahulik.

Minu imeline kabjaline

Täna oli hommikust saati kuidagi kehva päev. 13 ja reede, no mida sa ikka head ootad. D on tuulerõugetes ja seega istume toas kinni. Kohati on kutil olemine kehva ja siis ta ronib mööda mind, sest paha on ju olla. Aga kui tal on hea olla, siis ta tahab õue ja see toas olemine on nagu karistus. Siis jääb see pisike tuba ilmselgelt väikeseks tema mängude jaoks ja see toob kaasa skandaali. Seega jah, mul ei olnud täna hea päev.  Aga see eest oli imeline õhtu...

I-ga leppisime kokku, et kui ta töölt koju jõuab, siis mina lähen talli oma ajusid tuulutama.

Eile oli pk päev ja seega palju kabjalisi ja nööbikesi. Hommikul kohe sõitsin ponikooli 3 noort. Esimene oli B, kes on küll juba parajas vanuses, aga pole töös olnud. Ronisin eile esimest korda selga. Ei midagi. Hullu laisk ainult. ootan hirmuga seda pauku harjavarrest. Teine oli H, kes on kõige noorem, aga ülimalt terve peaga. Ta on lihtsasalt nii mõistlik, et kohati on seda raske uskuda. Teen temaga rahulikult ja natuke haaval, et meie trenn oleks talle sama meeldiv, kui mulle. Viimane oli P, kes oli minu üllatuseks väike põrsas. Muidugi häiris teda 100 parmu, kes lakkamatult puresid, aga ikkagi ei käitunud ta just liiga viisakalt. Lõpuks saime jutud räägitud :)
Siis ootasid mind järvel veel J ja Otto.
J oli nagu täkuke ikka. Tööd on palju, aga ta on vahva tegelane.

Viimasena siis Otto. Traav oli jumalik. Ma ainult särasin seal seljas. Ohh kui hea. Venitasime samme traavis ja tegime õlad sees ja sääre eest ära. Tagumik kipub ette minema, kui ise lohakas olen, aga muidu oli tubli. Küljendused tulevad isegi ühtlasemalt, ehkki seal jääb jälle paindest puudu. Nokitsemist jagub, aga ta oli traavis tõeline kuld. Ja siis galopp. Lippas nii et vähe polnud. Liiga palju lausa. Kuidagi ei saanud  kergeks eest ja siis kui kontrat proovisin teha, siis ta vahetas jalgu! Ottokene, kellega ma olen proovinud jalavahetusi, mis on alati lõppenud lesta tõmbamisega, vahetas jalgu nagu oleks seda terve elu teinud mängleva kergusega. Oii ma olin kuri. Ja loomulikult jäi see mind närima, et ma kurjaks sain. Ikka korralikult.

Ja nii ma siis kibelesingi täna talli, et Ottuga ära leppida ja oma hingerahu üles leida. Tundsin, et pean kõksima, sest kui ma ratsastama hakkan, siis lähme raudselt jälle tülli. Hüpates aga saab Otto teha oma tööd ja mina keskendun endale. Tulemuseks oleme mõlemad õnnelikud.

Kuna ma 7sesse harrastajate trenni ei jõudnud, siis palusin G, et ta minuga jääks ja latte aitaks panna. Platsile oli rida üles pandud ja hüppasime siis seda. Ehk siis latt-rist-latt-latt-latt-2 fuleedlatt-rist/ hiljem lattaed/ ja veel hiljem okser.

Tundisn, kuidas Otto on natuke nagu tuim külje pealt, aga samas jooksis ta galoppi suurelt ja hea rütmiga. Ei läinud lappama ega midagi, aga polnud tema tavalist teravust. No mis seal ikka. Tulime rida. Esialgu traavis sisse. Ta tegi ise kõik ära ja mõnus oli. Tundsin, kuidas pinged mu õlult kadusid. G tõstis viimase risti lattaiaks. Kobisesin kõrguse peale, et pane madalamaks, siis on söödavam. ta arvas, et täna on kõik söödav, mis ette antakse :D Tulin galopis sisse, hakkas kiirustama pöördes ja esimesele latile läks alla. Polnud hullu, sai rütmi sisse ja kõik oli moos. Veel mõned korrad rabistas pöördes ja siis sai aru, et pole vaja tempot kruvida. Lähksime ühtlases rütmis ja siis klappis ka ilusti. Lattaed oli vahepeal päris kõrgeks läinud kuidagi. Ei teagii, mis juhtus. Otto hüppas jumalikult. Ma tundsin, kui tore see kõik on. Tibu naudib oma tööd ja mina ei käki ära, sest rea peal on nii lihtne hüpata. Rütm on paigas ja sammud klapivad. Siis sai lattaiast okser. tagumine latt kohe laksust 10cm kõrgemaks kui esimene. Korra käis peast läbi mõte kobisema hakata, aga polnud siin midagi. Vait olla ja edasi teenida, mõtlesin endamisi ja läksin peale. Ottokas vinnas jalad kõhu alla ja lendas üle nagu naksti. G kobises, et anna rohkem eest pehmemaks ja ma läksin uuele katsele. Kuidagi väga kiiresti oli ta vist veel tõstnud, sest tundsin, kuidas Ottokas teist moodi hüppas. Ma ise tundsin, et ronin natuke ette ja tahtsin uuesti tulla. G arvas, et paneks natuke laiemaks. Urisesin, et kõrgemaks ei tohi, kuna ma juba niigi värisen. Jaa jaa oli vastus ja nii ta läks. Korrutasun endale, et kõik on sama, kõik   on  sama. Püüdsin mõelda oma istaku peale. Ma ei tea, kas õnnestus ka, aga ohhhh saaa raisk, kus Otto lendas. Turi tuli nii teravalt üles, et ma viskasin ratsme nii palju ette kui vähegi sain, sest kartsin, et jään talle eest peale. Mõtlesin, et kuda krt ta sinna alla läks. Valimislatt oli ju ees ja pigem natuke kaugemal.... G pani mõõdulati peale ja selgus tõsiasi, et peal oli 120!!!! Esimene latt 105, tagumine 120! Pole siis ime, et ta turjast tõusis. G kamandas, et tule uuesti, sest andsid liiga järsult ära eest. Tule uuesti! Mu eneseusk lõi kõikuma, aga mis seal ikka. Korra läks ju ilusti, küllap läheb jälle.

Katse kaks oli lihtsalt imeline. Kõik oli imeline. Ma ei oskagi seda muud moodi kirjeldada. Tõeline eneseületus. Ja Otto... minu kallis kallis Otto. ohhh mul pole sõnu.... Hõiskasin seal oma käheda häälega ja patsutasin elukat. Emotsioon oli laes. Adrenaliin ka.

Ma tean ka nüüd, mis tunne on Ottoka seljas olla, kui ta turjast hüppab... ja see tunne on hea.

Vanad võlad

Kunagi ammu ammu lubasin kirjutada Ponikoolist. Nüüd on aeg oma vanad võlad tasuda.

Millalgi veebruaris võttis S minuga ühendust ja uuris, kas ma lastele trenni tahaks anda ja mis hinnaklassi minu trennid jääks. Arutasime asju ja märtsis algasid esimesed trennid. Ponikool tekkis S soovist teha lastele koht, kus saaks õppida rahulikult ja mänguliselt nii ratsutamist kui ka kõike muud hobustega seonduvat. Täpsemalt saab vaadata: http://www.ponikool.ee/ või ponikooli fb lehelt: https://www.facebook.com/groups/324479404233864/

Esialgu oli väikesi õpilasi 4 (2 6aastast ja 2 8 aastast) ja 2 ponipunni. Ootel oli ka veel noori ponisid, keda ma siis esmalt ise õpetan ja hiljem siis lastele trenni lähevad. Idee ongi see, et valida ponid noorest peast ja ise neid koolitada ja treenida, kuniks nad on lastele valmis. Lapsed aga saavad kogu protsesst kõrvalt jälgida ja sellest ka õppida.

Nagu heade asjadega ikka, ei püsi nad kaua vaka all ja nii on ka poniklubile sõpru kamaluga lisandunud. Seda nii fb-s kui ka trenniplatsil. Nööbikesi, nagu ma oma trennilapsi kutsun, on hetke seisuga 13. Ponisid neile 4, vahel harva ka 5, kui ma raatsin kõige nooremat käekõrval jalutama võtta.

Trennides olen võtnud hoiaku, et kiiret ei ole, ehkki lapsed tahaks tihti rohkem ja rutem. Midagi pole aga parata, sest esmalt tuleb sammus tasakaal ja kindlus saavutada ja alles siis saab edasi liikuda. Pisikestega on vahva ka igasuguseid mänge ja teatevõistlusi teha. Nööbikesed on lahedad. Ja ehkki pk päevad on pikad, sest enne trenne tegelen noorte ponidega ja pärast lähen veel järvele, siis on see hea väsimus, mis mu õhtul niidab. Pole midagi paremat unest, mille toob hea väsimus ;)

Põrand

Tänaseks on asi nii kaugel, et kelder on täis veetud ja tasandatud. Põrand on enamuses soojustatud (pool kotti puistevilla jäi puudu) ja pool põrandat aurutõkke paberiga kaetud.

See keldri täis vedamine oli paras punnitamine. Esmalt korjasime krundilt kokku kõik kivid, mida kanda kannatas.Püüdsime neid luugi kaudu sisse pilduda, aga õige pea sai selgeks, et valatud keldrilagi tuleb maha lammutada. Mõeldud tehtud. Raudkangidega olis ee loodetust lihtsam.
Siis lamutas I paneele, mis juba ajast ja arust siin vedelevad, aga mis hoolimata ajahamba puremisest ei olnud pooltki nii nõrgad, kui ma arvasin. Isegi 50ndiku mitte. Kang ja kuvalda said kõvasti tööd rääkimata I lihastest. Minu keha sai ka oma mahvi, aga ega minust seal suurt tegijat polnud. kangiga lammutasin veel, aga kuvalda ise on juba nii raske, et seda mõned korrad üles vinnates on jaks otsas. Aga löögile on ju vaja ikka jõudu ka taha, et sellest mingigi tulemus tekiks.
Ja nii siis I lammutas ja mina kärutasin. Kärutasin mehiselt. Kohe nii, et põlv hakkas korralikult haiget tegema. Sirgele jalale sain toetada ja kõverdada sain ka, aga kui siis põlves nurk sees ja natukenegi raskust peale panna, oli selline terav vastik valusähvak, mis jala kohe alt niitis. Nii ma siis olin jälle paar päeva sant. "Starast ne radast" ma ütlen.
Igatahes saime sinna piisavalt kive veetud, et liivapadi peale panna. Laup rääkisin toojaga ja esmaspäeval oli koorem kohal. Eesmärk oli iga päev vähemalt 10 kärutäit tuppa tuua. Gravitatsioon imeb. Ja kohe korralikult enda külge kinni. Liiva kärusse saada  pole raske. Sileda maa peal käru lükata pole ka suurem probleem. Aga trepid on saatanast. Et keldriauguni jõuda tuli see raske käru üles vinnata esmalt 2 astet terassile, siis üle esiku ukseläve, siis esiku ja koridori ukseläve (mõlemad u 15cm, mis on liiva täis aiakäruga ületamiseks ikka meeletu kõrgus) ja siis veel viimane 5cm ponnistus tuppa.
Täitsin truult oma normi. Ka tallipäevadel, mil alles 9 paiku koju sain, tegin oma osa ära. Ei hakanud riideidki enne vahetama.
L ja P olin ruilas EMV koolisõitu kirjutamas ja ilm kiskus L pärastlõunal hapuks. Koju sain u 4 ajal ja siis oli oii kui kiire. Lasime I-ga mõlemad elu eest. Õhk oli nii paks, et lõika või noaga ja esimese käru täis laadimisest higi juba voolas. Aga tumenev taevas ja tõusev tuul kiirustas takka. kärule kuhi peale ja kahekesi treppidest üles. Kordamööda ajasime seda laiali ja käisime uue koorma järel.
Mingi hetk tirisime natuke põrandalaudu ka tuppa. Pesumasin oli vaja liigutada, et saaks ka selle all olevasse osasse liiva panna. Selleks oli aga vaja laudu tuppa, et oleks seda jurakat kuhugi panna. Selleks ajaks olid mu käed juba nii makaronid, et lauda aknast sisse manööverdada ma enam ei suutnud. Seegamina vedasin hunnikust kohale ja I manööverdas.

Enne vihma saime liiva veetud, lauad sisse,aga pesumasina alusesse ossa oli veel vaja. Padukas aga ei lasknud enam väljas toimetada. I loodis talasid ja mina lippasin suvevihmas vajalike asjade järel.

Täna I tõi veel liiva ja tasandas ja pani villa. Homme toon koti juurde ja panen aurupaberi ka ära. Siis on see etapp valmis!

Köha on mul aga selle rabelemise peale hullemaks läinud. Homme väga ei rabele. Püüan end ravida, sest teisip tuleb tegus :s

Nädala teine pool ja perekondlik kurgupõletik

Vaikselt hakkab tekkima mingi graafik, et mis päeviti ja kell ma kusagil tööl, trennis või toimetamas olen. I sai Eestis tööle. JAH, see ime tõesti juhtus :D ja enam ei ole ta vee all, vaid teeb laevadega seotud tööd ilusas puhtas kontoris. Mina olen rahul. Loodan, et tema ka. Aga seoses sellega on meil nüüd korralik logistikaprobleem. Meil on üks auto ja siis on paras sättimine, et kõik jõuaksid õigeks ajaks õigesse kohta. Kui mul on kontori päevad, siis pole probleemi, aga tallipäevadel peavad nad DKga koos bussi või rongiga tulema. Raudtee on aga remondis ja seega on rongigraafik kataootiline. Bussi peab aga kaua ootama. Jama igete pidi.

Kolmapäeval aga oli väga produktiivne päev. Tulin lõunast juba koju ja kuna poisi rühmas on tuulerõuged, siis ei saanud me teiste lastega mängima minna. Seltskonnas oli ka pisike beebi ja nakkus oleks talle ohtlik. Seega olin kodus ja rassisin tööd teha. Vedasin keldri täiteks liiva. Käed venisid maani ja selg avaldas valjusti oma arvamust, aga päris palju sai tehtud :)

Neljapäeval oli trennilastega päevalaager. 10 väikest nööbikest ja 2 tubli abilist. Õhtul veel J ja G trennid. Käisin G-le peale, et ta Ottokaga minuga koos sõidaks, et saaksin talle natuke näpunäiteid jagada. Lõpuks oli ikka päääris hää.

Kurku sain aga neljap tulekahju ja seega oleme nüüd perekondlikult kõik haiged. Käisin täna, reedel, arsti  juures ka poisiga ja meie mõlemi kurgud on pahad-pahad. Ostsin apteegist rohtusid kõigile. Lippasime järvelt läbi ja siis koju.

Järvel tegin T ja Jonnyle trenni. tubli väike plika, pole midagi öelda. Jonny on talle küll veel väga harjuatu ja võõras, aga küll nad õpivad üksteist tundma. Poiss hakkas jaurama ka täna, aga T oli tubli ja kahekesi saime ikka jagu. eks see noore täku asi ole, et vahel on vaja proovida, kas äkki ikka saaks lapsele pähe istuda. Ega ikka ei saanud küll :)

Pealelõunast alates olen vedelenud. Jäin DK-ga koos lõunaunne ja me magasime poole 7ni!!! Siis uimerdasime koos natuke ja tegin süüa. Õhtusöök ja jälle pikali. Nv lähen ruilasse koolisõitu kirjutama ja siis otsustasin täna haigena ennast natuke säästa ja puhata. Liiva jõuan järgmine nädal ka vedada. Kui ma täna seda vedaa oleks hakanud, siis oleks endale vist palaviku ka ponnestanud.